Tramm nimega "Iha"

Tennesee Williams „Tramm nimega „Iha““, lavastaja Aleksandr Marin, Teatrimaja Millenium

Maru hästi mängitud lavastus oli. Kohe sellised rollid, et panid kogu aeg ahhetama, appi, kui hästi tehtud! Suur braavo kahele peaosalisele – Blanche Olga Prokofjeva esituses ja Stanley Aleksei Guskovi esituses. Selle peale tahaks kohe ropendada, kui hästi nad mängisid! Iga stseeni puhul oli hinges kogu aeg kellake, see on lihtsalt vaimustav. Lavakujunduses figureeris tramm nimega „Iha“ - sellega saabub Blanche hämarasse ja lohutusse rajooni õele külla. Trammi korpusest käivad välja „sahtlid“, mis moodustavad väikse korteri – kummut, tugitool ja voodi. Sellest pinnast tuleb üks tuba, endise trammi pinnale jääb teine tuba või köök ning riidega kaetud ala taha selles näidendis väga tähtsat rolli mängiv vannituba.
Olen näinud Trammist kahte lavastust – 1996.aasta Rakveres ja ajaliselt üpris samasse kanti jääv mingi Peterburi teater. Pluss veel film Marlon Brando ja Vivian Leigh'ga. Film oli muidugi omaette saavutus, aga ka nähtud lavastused jätsid piisavalt hea mulje, et sellest draamast kujuneks üks minu lemmikdraama. Milleniumi projekti poolt pakutud lahendus aga ületas ootused. Näha oma lemmikdraamat täiesti uudses ning väga kõrgel tasemel interpretatsioonis! Lihtsalt võrratu! Tavaliselt kujutatakse Blanche'i eksinud hingena, kellest kohe päris alguses aru ei saagi. Alles peale teatud sündmuste lahtikoorumist ja peale seda, kui kangelanna ise ennast rohkem avab, võib hakata aimama, mis inimene ta tegelikult on. Blanche'i on esitatud müsteeriumina, hingestatud naisena, keda painab mingi väga suur valu, kellel on suur saladus, kes on omamoodi haiguse ja fantaasia piiril, nii et enamasti pole päris selgelt aru saada, kas see, mida Blanche räägib, on tõsi või vale. Üks õppejõud ütles, et seda draamat on võimatu vaadata, ilma et hakkaks nutma. Sellise pisarakiskujana on see draama alati mõjunud ka. Kui Blanche on see õnnetuke, keda tuleb vaadata ja õhata, oh jumal, vaene naine, mida ta kõike üle elama ja kannatama peab!
Olga Prokofjeva Blanche oli aga hoopis teistsugune. Mitte otseselt koomilises võtmes mängitud, aga siiski väga naljakas tegelane. Varem on need Trammi interpretatsioonid nii valusalt torkavad, et nende puhul on isegi kuidagi piinlik naerda olnud. On olnud küll üksikuid naeruturtsatusi või muigeid, aga mitte sellist lausnaermist nagu Prokofjeva Blanche'i puhul. Ja see polnud sugugi labastatud, vaid tõesti lõbus vaatamine, kus oli kohe algusest peale selge, kes on hullike ja kes on normaalne. Sellest moorist on kohe aru saada, et tal pole kõik korras ja ta on alkohoolik. Prokofjeva on oma häälega väga palju vaeva näinud, Blanche mitte lihtsalt ei räägi, vaid ta kriiskab väga vaikses registris. Selline poolvärisev, lapselikult unistav hääletoon, mida minu meelest on väga raske saavutada, nii et kõik need 3 tundi sellise häälega rääkida, võib häälepaeltele ikka väga valuliselt mõjuda. Blanche on oma haiguses vaoshoitud, tema hääl on kogu aeg katkendlik, kuid ta ajab enam-vähem selget juttu. Selliseid stseene, kus Blanche muutub konkreetselt hulluks ja täiest kõrist kriiskavaks, on vähe. Enamasti on ta rahulik unistaja, kes elab mingis oma maailmas ja tahab, et teised tema mänguga kaasa tuleksid ja kõike seda usuksid, mida ta oma endisest elust räägib.
Väga hästi oli välja mängitud Blanche'i alkoholilembus. Nagu Blanche õe juurde jõuab, oodates pererahvast koju ja oludega tutvudes, leiab ta kohe peaaegu esimese asjana baarikapi, mida isukalt tühjendama asub. Hiljem on naljakaid mängulisi stseene, kus mängitakse joogipudelite ümber, Stanley viib Stella haiglasse ära ja naaseb koju avatud pudeliga, jätab selle laua peale, mille peal Blanche istub, kuid võtab kohe kiiresti ära, Blanche'i lähedusse ei saa ju mitte midagi joodavat jätta. Sealjuures ütleb Blanche kogu aeg siivsalt, et ega ma ju tegelikult ei joo üldse, ainult väga tähtsatel puhkudel või kui endast väga väljas olen. Nii et ta, vaeseke, on kogu aeg endast väga väljas, kui niimoodi juua kaanib. Tragikoomiliselt naljakas oli see, kuidas Blanche oma vanusega mängis. Austaja Mitchiga kohtub ta kogu aeg hämaras või päris pimedas, et mitte reeta, kui vana ta tegelikult on. Kui jutu sees tahab Blanche öelda, et Stella on tema noorem õde, siis ta püüab ennast sõnasabast veel kinni ja parandab veiderdades, mida ma ometi räägin, loomulikult on Stella minu vanem õde. Selliseid hästi koomilisi momente oli veel, eriti tore oli stseen postikulleriga, kelle Blanche paari sekundiga ümber sõrme keerab, nii et vaene poiss ei tea, kuidas sellise inimesega käituda. Blanche' käed olid ka omaette nähtus. Kuidas ta neid mudis, kuidas ta neil kogu aeg nagu iseeneslikult väriseda lasi, kuidas ta Mitchi pintsaku pooleldi selga ajades kujutab ette, et pintsakust väljatulnud käsi on Mitchi käsi ja mängib selle käega. Hästi vapustav esitus.
