Tiramisu

Joanna Owsianko „Tiramisu“, lavastaja Enn Keerd, Endla

See ei olnudki nii palju näidend kui ekspositsioon. Klassikalise teatritüki traditsioonis oli säilinud küll tegevus ja ühtne tegevuspaik, kuid ühtset lugu oli vähe. Pakuti hoopis galeriid erinevatest episoodidest ja seda oli tehtud maksimaalselt hästi. Ekspositsioonis kujutati ühes reklaamiagentuuris töötaivad 7 naist. Leidis kinnitust minu tees – mida ilusam naine, seda huvitavam. Huvitavam nii välimuselt kui ka jutu poolest. Huvitav mitte ainult selles mõttes, et tema puhul on palju vaadata, tema ilu, kuidas ta ennast kosmeetika ja muude atribuutide abil veel ilusamaks-huvitavamaks on teinud, riided, aksessuaarid, soeng jne. Vaid huvitav ka oma jutu poolest, sest kui inimene näeb hea välja, siis hakkab tööle mingi seesmine instinkt, et tahaks teada, mida ta siis ka mõtleb. Ja kui avanebki see õnnelik võimalus neid mõtteid kuulda, siis Endla teatri näitlejannade poolt pakutud galerii näite varal küll pettuma ei pidanud.
Alguses tundus, et no mis siis nüüd on. 7 naist, kui palju erinevat juttu nad ikka pakkuda võivad... Aga juhuseid oli tõesti seinast seina ja eranditult kõigi näitlejannade poolt väga hästi mängitud. Seda sõltumata sellest, kas tegemist oli minu jaoks ilusa ja huvitava naise või koledama ja igavama-veidrama naisega. Igav on isegi vale öelda, sest ükski lugu, mida 7 naist oma monoloogisoolodena esitasid, ei olnud igav, igaühes oli midagi omapärast, aga ilusate naiste huvitavuse juures mõtlesin ma just seda, et ilusad naised olid mulle omasema mõtteviisiga, koledamad jäid kuidagi veidrateks, kuigi sedagi juttu oli väga põnev kuulata.
Kahtlaseks jäi ainult see, kas tõesti toimub naistekollektiivis peale nädalavahetust või kasvõi igal hommikul, kui kokku saadakse „orgasmivõistlus“, kes sai töövaba aja jooksul kõige rohkem orgasme. Ma pole küll kunagi tööl käinud ja ei kujuta seda hommikust kontorimelu ette, aga mitte kuskil varem pole selliseid stseene kujutatud. Pole sellest ka kuulnud. Kui välja jätta Presnjakovide „Terrorismis“ ilmselgelt teise aktsendiga samasugune teemaasetus. „Terrorismis“ oli see küll väga lühidalt, üks episood, kus Kadri Lepa kujutatav tegelane tuleb hommikul tööle ja tal tõeliselt üle viskab, kui teised oma nädalavahetuse kepist rääkima hakkavad ja naine selle peale ilusa mässusoolo esitab. Ja pole töötavatelt tuttavatelt ka kuulnud, et neil töö juures midagi sellist toimuks. Või väljaspool tööd. Isegi parima sõbrannaga ei räägi ju sellest, veel rohkem ei hakka sellega uhkustama, et tead, ma sain täna 4 orgasmi! Vaheajale minnes kuulsin nii mõndagi meest imestavat, et kas tõesti naised räägivad omavahel ka sellistest asjadest, ma mõtlesin, et see on ainult meeste teema. Ja ühele vastas naine, et jaa, ja kuidas veel! Mul jäi selle peale karp lahti ja vaatasin seda naist sellise näoga, et ah? räägite ka või? No ei usu. Nagu näidendi autorgi kavalehel märkis, et enamus selliseid kontorijutte on väljamõeldised, et kui neid räägitaksegi, siis kindlasti valetatakse. Nii et valetage edasi.
