Kõik aias

Edward Albee „Kõik aias“, lavastaja Roman Baskin, Vanemuine

Ma mäletasin seda näidendit kunagi teleteatrist, minu meelest mängis seal Aarne Üksküla. Igal juhul see oli eelmisele ajastule kohaselt üks nendest teleteatri tükkidest, mis sai kunagi linti võetud ja siis päris tihedate intervallide järel kogu aeg telekast kedratud. Sellest lavastusest jäi ehedalt meelde, kuidas koju tulnud Roger saab isa käest teada, et ega meil emaga siin raha jalaga segada pole, ometi on kogu koduaed rahatähti täis pillutud. Roger sahistab jalgadega raha sees ja viskab isale: „Ma vaatan küll, et on.“ Näidendi sisust ma siis aru ei saanudki, et tants käib prostitutsiooni ümber. Sain aru, et on mingi pere, neile tuleb külla keegi naine, kes kuidagi positsiooni omab ja siis tapetakse keegi ära. Nüüd Vanemuise lavastuses muudkui mõistatasin, et kes see olla võib, kes ära tapetakse.
Vanemuise lavastust käisime esimest korda vaatamas üpris selle väljatuleku ajal, aga sattusime halva koosseisu peale, kui Jenniferi mängis Helena Merzin. Ta ei sobinud minu meelest sellesse osasse üldse ja kõik oli kuidagi pingutatult igav. Nii et polnud põhjust teatrisse kauemaks kui üheks vaatuseks jääda, minnes mööndusega, et me tuleme seda kindlasti kunagi veel vaatama, kui saab Jenniferi osas Maarja Jakobsoni näha. Näidendi idee ja kogu see filosoofia, et kõik sõltub rahast, meeldis mulle küll kohe algusest peale. Raha oli ka selle näidendi peategelane, kelle ümber kogu tants käis, väga mõjuvad kujundid. Ilmselt andis see näidend nii mõnelegi rahahädas vaatajale sel raskel ajal hea idee, kuidas majanduslikult vähemalt keskmisegi palga peale tulla. Aga siis oli see kõik nii igavalt esitatud, et ei kütkestanud üldse kauemaks teatrisse jääma. Kuigi sellest ühest korrast on meeles, et oli ka laval olevas aiabasseinis kümblemise stseen, kui Hannes Kaljujärv peremees Richardina ennast ujumispükste väele koorib ja basseinivette prantsatab. Nüüd viimases etenduses seda stseeni polnud. Üldse tundus, et näidendit oli lühendatud, kui internetist võis lugeda, et etendus kestab 2.45, siis reaalselt kestis see 2.20.
Kuigi need summad, mida Jennifer näidendis hooramisega teenis, olid ikka päris ulmelised. Arvestades seda aega, mille ta oma klientidele kulutas ja neid rahahunnikuid, mis koju igale poole peidetud olid, ei kõlanud see üldse kokku. Albee oli seda asja ikka väga palju ilustanud, kui see hooramine nii lihtne oleks, et mehe antud rahast jääb väheks, siis tegeleks vist kõik naised sellega. Kuigi on arusaamatu, miks elada üldse koos mehega, kes isegi elementaarseid vajadusi ei rahulda. Ja ise ka midagi teha ei oska, peab mehe tahtele alluma, et tööle minna ei tohi, võib teha ainult vabatahtliku rahaga tasustamata tööd. Albee ajal olid muidugi võimalused teised, praegu on kodusistujatel vähemagi tahtmise korral palju võimalusi ka kehaliselt valutumalt lihtsat raha teenida, kas internetis midagi toimetades, mingi müügiga tegeledes või kaasaegse hooramise variandina kasvõi veebikaamera pornot pakkudes.
Iseenesest jäi aga selline situatsioon kuidagi õhku rippuma, et on olemas mingid mehed, kes ei suuda isegi nii palju teenida, et peret üleval pidada ja siis naised peavad hoorama hakkama, et perele inimväärset elu pakkuda. Alguses on see meestele loomulikult šokk, aga natukese aja pärast lepitakse sellega, nii saab tõesti paremini hakkama. Leppiv vaikimine ja isegi rahulolu, et ise eriti rabama ei pea ja naine suurema sissetuleku peresse toob. Lõpuks tuleb välja, et nad on seal peaaegu mrs.Toothe'i koloonia, kogu rajooni naised käivad meeste kaasabil ja mrs.Toothe'i organiseerimisel hooramas. Ja kõige lõpuks seob neid Jacki tapmine. Arvatavasti peale seda, mille Richard koos külas olnud meestega korda saatis, seob teda ja Jenniferi igaveseks selle kambaga, sealt välja saada tundub päris võimatu. Pealegi, kui laip on maetud Richardi ja Jenniferi aeda, on teistel hea neid ekspluateerida, kui üks selle pere liikmetest mässama peaks hakkama, siis võib kohe vihajata selele, et kas peaks teie aias olevast laibast politseisse teatama? Nagu mrs.Toothe'i suhtluspoliitika ette nägi.
