Ämbliknais suudlus

John Kander „Ämbliknaise suudlus“, lavastaja Roman Hovenbitzer, Vanemuine

Ei saa öelda, et see nüüd täielik jama oli, aga ikka suhteliselt mõttetu asi. Selline paras ühe vaatuse tükk, et vaatad ühe vaatuse ära ja asi on selge. Isegi varem kui 1.vaatuse lõpp on kõik selge, et aitab juba, ma sain aru küll, mida te siin näitate. Vaatasin selle küllalt mannetu taidlemise poole peale ära ja mulle aitas, vaevalt, et teises osas enam millegagi üllatatakse, muusikalid lähevad ikka ühtlaselt ühe loona edasi. Isegi kui ma seda storyt ei tea ja ei tea, kuidas lugu lõppeb, siis ega see mind ei huvita ka. Ei läinud mulle need Valentin ja Molina üldse korda, et oleks huvi jälgida, kas Valentin murdub ja ütleb välja oma tüdruku nime, või kas Molina annab ta üles, kas nad pääsevad vanglast või kõngevad sinna.
Vaeva oli muidugi palju nähtud, aga tulemust polnud eriti näha. Muusika oli selline keskpärane, üks revüünumber vahetus teisega, kõik meloodiad olid täitsa kuulatavad, ei saa öelda, et mõne loo ajal oleks tahtnud kõrvad kinni panna ja seda üldse mitte kuulata. Midagi väljakannatamatut seal muidugi polnud. Aga midagi vaimustavat ka kindlasti mitte. Kõige eredamalt jäid meelde Marta ja Molina ema lauldud laul „Kallis“ ja esimese vaatuse ühe paeluvama stseeni – haiglastseeni ajal esitatud „Morfiinitango“. Selles stseenis oli huvitavalt vastavalt laulusõnadele näidatud haiglapalatit morfiiniku silmade läbi. Kõik oli nagu udus, haiged liigutasid ennast ebaloomulikult aeg-luubis ja käitusid ebaadekvaatselt, haiglaõdesid kehastav balletirühm oli üliseksikas ja vahva. Üks paremaid stseene kogu selles masendavas loos, kuigi omamoodi masendav ka selles mõttes, et selline nali sai toimuda ainult tänu morfiinilaksule.
Jälle tahaks norida, miks kasutatakse muusikalides näitlejatena andetuid popartiste. Jah, laulavad nad muidugi hästi, aga näitlevad... olematult. „Ämbliknaise suudlus“ oli üles ehitatud väga paljuski vangikongis toimuvale dialoogile, sellele, kuidas ühte ruumi satuvad 2 täielikku vastandit – matšolik marksist Valentin ja homopoiss Molina. Põrkuvad vastandid, kes peavad kitsas ruumis teineteisega hakkama saama. Lisanduvad veel alateemad, nagu see, et Molina on tegelikult vangla poolt nuhiks pandud, et Valentini käest salajast informatsiooni kätte saada, või see, et Molina armub Valentini jne. Seega oli tekstilist osa päris palju, laulmine jäi põhiliselt Molina kujutlusvõimesse kerkiva filmistaari Aurora „Ämbliknaise“ kanda. Mehed Koit Toome ja Lauri Liiv laulsid normaalselt, aga Tatjana Mihhailova laulmine oli küll selline, et ei kannatanud peaaegu mitte mingit kriitikat. See tohtutu vene aktsent ikka hullult häiris. Valed sõnarõhud, ebaselge hääldus, üpris võimatu oli midagi aru saada. Kuigi samas ega nendel laulusõnadel eriti mingit tähendust ka polnud, et muusikali sisust ilma nende sõnadeta midagi arusaamatuks oleks jäänud. Teksti edastamise poolest oli Lauri Liiv Molinana küll väga äbarik, aga see-eest tema mängustiil oli täitsa tabav. Selline tõeline filmidest ja raamatutest tuttav pedepoiss, naiseliku olekuga, enda eest hoolitsev, graatsilise hoiakuga, naiseliku seisakuga, raseerib jalgu ja on üldse rohkem naise kui mehe moodi. Aga kindlasti mitte transvestiit. Selles mõttes oli omasooihara inimese stampkuju visuaalselt päris hästi välja mängitud.
Vaadata tasus kostüüme ja liikumist. Balleti ja kooriga oli päris palju tööd tehtud ja nende panus muusikali osalissegi õnnestumisesse oli nähtav. Ka lavakujundus oli huvitav, kuigi eeslava kujutava kongi puhul oleks tahtnud midagi konkreetsemat, natuke väiksemat ruumi, et oleks tunda seda ahistatust, kui lähestikku need 2 antipoodi teineteisele peavad olema. Olid mõned päris huvitavad leiud, nagu vangikoori laulu ajal põrandaharjadega sahkamine löökriistadega ühes rütmis. Ämbliknaine oli ühes stseenis pandud lavakõrgustesse lendama. Nojah, võis ju vaadata, aga mitte liiga kaua. Ilus oli Ämbliknaise revüüetteaste sädelevas smokingkostüümis, saatjaiks samasugustes, aga teisevärvilistes sädelevates kostüümides balletirühm. Väga hoogne ja tore liikumine oli enamustes etteastetes, nii et oli näha, et asjaga on vaeva nähtud, on palju raha panustatud, on tehtud head dekoratsioonid, loodud huvitavad ja kaunid kostüümid, aga jah, see ise lugu ja peaosaliste esitus rikkusid ikka kogu kompoti ära.