„Tiramisu“ kontoris töötavatel naistel näis täielik sõbrannadeklubi olevat. Näidati kiirstseeni sellest, kuidas need naised töötavad, selle stseeni puhul oli oluline koostöövaim ja kiirus. Kõik käis megakiirusega, aga tiim töötas suurepäraselt. Igaüks teadis, millal on tema aeg oma õiget „nuppu“ vajutada, oma saavutusest teavatati kõvasti karjudes üle ruumi, siis suhelda vaikselt telefoni või Ipoodi teel edasi. Selle stseeni kiirus oli nauditav ja naljakas oli see, et enamusest jutust ma aru ei saanud. Mis sõnadest see reklaamimüügimaailm kõik koosneb, täitsa fantastiline, nagu võõrkeelt kuulasin. Ainult Kaili Närepi mängitud Planeerija tehtud kõnedest sain aru, et ta tellib televisiooni reklaamiaega. Õhkkond selles kontoris oli fantastiline. Kui silm kinni pigistada sellele küllalt uskumatule orgasmivõistlusele, siis kõik muu toimis päris eluliselt. Sõbralikkus, sõbrannatsemine, väike konkurents, nokkimine ja aasimine, piiride mitteületamine. Keegi ei ürita teisega liiga lähedaseks saada, et peale tööd midagi koos ette võtta, nädalavahetuse koos veeta, teineteisel külas käia, piirdutakse täpselt nende suhetega, mis töö juures välja on kujunenud.
Töö kõrvalt toimub veel moedemonstratsioon ning kõikvõimalike teemade lahkamine. Peale soolode, millega iga tegelane üles astuda sai, esineti veel grupis ülesastumistega sellest, kes ajaloolistest kujudest või kuulsustest nad olla tahaksid ning fantastilise rahulikkusega esitatud unepildid. Unepiltide kirjeldamise ajal veeretasid naised oma kontoritoolid eeslavale, pöörasid need seljatoega põrandale ning lebasklesid seal nagu päikese käes päevitades. Muu tegevus toimus põhiliselt kesklaval kontoritoolides, kui keegi oma monoloogi esitama hakkas, siis tuli ta eeslavale, ülejäänud jäid oma toolidesse konutama, seljaga publiku poole. Lavakujunduses oli kasutatud väikest moelavapoodiumi tagalaval ja kahte tossu väljaajavat hiiglaslikku silindersammast poodiumi külgedel.
Moedemonstratsioon tekkis sellest, et Loovjuht Piret Laurimaa tormab ruumi sisse äsja ostetud uue kotiga, mille peale läheb lahti diskussioon, kas see on võltsing. Selle kinnituseks, et selles kontoris töötavad naised kannavad ainult väärt firmakaupa, hakkavad nad alguses oma kingi võrdlema, igaüks viskab jala koos kingaga poodiumile letti ja kiljatab firmamärginime juurde. Peale seda minnakse juba kaugemale, ka riiete kohta on vaja tõestada, et need pole odavad võltsingud, riided lendavad seljast ja isegi pesu kohta tahaks tõestada, et on ikka korralik ja kallis kraam. Võib ette kujutada, et moe demonstreerimine selle otseses mõttes toimub selles kontoris iga päev, kui naised ei luba endale 2 päeva järjest ühtedes ja samades riietes tööle tulla. Kuigi vaevalt, et teised seda märkavad, mis huvitavaid kombinatsioone või rariteetseid leide kellelgi seljas on. Teise riideid hakatakse märkama nagu alles siis, kui riie on isiku seljast maas, isiksusetu. Need naised küll suhtlevad teineteisega väga vabalt, semulikult, kuid samas ei märka enda kõrval inimest. Märkavad ainult maas vedelevaid hilpe, ja sedagi selles kontekstis, et kellelgi on vingem hilp kui minul, ma pean homme midagi veel vingemat endale muretsema. Kahju, et naisi pesus nii vähe näidati, siis ei jõudnud korralikult ära vaadata, mis pesu kellelgi seljas oli ja kuidas figuur muidu on. Eks mõnda tselluliiti ja suuri rasvu jõudis ka märgata, ideaalse figuuriga hiilgasid Laurimaa, Kennik ja Viidas. Ülejäänud aja olid naised oma tavapärastes kostüümides, nii et nende riiete puhul jõudis kõik detailid korralikult ära vaadata, oleks sama põhjalikult ka pesumoodi uurida tahtnud. Naljakas oli see, et kolmel naisel olid jalas püksid, aga isegi pükste all kandsid nad sukki. See oli küll vist rohkem sellepärast, et laval pesus efektiivsem välja näha, tavaelus või isegi mingi erilise juhuse puhul, kui pannakse selga pidulik pükskostüüm ja on lootust, et selle saab ka kellegi ees seljast ära võtta, siis vaevalt, et pükste alla sukad jalga tõmmatakse. Ma peaks küll hästi kõigi moesuundadega kursis olema, aga sellisest tendentsist pole veel kuulnud, et pikkade pükste all sukki kantakse.
