Aabitsakukk

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“, lavastaja Andrus Kivirähk, Eesti Draamateater

Südamlik, kuigi utopistlik lugu. Reaalses ilmas ei kujutaks ette, et selline sell nagu Mauno ilma sotsiaalse järelevalveta kuskil eksisteerida võiks. Tema koht oleks ju kinnises asutuses, mööndusena, ühe silma kinni pannes, kujutaks ette, et talle antakse võimalus omaette elada, aga keegi hooldaja (kindlasti mitte see müstiline vanglast vabanenud onu Paul!) käib teda iga päev vaatamas. Midagi sellist nagu oli etenduses „Elling“. Aga nii, et ta on täitsa omapäi jäetud. Kas tõesti on Eesti sotsiaalsüsteem võrreldes Norra omaga nii nigel, et Mauno-sugustel vabalt ühiskonnas ringi liikuda laseb? Kõige naljakamad olid need kohad, kui Mauno tegi päriselt akna lahti ja välja karjudes oma „naabritega“ suhtles. Selle juures ei ajanud naerma mitte nii väga tekst ise, kuidas Mauno naabritega suhtles, vaid see, mis tänaval toimuda võib. Kuidas inimesed rahulikult või kiirustades ümber draamateatri hoone kulgevad, kui järsku üks näitleja teatriaknast välja karjuma hakkab. Teksti poolest ajas ikka naerma Paramonova poole pöördumine, kogu aeg juurde lisades, et ma ei saa sinust aru, sa oled venelane! Kuigi ka selles kontekstis oli rohkem naljakas ette kujutada tänaval olevaid inimesi, kuidas nad enda ümber ringi hakkavad vaatama, et kellega ta nüüd siin räägib, kes siin Paramonova on, kuidas ta julgeb niimoodi teatriaknast karjuda: „Kuradi venelane, ma ei saa sinust aru!“ - integratsioon ja rahvastevaheline sõprus ikka ennekõike!
Et vältida saamist osaks näitemängus, osaliselt ka kogu saali naerualuseks jäämist, tasub vältida kohti esimeses reas. Mauno millegipärast räägib publikuga. Kuigi need publiku poole pöördumised olid päris naljakad, jäi mulle arusaamatuks, miks seda ikkagi vaja oli. Mauno puhul oleks olnud palju loomulikum, et samamoodi nagu ta rääkis publikuga, oleks ta võinud rääkida omaette. Endale mingeid inimesi ette kujutada, kellele ta siis pidevalt seletab, mida ta teeb, kuidas pudi maitseb, miks onu Paul helistama peab jne. Ja niimoodi päevast päeva ja iga oma liigutuse puhul. Selline paras hullikese värk, et kujutab ette, et tal on toas publik, see oleks veel naljakam olnud, kui selline natuke ebareaalne otsene ja reaalse publikuga rääkimine. Kuidas see draamateatri kammersaali kogunenud publik ikkagi Mauno korterisse oleks pidanud sattuma? Lõpp läks natuke isegi õudseks kätte, et polegi selline naljakas hullike, kelle üle hea irvitada, vaid peaaegu ohtlik retsidivist. Olenevalt sellest muidugi, mis „käsu“ onu Paul talle programmeerib. Ma arvan, et Mauno on seda tüüpi kuju küll, kes oma heategijasse nii kiindub, et vajadusel, kui onu Paul ütleb, siis Mauno teeb seda, mida onu Paul ütleb. Viimases stseenis, kui vahetati valgust, kui Tõnu Oja jääb seisma hämarasse valgussõõri, vaatasin, et laval on ju Jüri Krjukov. Teksti kontekstis, mis parajasti kõlas (räägiti surnutest ja laipadest) mõjus see kuidagi müstilisena, et ma näen ka ühte surnud näitlejat, kes imeväel elustunud on ja minu ees mängib. No hämmastav visuaalne sarnasus oli! Just selle valgustuse ja teatud nurga alt vaadates, varem pole nagu selle pealegi tulnud, et Tõnu Oja ja Jüri Krjukov on välimuselt sarnased mehed. Aga selles olukorras oli täiesti uskumatu, no see on Jüri Krjukov!