Kõik on täis

Becky Mode „Kõik on täis“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Tihe, tempokas ja hästi naljakas mononäidend. Niipalju, kui mälusopis tuhnida õnnestus, vist kõige õnnestunum ja parem mononäidend, mida ma üldse näinud olen. Selline tükk, mille jooksul ei hakanud kordagi igav ja ei tekkinud korrakski soovi, et võiks juba lõpetama hakata. Kõige meeldivam selle näidendi puhul oli mitmekesisus. Tavaline mononäidendi ekspositsioon, et tegelane tuleb lavale ja hakkab publikuga rääkima, on kuidagi iseenesest absurdne. Nagu oleks inimene pandud pihitooli ja publik peab siis seda tema siseheitlust jälgima. Iseenesest elulisuse mõttes küllalt absurdne olukord, et elus midagi sellist ette tuleb. Selle näidendi juures meeldiski kõige rohkem see, et Taavi Teplenkovi Sam ei rääkinud kordagi iseendaga. Ei olnud selline skiso, kes peab iseendaga rääkima ja siis aeg-ajalt publiku poole pöörduma, et te ju mõistate, mida ma tunnen. Mees rääkis telefoniga, tegi huvitavaid miime ja liigutusi, aga kõik, mis ta rääkis, oli tõeline kõne. Vastas telefonile, helistas ise, kujutas kogu võimalikku telefonivestluse skaalat, rahulikust kuni räuskavalt karjuvani välja. Isegi selliseid tavapäraseid inimestele iseloomulikke parasiitsõnu või karjatusi a la „kurat küll“, „kaua võib!“ jne. Olid küll ohked, aga kõik väljendus rohkem sõnatul mängul: tüdimus, viha, ennast rahule sundimine, pingutatult viisakas olemine, naeru tagasihoidmine, teadmatus mingi situatsiooni lahendamisel, kohmetus. Teplenkovi mäng oli väga intelligentne, polnud publikult naeru väljameelitavat lollitamist, kõike oli just parajalt ja inimlikkuse piiresse jäävalt loomulikult.
Tahaks seda näidendit näha ka niimoodi, et mängib 2 näitlejat – 1 restorani telefonikõnedele vastaja ja 2. kõik helistajad. Kuigi Teplenkov mängis suurepäraselt, tekkis mõnes kohas ikka väike arusaamatus, et kes nüüd räägib, kas tema ise või klient. Helistajaid oli ka seinast seina, nii et nende mängimisel oleks päris huvitav olnud vaadata ka teist näitlejat, kellega Sam dialoogi peab. Teplenkov suutis muidugi suurepäraselt kehastada nii naisi kui mehi, noori kui vanu, kes talle helistasid. Tundus, et helistajate seas oli isegi transvestiit. Sain päris omapärase pildi sellest, mis toimub ühe menuka restorani telgitagustes, kuhu tahavad parima laua saada nii Naomi Cambell kui ka George Clooney. Tuttavaid nimesid kõlas läbi päris sageli, aga kõik oli hästi naljakas. Kuidas läbisegi helistavad kuulsused ja tavalised inimesed, aga kõik peavad ennast väga olulisteks klientideks. Kuidas nad reageerivad alguses sellele, et nad on võetud kõneliinile, kuidas nad mingi aja pärast, kui kord on nende käes, et saab restoranivastuvõtuga rääkida, sellele reageerivad ja oma jutuga lagedale tulevad. Samuti võis Teplenkovi mängus kuulda ka teiste restoranitöötajate hääli, väga hea karakter oli peakokk, veel käisid läbi ilmselt saaliteenindajad- laudasaatjad ja venelasest kokk. Venelast oli küll kuidagi valesti tabatud, aga mis seal häirima jäi, enam ei mäleta, tegelikult oli kõik ikka hästi vahva.