Kevade

Ardo-Ran Varres „Kevade“, koreograaf Ruslan Stepanov, Vanemuine

Ballett oli ikka päris jube. Polnud üldse seda head „Kevade“ hõngu, mis eestlastele omane on, et rõõmus ja naljakas, koerusi ja vallatusi täis koolipõlv, natuke romantikat, sügavamat filosoofiat, aga üldiselt ikka selline särav ja helge nooruspõlv. Kõik oli hästi tume ja sünge, kooliõpilasi oli küll pandud kogu jõust kargama ja nad üritasid naerul nägudega oma rõõmsameelsust väljendada, aga üldine mulje kogu asjast oli sedavõrd sünge, et need vallatud naeratused ei päästnud ka mitte midagi. Ardo Ran Varres oli teinud mingi eriti tobeda ja sünge muusika ka, natuke oli sellist kiiremat ja lõbusamat tooni, aga üldine mulje oli ikka täielik kakofoonia ja rusuv kurvameelsus. Mingis viisis oli kasutatud rahvuslikke motiive torupilliga. Kõik kooliõpilased olid hästi igavad, isegi Toots oli mingi mannetu kuju. Natuke elevust tekitasid need paar pauku, mille Toots püstolist lasi, aga see oli ka kõik.
Ja kõige jubedam oli see, et stseenidest ei saanud üldse aru, sealt ei koorunud lugu välja. Polnud sellist tüüpilist „Kevade“ lugu, et ma tantsukeelest loeksin välja, et see on stseen klassitoas, see on stseen surnuaias jne. Mingis stseenis sain aru, et seal toimub vist kaklus mõisasakstega, aga ka see oli väga ähmane, kui omavahel kaklesid 2 mustadesse pükstesse ja valgetesse särkidesse riietatud naist ja meest. Et siis kumbagi paari 1. Ja need tantsijad oli tegevusvälised, need ei olnud keegi nendest tantsijatest, kes koolilapsi kehastasid, nii et nad mõjusid võõrkehade ja mingi uue teemana, mitte nii nagu Lutsu järgi olema peaks, et kaklevad kohalikud ja saksad. Tantsukeel oli ka selline natuke agressiivne, palju ringijooksmist ja niisama hüppamist. Üks stseen oli naistantsijate päralt, kus nad tegid mingeid kaasaegseid mannekeenide liigutusi ja käisid hästi pikalt puusi nõksutades varvaskingades varvastel. Aga jälle ei saanud ma aru, mis tähendus sellel stseenil oli ja kuidas see stseen oleks pidanud Lutsu loominguga suhestuma.
Ühel hetkel tõusis ühest keskmisest reast mees püsti ja hakkas välja minema, kui ukseni jõudis kisas: "Mis kevade see on?!" Inimesed muigasid vaikselt, mees tegi, nagu hakkaks uksest välja minema, aga siis mõtles ümber ja läks, torisedes „Ma ei saa sellest aru…“ lavale. Nõrganärvilisemad ahhetasid, et vaata, kuhu ta läheb, aga mina olin selleks ajaks juba aru saanud, et see on Heiki Palm, kes peaks esitama tšellosoolo, laval olevate esemete vahetamise ajal oli tšello ka lavale toodud. Kurb oli ainult see, et kogu muusika tuli lindi pealt, nii ka tšellosoolo ja hiljem kõlanud kitarr. Nii et jälle jäi arusaamatuks, milleks neid muusikuid oli vaja lavale pillimängu imiteerima. Seda, et üks või teine pillisoolo oleks tähendanud Imeliku kandlemängu ja kuulsat stseeni, kus Tootsa läheb Tali pruudiga tantsima, ma küll välja ei lugenud. Mõlemal juhul olid muusikud laval peaaegu üksi või siis toimus mingi taas minu jaoks arusaamatu ja mõtestamatu tegevus.
Lavakujundus oli päris ahtake – tagalaval müüri meenutav sein, mille paremal küljel suur aken. Seda aknapinda kasutati ka liikumiseks, tegelased tulid sealt ja läksid sinna või tantsisid mingi lühema numbri seal aknalaval. Muud laval polnudki, vastavalt stseenidele ilmusid lavale voodi, pikk valge teerajaks laotatav lina, köstri tool ja laud. Aga kõik need asjad olid nagu mingi kindla tegevuse või loo markeerimiseks, kuigi ikka päris täpselt aru ei saanud, millist „Kevadest“ tuntud stseeni mingi olukord kujutama pidi. Nii oli mingi täiesti arusaamatu stseen, kus Arno jääb haigeks, talle laotatakse valge lina peale, taustal on voodi, kuigi süžeeliselt selline haigeolemine sinna ei sobi, ei olnud enne seda jääl uisutamise stseeni ega seda, kuidas Teele läbi jää vajus, keda päästes Arno raskelt haigeks jäigi. Aga võib olla see polnudki Arno haigusestseen, mida ma selleks pidasin, selles balletis oli kõik väga segane ja arusaamatu. Tantsulavastuse lõpupoole oli üks lustakam stseen, mis pidi kujutama talve. Seal olid kooliõpilastel peas mütsid ja käes kindad. Kuigi jälle süžeeliselt poleks selline stseen "Kevade" lõpuosasse sobinud, Luts on ju selle teose üles ehitanud kooliaasta kulgemise järgi, algab hilissügisel, siis tuleb talv ja tegevus lõppeb kooliaasta lõpuga kevadel, kui õpetaja Laur oma poisid kodudesse puhkama laiali saadab.
Vahepeal tantsiti mingit tantsu huilgamise saatel, suuremate hüpete ja jooksmise puhul tehti häälitsusi. Ja üldse oli selles balletis päris palju sõnalist osa, sellest olin igalt poolt lehtedest lugenud, kuidas ballett algab - Arno ja 1 Libledest istuvad suletud eesriide ees orkestriaugu ääres jalgu kõigutades. Lible räägib päris pikalt eesti keeles, Arno vastab talle lõpuks lühidalt jaapani keeles. Isegi kostüümid olid selles lavastuses sellised tavaliselt hallid - tüdrukutel erineva lõike ja pikkusega, kuid enamasti ühes värvitoonis kleidid, nende all üle põlve tõmmatud valged põlvikud ja mustad kingad. Poistel mingid pruunikates toonides püksid ja enamasti valge särk. Vastik oli jälle see, et kasutati kääbust Kurvitsat, kellel peaks olema keelatud pühale akadeemilisele lavale ilmumine. Liiga palju rõhku oli pandud Lible purjutamisele, see jättiski sellise mõru alatooni, et vaesed lapsed, käivad mingis lootusetult hallis maakohas porises koolis, ja seal on veel selline alkoholiprobleemidega kellamees igal pool ees tilberdamas. Kuigi Aivar Kallaste ja Janek Savolainen esitasid Liblet päris vahvalt, neid oli lahe vaadata, eriti hästi tulid välja purjus inimest markeerivad stseenid Savolainenil, aga ikkagi, seda joomise teemat oli minu jaoks liiga palju. Selles „Kevade“ versioonis oli minu jaoks topelt Lible märk selle tegelase joomalembusest, kui purjus inimene näeb kõike kahekordselt, siis nii näevad nüüd balletitegelased seda joodikut kahekordselt. Justkui sümbol on vaatenurga kohalt nihutatud, et pole mitte topelt teisi tegelasi, vaid kained tegelased näevad purjus inimest kahekordselt.