Korsaar

Adolphe Adam „Korsaar“, koreograaf Aivars Leimanis, Läti RO

Piltide pealt oli näha, et idamaisel turul astub üles ka tulepurskaja, aga teda polnud vist tuleohutuse huvides Jõhvi kaasa võetud, mine tea, paneb veel valla kultuurimaja põlema. Balletiartistidest oli kahju, kui nad pidevalt lavakitsikuse tõttu aksidesse sisse jooksid. Või kui solist tantsis, siis oli kordeballett laval, kes istus, kes seisis või liikus ringi, ja tihti oli selliseid olukord, kui teine solist või keegi reatantsijatest pidi oma elu eest põgenedes mõne sammu eemale astuma, et parajasti soolot esitav tantsija talle jalaga näkku ei kargaks. Nii et kõiki kogetud Ida-Virumaa õudusi ja kulutatud raha arvestades, oleks olnud palju meeldivam, esteetiliselt nauditavam, mugavam ja võib olla ka odavam olnud Läti Rahvusballetti Riiga vaatama sõita. Oleks näinud selle balleti korralikult selle kodulaval ära, n.ö. Normaalmõõtudes, kus tantsijad aksidesse ei jookse ja teineteisele jalgu ei jää. Enne eesriide tõusmist ja muusika mängimahakkamist, kui lavalt kostis ringijooksmist ja sebimist, kostus saali ka (ilmselt koreograafi või teatridirektori) soovitus: „Pokažite sebja horošo!“.
Eks nad siis näitasidki ennast horošo. Kui mitte seda arvestada, et artistidel oli laval häbematult kitsas, siis oli esitus ikka täitsa tipptase. Kuigi balletisisust ma aru ei saanud isegi siis, kui olin läbi lugenud sisututvustuse. Ainus moment, mida ma ootasin, oli kui keegi pidi kellelgi kätt vigastama, aga see oli ka nii möödaminnes ära tantsitud. Ma arvasin, et see on kogu loo kulminatsioon. Midagi sellist oli, et üks eit müüdi haaremisse ja siis tema peigmees läks koos oma sõbraga, kes oli ühtlasi ka reetur, eite vabastama. Pärast jääb nende laev tormi kätte ja kõik peale peategelaste hukkuvad. Näidati idamaist turgu ja seal kauplemist, mitut haaremit ja mingi meestantsurühm oli ka laval, aga kes nad olid, ma aru ei saanudki. Sellised musta riietatud mehed olid, osaliselt olid nad head, osaliselt pahad, mingit kindlat jaotust rühmasiseselt polnudki. Kord olid nad haaremisse naist päästma läinud mehe poolelt, siis aga kehastasid neid kurjameid, kelle abiga naine haaremisse müüdi. Vähemalt nii tundus mulle.
Lugu tuletas oma numbrilise ülesehitusega meelde „Uinuvat kaunitari“. Alati, kui ma „Uinuvat kaunitari“ vaatan, siis tundub see nii naljakas, et tegelikult seal ju balletilugu polegi, on ainult momendid – ball kuningakojas, Aurora vigastab ennast, Aurora jääb magama, Aurora ärkab üles. Ja selle vahele on pikitud hästi palju tantsunumbreid. Nii oli ka „Korsaaris“. Tantsiti turuplatsil, haaremis, pärast laeva peal. Laeva peal oli nagu selline rohkem loo moodi, et seal tuli kujutada juba merel olemist, laevaga sõitmist, tormi kätte jäämist, elu eest võitlemist. Aga muidu oli ainult üks suur tants ja trall. Enamuse tegelaste kohta jäigi arusaamatuks, kes nad üldse on. Näiteks esimeses vaatuses esinesid mitu head meessolisti, aga kes nad sellised olid, kuidas nad „Korsaari“ looga seotud olid, ja lõppude lõpuks, kes see korsaar üldse on, see kõik jäi arusaamatuks. Esimese vaatuse lõpus tapeti veel keegi turuplatsil ära ka, aga kes ta oli ja kuidas tema surm edasist loo käiku mõjutas, ei oska jälle öelda. Tehniliselt oli kõik esitatud muidugi väga hästi ja tasus vaatamist, lihtsalt kogu see lugu jäi naljakalt arusaamatuks, et mida see siis endast kujutama pidi. Aga nii umbes 2,5 tundi head balletti väga tugevate artistide esituses sai näha küll.
