Kutse mõrvale

Agatha Christie „Kutse mõrvale“, lavastaja Allan Kress, Omateater

See oli nii võimatult jama, et suure vaevaga pidasin esimese vaatuse vastu. Kogu aeg ootasin, et saaks juba läbi. Neid igasuguseid harrastusnäitlejaid on pikemat aega ikka täiesti talumatu vaadata. Laval olid Haapsalu linna näitlejad, üks paks naine tuli kuidagi tuttav ette, ta oli vist see tädi, kes kunagi 10 aastat tagasi tegi teles enda arust koomiliste vahepaladega mõeldud suveteatrite ülevaadet. Mingi mõttetu saade oli ja täna oli see tädi ka hästi mõttetu, kuigi tema esitatud Mitzi oli lavastuse üks värvikamaid tegelasi. Hästi õrnalt oli meeles ka selle lavaloo variant 1980ndate algusest Endlast, kus Mitzit samuti mingi paks tädi mängis ja siis oli hästi naljakas, kui Mitzi kõiki gestaapoks olemises süüdistas ja kogu aeg paaniteses, et gestaapo tuleb teda tapma.
Nüüd mingit nalja ei saanud, kõik oli küllalt piinlik, mida lavalt näidati. Ei päästnud asja ka profid näitlejapaberitega tegijad, keda professionaalsed teatrid enam ei vaja: Ago-Endrik Kerge, Elle Kull, Rednar Annus ja Leida Rammo. Rammo pärast ma suuresti seda lavastust vaatama läksingi, polegi teda päris elavana laval kunagi näinud, ainult teleka vahendusel. Selle daami kõrghetk näitlejana oli vist telefilmis „Põrgupõhja vanapagan“, kui ta Jürkale armukesega vahele jääb ja Jürka ta seepeale elusana majja ära põletab. Praegu ei oleks eriti vahet teinud, kui nägusid-nimesid poleks teadnud, kes on diletant ja kes näitlejaharidusega etleja. Nii nõrk tase oli, et ikka suhteliselt piinlik vaadata. Tekstist läks ka suurem osa kaduma, kusjuures, parema diktsiooniga hiilgasid just amatöörid, mitte profid. Rammo on iseenesest juba nii vana, et talt pole seda lootagi, et ta kõvemat häält teeks, aga miks Kull ja Kerge suurema osa oma tekstist kuhugi kurgusügavusse peitu jätsid, jäi küll arusaamatuks.
Kannatasin suure vaevaga selle poolteist tundi pika esimese vaatuse ära. Kogu aeg oli tahtmine kisada, et rääkige korralikult või tehke juba vaheaeg, et saaks ära minna. Isegi see põnevus, et kes on mõrvar või mis edasi saab, ei suutnud mind kohale jääma. Läbi udu tuli meelde, et Philippa oligi vist see Pip, kellest esimeses vaatuses juttu tuli ja keda siis poisiks peeti. Vist oli nii, et mees, kes tuli Lettitiat tapma, oli ise Pip ja siis Emma oli Philippa, aga Lettitia kavaldas nad üle ja mängis asja nii välja, nagu oleks Pip talle kallale tunginud. Nii kehvade näidendite näitamine teatrilinnades peaks keelatud olema. Haapsalu või mingi muu maakolka jaoks on see võib olla tõesti arvestatav tase, kes midagi paremat näinud pole ega oskagi midagi paremat ette kujutada, aga minusugust tihedat teatriskäijat ja hea kunsti austajat ajas selline oskamatus küll otseselt öökima.