Kuidas kuningas kuu peale kippus

Uku Uusberg „Kuidas kuningas kuu peale kippus“, lavastaja Uku Uusberg, Vanemuine

Arvasin, et see on kunagi lapsepõlves korduvalt nähtud telelavastuse konstruktsioon. Telelavastus oli väga kole, suisa õudne. Tegelikult oli Vanemuise lavastus päris talutav. Isegi peale seda, kui ma Memoryl olin mõned laulud sellest lavastusest ära kuulanud ja välja praakinud, ei mõjunud lavastus üldse nii tülgastavalt, nagu ta muusika ja eelneva kogemuse järgi oleks võinud tunduda. Oli isegi päris tore, nii et peale esimest vaatust ei kippunud ma laste rõõmuks sugugi ära minema. Tore oli see, et Uusberg oli viitsinud vaeva näha ja sellest loost täiesti uue loo teha. Ja kõige toredam oli see, et vastikut rockmuusikat oli kasutatud minimaalselt. Telelavastusest jäi meelde, et see muinasjutt ainult jubedatest lauludest koosnebki, mille vahele napilt arusaamatut teksti esitati. Nüüd oli ikka rohkem teatrilavastuse moodi asi, laule minimaalselt, minu meelest esitati isegi Memoryl neid laule pikemalt, aga lavastuses oli puusepa laulust ainult 1 kuplee. Ja see sobis väga hästi, et ei hakatud lapsi selle vastiku muusikaga väsitama, vaid näidati nii üldjoontes ära, mis muusikaga tegemist on. Seevastu kuningatütar Minni laul oli minu meelest pikem, kui linnakodanikke mängivad noored selle muusika taustal pikalt tantsu said lüüa, aga see on ka meeldivam laul, tantsuosa tundus isegi päris meeldiv.
Algusesse loole juurde poogitud koolilugu tundus ikkagi liiga venitatud ja liigne. See oli üks tüüpilisi näited sellest, kuidas lavastaja püüab venitada täis aega, et lavastus ikka korraliku kahevaatuselise tüki mõõtmed välja annaks. Kõik see erinevate õpetajate ekspositsioon oli kuidagi kunstlik, eriti viis, kuidas õpetajad tundi andsid. Laval klassi mängivad õpilased jäid nii täiesti ilma õpetaja tähelepanuta, kui õpetaja võttis sisse koha eeslavale pandud kõrgel taburetil ja saali poole pöördudes rääkima hakkas. Kui võtta arvesse, et saali ja lava vahel peaks olema neljas sein, siis tundusid need õpetajad kõik päris imelikud, et istuvad kuhugi klassi nurka, isegi mitte tahvli ette, ja hakkavad seal omaette rääkima. Palju paremini mõjusid killukesed koolitundidest, kui need killukesed olid pikitud juba õige loo sisse, kui imelikku kuningriiki sattunud Kaspar peab käima klassiruumist mõnda muinasjututegelast välja kutsumas.
Lavakujundus polnud üldse lastelikult ninnu-nännutav, et palju suuri elemente ja lõbusaid joonistusi, aga oli sellisena väga vahva. Hea, et oli kasutatud Vanemuise suure lava võimalust – pöördlava ning tõstevahendit, tehnika, millest ma alati puudust tunnen, et miks ometi sellisel laval lavastust tehes, kus on nii palju huvitavaid võimalusi, neid ei kasutata. Pöördlavale asetatud dekoratsioon oli jagatud pooleks, üks pool veel omakorda pooleks. Esimesena eksponeeritud veeranditeks jagatud lavapool kujutas läbilõiget koolimajast: klassiruum ja õpetajate tuba, mille vahele jäi omapärane sein. Seina sees oli koguni väike koridor, mis andis juurde reaalsust tegelaste ühest ruumist teise liikumisel. Ei olnud nii, et tegelane läheb uksest välja ja on sellega kohe teise ruumi sisse astunud, vaid ühest ruumist väljudes tekib reaalne efekt, et ta liigub mööda pikka koolikoridori, kuni järgmisesse ruumi sisse astub. Teine lavapool kujutas kuningriiki, kus kuningas kuu peale kippus. Keset lava suur kuningatroon ja ülejäänud lavaavarus peaaegu tühi, erandiks mõned väiksed puud, mis viimases stseenis ka maha võetakse ning lilledega asendatakse.
Tekstis olid äratuntavad taas Uusbergi keelemängud. Pikalt oli laste jaoks naljakat jahumist ühesuguste sõnadega, nagu „kuu“ ja „kuul“, millest lõpuks moodustus lause: „Kuule, anna mulle kuule, et minna kuule!“ Ao Peebu mängitud õpetaja Prunt oli naerutaja rollis. Tema ülesandeks oli tulla lavale ja hakata naerma. See naer oli nii nakatav, et kiskus kogu saali endaga koos naerma. Seda ma olen varem ka märganud, et kui keegi väga pikalt ja südamest naerab, siis lõpuks hakkab endale ka naer peale tulema. Kõigist osalistest jättis mängu poolest kõige parema mulje Janek Joosti esitatud Onu. Sellel tegelasel oli palju naljakaid pantomiimistseene, eriti stseen, kui ta on saanud kätte kuuli, millega lennata kuule ja seda kuuli erinevates asendites lennuks katsetama hakkab. Selle tegelase vaatamine pakkus palju koomilisi momente, mille käigus mitte ainult näitleja koomikuanne ilmsiks tuli.