Monoloogi poolest tegi kõige parema esituse Piret Laurimaa. See tüpaaž tuletas meelde küll Laurimaa näitlejatee alguses kehastatud naiivitaride rivi, aga aastal 2010 oli armas naiivitar esitatud palju küpsemas stiilis. Selline korralik täislaks näitlejameisterlikkuse mõttes. Laurimaa Loovjuht oli selline naine, kelle kohe meelsasti oleks omale sõbrannaks võtnud. See oli nii vapustav, kuidas ta rääkis oma šoppamisest, mis oli ainus asi, mis teda peale poiss-sõbrast ilma jäämist, rahustas. Kogu see ilus ja stiilsus, kõrk ja samas malbe hoiak, oma hinna teadmine, enda väärtustamine oli võrratu, kui suurepäraselt ja nüansirikkalt Laurimaa selle kõik esile oskas tuua. Tal oli tõeliselt huvitav elu, kui sellest suurema osa poleks hõivanud töö. Suur kirg Pariisi vastu, õrn hing, mis ihkab enda ümber ilu ja kalleid asju. See naine oli nartsiss, endasse täiesti armunud. Ja tal oli õigus selleks, ta oli tõesti nii ilus, nii maitsekas ja armas, et ei käinud üldse närvidele, et kuidas saab nii ennast täis olla ja ebaõiglaselt endast heal arvamusel olla. Kui nendest naistest üldse keegi oleks olla tahtnud, siis kindlasti see Laurimaa tegelane, aga ainult nii, et tal oleks lapsed ka olnud. Ilma lasteta ma oma elu ette ei kujuta. Samuti nagu ei kujuta ma seda ette tööd tehes, eriti veel 12 tundi päevas! Appi, ma sureks niimoodi maha.
Paljuski hakkaski nende monoloogide puhul silma see, kui palju need naised tegelikult teineteisega suheldes valetasid. Monoloog oli sissevaade iseendasse, seal oli tegelane tema tõeline mina. Teistega suheldes pidi ta olema üliinimine. Ta töötab riigi kõige paremas firmas, kõige paremas tiimis, teenib kõige rohkem, pole 2 aastat puhkust saanud välja võtta. Ta ei tohi endale lubada vähimatki möödapanekut ega prohmakat. Ja vähe sellest, et ta töötab ja on meeletult edukas, ta näeb veel kuradima hea välja, tal on palju vajalikke tutvuseid, ta jõuab kõigile pidudele, presentasioonidele ja lahutab täiel rinnal meelt, saab kõik mehed, keda tahab ära kasutada. Aga tõelist armastust ei leia ega eriti otsigi. Enamustest monoloogidest kõlas läbi see, et oluline on kõik muu, kellele töö, kellele šoppamine, kellele kättemaks, kellele iseenda leidmine, aga mitte armastus. Selles kontekstis tundus ka osaliselt, et enamus sellest kontorijutust, mis naised kõik koos või omavahel rääkisid, mis jäi sisekaemustest väljapoole, koosnes samuti valedest. Ei ole ju võimalik, et inimene töötab 12 tundi ja läheb peale seda veel kuhugi pidutsema ja rabab rajalt mitu meest maha. Kuigi see kõik on ka osaliselt töö, kellele on need vajalikud mehed, et karjääri edendada, et saada firmale soodsaid-vajalikke lepinguid, kellele mehed, et enda eest kätte maksta. Aga ikkagi kõik kokku tundus see liiga uskumatu. Head monoloogid esitasid veel Ireen Kennik tugeva kättemaksuvambina, kelle pikast kõnest meeldis kõige rohkem idee, et kui ma oma võrgutustega suudan kasvõi ühe „õnneliku“ paarikese lahku ajada, siis on mul hea meel. Ma tean seda tunnet, see väärib tõesti pingutamist, kasvõi niisama mängu pärast, ilma intiimsustesse laksumata. Siis veel meeldivad Carmen Mikiver ja Kaili Viidas, kumbki omamoodi äärmus, üks kontori kõige vanem, aga kõige tähtsam töötaja ja teine nooruke alles ülikoolist tulnud Lolita. Ülejäänud tegelaste: Karin Tammaru, Triin Lepiku ja Kaili Närepi kangelannad olid samuti omapärased, aga moodustasid selle alguses kirjeldatud 2.grupi, nii et nendega mingit samastumismomenti ega hetkelist kadedust, kasvõi mõne nende omaduse pärast ei tekkinud.