Vaene loom vihma käes

Billy Roche „Vaene loom vihma käes“, lavastaja Liisa Smith, Vanemuine

Juba mingi 10 minutit peale etenduse algust oli mul selge, et see on jama ja ma tahan ära minna, nii et ülejäänud tund aega, 1. vaatus kestis kokku 1.10, istusin haigutades saalis ja vaatuse lõppu oodates. Vahepeal julgesin ennast ikka hädiselt liigutada ka, õnneks oli teisel pool mind üks vaba tool, nii et sain ennast rohkem sinna poole kallutada, et mitte seda teisel pool istuvat meest puudutada, aga hästi ebamugav oli istuda ikka. Normaalsetes teatrisaalides on ikka käetugedega istmed, aga seal on mingid tavalised nõmedad toolid, kus on niigi ebamugav istuda ja kui keegi kuskilt poolt veel külje alla ka ronib, siis on eriti tobe istuda. Ja tegevus toimus kuskil saali teises otsas ka, tähendab, suurem osa tegevusest oli sellises kohas, kuhu ma pidin pead peaaegu külje peale üle õla kallutama, et näha, mis seal toimub. Kõik oli hästi ebanormaalne. Kokkuvõte sellest lavastusest kõlab: „Külaelu ise on igav ja seda vaadata on veel igavam.“
Iiri näitekirjaniku draama „Vaene loom vihma käes“ pidavat olema 1. osa triloogiast, no ma ei tea, mida sellisel teemal veel kahe näidendi jagu juurde kirjutada on. Mingi surmani igav külaelu, kus mitte midagi ei toimu. Inimesed kogunevad pubisse, millest on saanud ennustuskontor, ja see täidabki suurema osa nende elust. Kogu tants käib selle ümber, kellele teha panused, siis jälgitakse erinevaid mänge- võidusõite, spordivõistlusi, loosimisi jne. Ja elatakse sellele kõigele kaasa, kes siis õnneliku võitjana ja kes ahastava kaotajana. Ilmselt oleks saanud seda asja ka huvitavamalt mängida, aga need näitlejad olid kuidagi eriti mannetud. Tulid sinna lavaruumi ja kandsid oma teksti ette, ilma eriliselt muude aspektidega pingutamata. Natuke huvitavamaks läks siis, kui lavale ilmus Hannes Kaljujärv, tema puhul oli ka muud vaadata, seda mängulusti, millega ta oma teatud mõttes traagilist tegelast kujutas. Kuidas ta kehaga mängis, miime tegi. See tegi vaatuse lõpu natuke talutavamaks, et lõpuks ometi ilmus tegelane, kelle puhul oli midagi ka vaadata. Aga ta tuli nii vaatuse lõpus, et ei suutnud mind minu veendumuses ümber veenda, et ma jääksin ka teisele vaatusele. Ainus asi, mida ma väikse huviga jälgisin, oli see, kui peenike on Ragne Pekarev. Aga noh see nende mäng oli küll nii, et nagu mingid külateatri jobud oleks akadeemilistele lavalaudadele lastud ja nad ei tea siis, mida seal peale hakata, kuidas ennast hoida ja kuidas üldse olla.
Eriti hämmastas aga Inglismaal resideeruva eestlanna Liisa Smithi lavastajatöö. Mis oli, võiks öelda, täiesti tegemata. Mul oligi selle lavastuse suhtes teatud ootus, et näeb midagi teistsugust. Mingit täiesti ennenägematut režissuuri. Mingeid novaatorlikke tuuli, mingit visuaalselt väljamängitud ideed. Aga ei midagi, taseme poolest ei küündinud see töö isegi Vanemuise küllalt kesiste realavastustega ühele pulgale, jäi ikka Vanemuise keskmisest väga kõvasti alla. Ei ole mõtet hakata lavastama sellist asja, kus põhimõtteliselt pole isegi teksti. Pole mingit intriigi, pole värvikaid tüpaaže. Või kui mingi tegelane võikski värvikas olla, võiks kuidagi hallist massist erineda, võiks olla see, kelle puhul tekiks küsimus, et mida temasugune inimene maakolkas teeb, tema koht oleks ju kuskil akadeemias professorina, siis pole seda laval suudetud veenvalt kujutada, nii et selline täiesti tühi tunne jäi. Või siis kui teine vaatus muutub huvitavamaks, milleks lavastada nii pikka ja jaburat esimest vaatust.
Lõpuks algas vaheaeg ja mu piinad said läbi. Saalist väljudes oli päris huvitav vaadata seda mänguruumi. Kui saali sisenedes seda eriti ei näinudki, sest sealt tuli läbi tulla ja kuhugi silmi peita, et mitte kogu seda vastujõllitavat publikumassi näha, siis nüüd teiselt poolt tulles, oli pilt palju parem. Läksime mööda sellest baariletist, kus enamus tegevust toimus, seal olid suured kladed, kuhu kihlvedude panuseid märgiti. Näidendit vaadates ei saanudki aru, mis ajal tegevus toimub. Riiete poolest olid nad nagu tänapäevased, aga jutu poolest kaldus kuhugi 60ndatesse. Eriti see vihje, kui Pekarevi ja Kõivu tegelane hakkasid vaidlema selle üle, kas Jack Nicholson on ilus. Noore tüdruku Pekarevi meelest on see näitleja meeste üldkuju ideaal. Nii et sel ajal pidi Jack Nicholson olema veel noor iidol, vaevalt, et ta praegu vana ja paksuna mõnele tibile meeldib, elagu see tibi kasvõi kuskil kolkas. Noh nagu selles mõttes, et meheideaalina meeldib, kelle postreid koguda ja kelle pilti padja all hoida ja siis pisaraid valades õhata. Näitlejana ehk kindlasti meeldib, aga mitte selles mõttes, nagu selles näidendis oli esitatud.
Selliseid vihjeid, mis viitasid mingile küllalt kaugele toimumisajale oli veel, kuigi visuaalselt näidendi toimumisaega ei rõhutatud. Kui, siis ainult selle kaudu, et võidusõite jälgiti raadio kaudu, kui televiisor oli veel mingi luksusese, mida ei saanud endale lubada ka küllalt hästi tulu toov kihlvedudekontor. Plaat, mille Pekarevi tegelasse armunud Kõiv oma südamedaami jaoks varastab, see viitas ka mingile igiammusele toimumisajale, kaasajal vinüüle ju enam ei kuulatagi. Saalist väljudes vaatasin ka neid raamatuid ja sain teada, mis ajal tegevus toimus, ühe raamatu kaanele oli kirjutatud „Panused 1970-1974“. Nii et see oli kõik lavastaja tegemata töö, nii see, et näidend ise üliigav tundus, sest hea lavastaja suudab ükskõik kui igava algmaterjali huvitavaks lavastada, olgu siin heaks näiteks kasvõi lugemisel täiesti lugematult igav tundunud Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmas köide, mille Nüganen suutis selliseks huvitükiks teha, et ainult vaata ja imesta. Kui ka kõik need muud lavastust puudutavad osad, et näitlejad ei mängi ja neid on igav vaadata. Kuni selleni välja, et näitlejad tunduvad laval liigsetena. Ja et ei saa ajastusest aru, kostüümid on kaasaegsed, aga tekst kuidagi vanamoodne. Ka see on lavastaja töö, et ta jälgib, mida kostüümikunstnik ja dekoraator teevad.