Alguses oli Hannes Kaljujärvel ja Jakobsonil tekstiga probleeme, pidevalt joosti kuidagi kokku ja räägiti teineteisest mööda. Vist sellest rabistamisest, et peaaegu terve pikk esimene vaatus tuleb kahekesi laval vastu pidada. Küll aeti sõnade järjekord segi, nii et fraas ei kõlanud sellise mõttega, nagu oleks pidanud, nii et seda tuli uuesti õiges järjekorras sõnadega esitada, küll aeti segi tegelaste nimed, öeldes Richardi asemel Roger või vastupidi. Ajapikku saadi enam-vähem ree peale, nii et otseselt publikule arusaadavaid eksimusi enam polnud. Natuke nõutuks tegi Jüri Lumiste tegelaskuju Jacki erandlik eksponeerimine. Ta oli näidendi tegelane ja nagu ei olnud ka. Pidas omaette kõnesid-monolooge, mis esindasid autoripositsiooni, tutvustas perekonda, kelle aias tegevus aset toimis, luges moraali, teatas, mis on õige, mis vale. Jacki oleks võinud ikka terviktegelasena näidata, nii et kõik need tema publikule etteloetud monoloogid oleksid näidendis loogilise tekstina kõlanud, kas siis dialoogides või vestlustes teiste tegelastega. Näiteks sai ka perepoeg Rogerit võrratult mänginud Ott Sepp häbematult vähe lavaaega, nii et need tegelased oleks võinud ühendada, selle asemel, et pidada tühja monoloogi õhuga, oleks võinud Jack võtta Rogeri oma protežeerimise alla ja kõiki neid elutarkusi suvevaheajaks koju saabunud noormehele rääkida. Selles mõttes oli Jack kõige meeldivam tegelane, sest tal oli koguni 35 miljonit. Vaba mees. Ja ta oli ainus tegelane, kes tuli lavale ja lahkus lavalt saali kaudu, see pidi tähendama midagi sellist, et käis pererahval külas läbi aia. Kuni päris metafüüsilise tasandini välja, kui alles haudakaevatud Jack taskulambi valgel sealt vaimuna välja astub ja peab kõne, mis ta sellest enda tapmisest arvab.
Selles kontekstis oleks tahtnud pigem teada, mis Jenniferist ja Richardist edasi saab, kuigi neil oli lõpustseen, kus nad suitsu kimuvad ja kujutavad ette, milline saab olema nende naabrusesse ehitatud hooramaja, ei anna see ikka täit pilti. Väliselt oleks nagu kõik korras, aga on aru saada, et tegelaste hingeeluga pole kaugeltki kõik korras. Nagu mrs.Toothe oma tüdrukutele peale Jacki tapmist ütles: „Nüüd te peate olema oma meestele eriliseks toeks. Peate olema tugevad. Esimestel öödel peale seda sündmust võivad nad higistena karjudes üles ärgata...“ Olekski tahtnu näha pigem viimase stseenina Jenniferi ja Richardit nii 10 aasta pärast, kuhu nad selleks ajaks on jõudnud, kuidas mrs.Toothe'i käivitatud äril läks, kui kaua Jennifer seal vastu pidas, kuidas nad ühise mõrvataaga all elavad. Pealegi oleks selleks ajaks nendeni jõudnud Jacki hiigelpärandus, saaks siis näha, kas nad saavad seda nautida vabaduses ja kõik oma suured unelmad teoks teha või jääb kogu raha lastekodusse saadetud Rogerile.
Ott Sepa tipphetk oli külaliste saabumisestseenis, kus kõik külalised Rogeri avastavad ja teda nunnutama hakkavad. Täiesti vastupandamatult naermaajav oli koht, kus Riho Kütsari kehastatud külaline Rogerit pikalt põskedest raputab, ilma et Rogeri näos ükski lihas liiguks. Sel ajal väljendab poisi nägu sellist mõtet, et no mis nüüd on, see on mingi hull või? Päris pikalt ajas naerma ka Richardi suust pillatud vihapurse, et ta peab minema külalisi vastu võtma, kui ta Jenniferile osutades naise käest küsib: „Jah, ja mis ma neile ütlen? Saage tuttavaks – hoor!“
Kostüümid nägid välja osaliselt nagu kaltsud, eks see 3 aastat, mis näidend mängukavas on püsinud, on nendega vist oma aja teinud. Igal juhul Jenniferil seljas olnud linnaskäimise kittel oli küll täiesti kalts, arusaamatu, kuidas endast lugupidav naine sellises kleidis julges kodust välja minna. Teise vaatuse peostseenis oli huvitavamaid kostüüme, seal hakkas silma, et kõigile naistekostüümidele oli juurde tekitatud mingeid õhulisi elemente, Merle Jäägeri tegelasel oli elegantse pükskostüümi peale pandud õhuline läbipaistev pikk rätik, Ragne Pekarevi tegelasel ja Jenniferil olid õhuliste elementidega kaunid kleidid. Kogu sellest kooslusest jäi välja Marika Barabanštšikoval seljas olnud pikk helelilla kootud ornamentidega kleit, aga samas iseenesest ka väga kaunis riideese.
Lavakujundus oli iseenesest ka päris huvitav, aga samuti ajarataste hammaste vahele jäänud. Ilmselt siis sellepärast see lavastust mängukavast maha võetaksegi, kuigi viimase etenduse publikuhulga järgi otsustades, jätkuks sellele näidendile veel vaatajaid küllaga. Tegemist oli mingi üpris ajuvaba aiaga, mille puhul natuke häiris stseenide vahetumise puhul lavatööliste sagimine, kes lillepeenraid ühest kohast teise tõstsid. Bassein ja eeslavale ehitatud kivist istekohake olid meeldivad ja kõige huvitavam tundus tagalavale püstitatud vanaaegse maja viinamarjaväätides fassaad.