Erilist vaatamist väärisid erinevate haaremite naised kordeballeti näol, neil olid alati huvitavad riided seljas, nägusid varjutasid loorid ja oli huvitav vaadata, kuidas nad seisma jäid või istuma asusid, kes ennast kuidas hoidis, kuidas liigutas, kuidas käed rinnale paigutas, kuidas jalgu kõverdas. Tohutult häiris aga naistantsijate balletisusside puuklotside klõbin. Kui kogu balletitrupp üle lava jooksis, siis tundus, nagu jookseks hobusetabuun. Tekkiski selline vastuolu, et naised ise on nii haprad ja graatsilised, teevad selliseid painutusi, et tundub, et keha murdub kätte ära, keerutavad suurel kiirusel ja hüppavad kõrgele õhku... ja siis maandumisel selline kole kolks! Nagu oleks 100kilone mammi kuhugi pikali prantsatanud.
Lastele pakkus see kingade kolksumine väga nalja, nii et vähemalt selles mõttes võisin ma rahul olla, et neil ei olnud igav ja ma ei saanud selle eest sõimata, et ma nad kuhugi Jõhvi mingit nõmedat balletti vaatama viisin. Tütrele meeldis ballett väga, tähendab tantsud meeldisid, meeldisid kõik need ilusad tädid ja nende varvastants, aga poeg nõudis kogu aeg aru ja informatsiooni, mis seal laval toimub: mida nad nüüd teevad? misasja ta nüüd tantsib? mis tal viga on? Ah? Kuna ma isegi loost aru ei saanud, jäid kõik need küsimused vastusteta või tuli midagi koha peal välja mõelda, mida keegi tantsija nüüd öelda tahab, kui ta selle tantsu esitab. Nii et täitsa lõbus kogemus oli meile kõigile. Koledaks läks asi, kui Jõhvi Kontserdimajast välja saime. Ma olin naiivselt arvanud, et Jõhvi on linn ja ööbimisega seal probleeme ei tule. Kuna meil olid olemas piletid ka galakontserdile, siis mõtlesimegi, et saab kuskil heas hotellis öö ja järgmise päeva ära olla (mis seal Jõhvi valla peal väljas ikka teha, onju). Aga kohapeal selgus kurb tõsiasi, et pole seal Radissoni ega midagi. Leidsime ainult väga imeliku maja, mida millegipärast hotelliks kutsuti, nime enam ei mäleta. Läksime sinna sisse ja arutasime mehega, et kuidas me nende käest küsime, kus teil siin mõni korralik hotell on? Tütar ütles, et küsime kohe, kus Radisson on, aga selleks ajaks oli meil juba selge, et Jõhvis mingit Radissoni pole, kui oleks, oleks see nii kõrge ehitis, et oleks igast punktist kätte paistnud. Retseptsioonis selguski kole tõsiasi, ei tea, võib olla oli see reklaamitrikk, et konkurentide andmeid ei avaldata, aga igal juhul väideti, et rohkem hotelle Jõhvis polegi. Kui arvestada, et meie mõistes polnud isegi see maja hotell, siis võib öelda, et Jõhvis polegi ühtegi kohta, kus ööbida. Vestlus nägi välja umbes nii: „Kas teil siin mõni hotell on?“ Teenindaja (natuke arusaamatuses): „See ongi hotell...“ „Aga paremat hotelli?“ „Ei ole...“
Ja kuidas, lubage küsida, nad seal balletifestivali korraldavad? Kas see on mõeldud ainult kohalike? Või niimoodi, et ma ostan neljaks päevaks erinevatele etendustele piletid ja siis sõidan kõik need 4 päeva Jõhvi vahet, kus iganes ma siis ka muidu ei asu? Päris hull värk. Kojusõitu alustades olin ma veel optimistlik, et kindlasti puhkame me homseks välja ja tuleme galale tagasi, aga nagu jubedast Ida-Viru regioonist välja saime, kõlas autos kergendatud ohe, ja isegi mina tundsin, et ma ei taha sinna tagasi minna. Kui keegi viitsib, siis võib minna tööturuametisse (või mis selle koha nimi on, töötukassa või mis iganes) ja öelda neile, et Jõhvis vajab hotell ehitamist. Kui seda hotelli järgmise balletifestivali ajaks valmis ei saa, siis soovitaks Eduril ja Oksal või kes iganes selleks ajaks festivali korraldab, alternatiivina kaaluda varianti kindlasti väliskülalisi ka Tallinnas näidata. Nii kannataks vähemalt üheks õhtuks Jõhvi midagi vaatama sõita (näiteks galat) ja teist vajalikku etendust vaataks siis juba inimlikes tingimustes. Las jääda idavirulastele ka nende rõõm, päris seda ei saa kindlasti öelda, et Jõhvis ei maksa festivali korraldada. Kuigi need tingimused, milles korraldatakse on ikkagi arusaamatud – väljastpoolt Ida-Virumaad siis ei oodatagi sinna kedagi vaatama?