Ja muidugi tõusis selle draama tõeline väärtus esile Blanche'i duettides vana ahvi Stanley'ga. Vastavalt Blanche'ile on selles näidendis naljakas ka Stanley. Ja mitte lihtsalt naljakas, vaid rohkem isegi naeruväärne. Väga hea näide oli üks esimesi stseene, kus Stanley üritab Stellale mõistust pähe panna, et naine vaataks tõele näkku – Blanche on õdede ühise mõisa maha müünud ja selle raha maha laristanud. Stanley pillub mööda tuba laiali Blanche'i asju, kõik need kallid kleidid, karusnahad, ehted, esitades samas Stellale justkui nõudmise, kus on sinu kõrgmoe kleidid, kus on sinu karusnahad ja ehted? Kõige selle juurde teatab Stanley ennastõigustavalt, et tal on tuttavaid köösnereid ja juveliire, kes kõik need Blanche'i asjad üle vaadata võivad, siis vaatame, kas need on odavad jäljendid või tervet varandust maksvad originaalid. Eriti koomiliselt mõjus selle stseeni puhul Stanley poolt mitmel korral toonitatud Lousiana seadus, mille järgi kõik, mis on naise oma, on ka mehe oma.
Nii et Stanley mõjus naljakalt ka sellistes stseenides, kus Stanley ja Blanche otseselt koos ei mänginud. Kuigi ühe või teise kohalolu oli kas otseselt või tinglikult tuntav kogu aeg. Selle lavastuse suureks plussiks oli see, et, kuigi riide tagant, aga ikkagi, oli kujutatud vannituba, mis on minu meelest selle draama väga oluline komponent, mis tavaliselt kuhugi lava taha või kaadrist välja jäetakse. Nii võis jälgida vannitoas toimuvat varjuteatrit, sai aimu, mida üks või teine tegelane parajasti vannitoas teeb, kuidas ta ukse vahelt piilub ja näeb, et toas toimub midagi sellist, mis tema kohalolemist ei eelda, millest tal on isegi parem eemale hoida. Nagu ka õdede stseen, mida jääb pealt kuulama Stanley, kui ta kuuleb, kui madalal arvamusel Blanche oma õemehest tegelikult on. Pealtkuulamist, nii juhuslikku kui ka tahtlikku, oli selles lavaversioonis üldse palju kasutatud.
Isegi Stanley laamendamisstseenid mõjuvad kuidagi koomiliselt, vähemalt nad ei tekita sellist paanilist hirmu, et tahaks oma toolist kõvasti kinni haarata või saalist üldse välja joosta. Selline purjus naljamehe laamendamine, mis ühes stseenis kasvab üle väga valuliseks hüüdeks oma kallima Stella järele. Sellise Stanley puhul ei teki Stellat vaadates kordagi küsimust, miks ta ometi sellise kaabakaga koos elab, sest Stanley pole sugugi kaabakas. Natuke tahumatu ja matslik küll, kuid siiski tavalise lihttöölisest naise jaoks täiesti vääriline partii. Nii et ka Blanche'i kõnede puhul õele, et Stella ometi mõistusele tuleks ja selle elaja maha jätaks, ei leia elava fantaasiaga Blanche seekord publiku silmis õigustust, Stella elab just sellise mehega, kes on talle paras paariline ja neil on hea klapp.
Stella oli nagu ikka selline armas väike Täheke, kes ütleb välja universaalse tõe – mehe ja naise vahel toimub asju, mille kõrval kõik muu on tähtsusetu. Oli palju ilusaid kleite. Lavastusse oli pikitud häid muusikalisi vahepalasid. Muusika hakkas mängima vaikselt ja muutus järjest valjemaks, kujutades niimoodi justkui Blanche'i peas valitsevat segadust, seda polkat, mida Blanche kogu aeg kuuleb või üldist virvarri, mis Blanche lõplikult hulluks ajab. Blanche hakkab Stanley't kohe esimesest silmapilgust peale võrgutama. Selles Blanche'is on üldse väga palju litsakust, kõik see meestega suhtlemine, nendega otseselt flirtimine, kuid samas kättesaamatu neitsi mängimine on täiesti loogiline lõpp Blanche isiklikule tragöödiale, mis tema mõistusele viimase põntsu paneb. Kogu oma oleku ja väljakutsuva hoiakuga tüüris Blanche ise asja selleni, et Stanley ta lõpuks ära vägistab. Vahepeal esitavad õed koguni võrgutustantsu, mis Stella poolt küll mõeldud Blanche'i ja Mitchi kokkuviimiseks, aga ka see tants on Blanche'i poolt suuresti suunatud selleks, et Stanley teda lõpuks naisena tähele paneks. Blanche tahab seda, et Stanley hindaks naise tõelist väärtust, saaks sellest aru, kui sügava hingega ja puhas olend Blanche tegelikult on, nõudes niimoodi karmilt töömehelt võimatut, Stanley näeb ju ainult lihalikku, mitte seda, mis kuhugi hingesoppi ära on peidetud.