Mika Waltari „Hilinenud pulmaöö“, lavastaja Lasse Lindeman, Vana Baskini Teater
Ka sellest lavastusest oleks täiesti piisanud ühest vaatusest. Aga jäin uskuma kriitikut, kes kirjutas, et teine vaatus on palju parem kui esimene. Nii et kannatasin esimese vaatuse ära heas lootuses, et teine vaatus on siis palju parem ja huvitavam... Ja kannatasin pärast teise vaatuse ka veel otsa, ei olnud seal midagi ei paremat ega huvitavamat. Ikka üks ja sama jama ning lollimängimine käis. Parajalt loll lugu sellest, kuidas mehele saada, kui kuidagi muidu enam ei saa. Kui ei saa kuidagi mehele, aga ikka väga tahad mehele saada. Mees tuleb täis joota ja siis kiiresti kihlumislubadus välja lunida. Veel parem kirjalik lubadus võtta, tunnistajate juuresolekul, siis pole mehel enam mingit taganemisteed, kui ta isegi sõnapidaja džentelmen ei peaks olema. Osalejatest oli Guido Kangur ainus, kes tõeliselt mängis. Ja kohe nii, et kohati pani muigama. Aga ei midagi enamat. Ühest vaatusest oleks selle komejandi vaatamiseks täitsa piisav aeg, nii et teisele vaatusele mõttetult raisatud ajast oli kokkuvõttes täitsa kahju. Mitte midagi sealt juurde ei saanud, isegi kõik tegelased näidati esimeses vaatuses ära, muidu mõnikord on vähemalt see stiimul igava näidendi teiseks vaatuseks jääda, et tahaks mõne tegelase veel ära näha, keda esimeses vaatuses ei näidatud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment