Minu veetlev leedi

Frederick Loewe „Minu veetlev leedi“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, Estonia.

Seekord siis leedina Hanna-Liina Võsa. Päris särav esitus, aga ideaalist ikkagi kauge. Vähemalt nende noorusest meelde jäänud toredate hetkedega võrreldes, mida pakkus näiteks Kärt Tomingase esitatud Eliza, jäi asi ikka väga lahjaks. Ja duetis Estonia Higginsiga ka midagi säravat polnud, kuigi, imestasin isegi, et Higgins tuletas välimuselt meelde Elmo Nüganeni – just seda näitlejat, keda ma enda ideaalse Higginsina ette kujutasin, et miks ometi ei lavastata „Leedit“, kus Higginsit mängiks Nüganen. Kindlasti oleks lavaduett Raivo E.Tammega parem ja kõige parem, kui näeks ära ka selle praeguse lavastuse ideaalpaari – R.E.Tamm ja Hele Kõre-Kõrve. Aga nojah, seekord siis selline esitus. Aivar Tommingas oli omal ajal ikka ideaalne Higgins ja Kaljujärv ideaalne prügivedaja Doolitle. Võsa hakkas silma paljude lollustega, mis tegelikult rentsliplika Elizale täitsa sobisid, näiteks professori juurde koju tulles, hakkas ta tugitooli istudes omal seelikut üles tirima ja pantaloonides jalgu hargitama. Õnneks ei häirinud Võsa esituse puhul teiste ooperilauljate juures väga häirinud ooperilaulja hääldus ja mõttetu, isegi kõrvulukustav niisama kriiskamine, karjatuste ja muude rõkatuste näol. Võsa oli normaalselt vaoshoitud, aga emotsiooniskaala oli siiski küllalt piiratud, pigem selles suunas, et ma olen nii armsake, väike armas naeratus kogu aeg taskust varuks võtta, mis ka ei juhtuks. Madis Milling mister Doolitle'ina oli täitsa vahva, aga ideaalist muidugi kaugel. Ka Priit Volmeri kolonel Pickering pakkus näitlejameisterlikkuselt häid momente, mis paraku teiste „staaride“ suurustlemise varju jääma kippusid. Väga tabav oli Higginsi teenijanna äratundmishetk Eliza laulu „Ma tantsiks veel ja veel...“ ajal – majapidajanna jääb laulvat ja magama minemast keelduvat tütarlast nagu puuga pähe saanud vaatama, kuni teda tabab äratundmine, jessas, see laps on ju armunud!
Muidu oli see vaatamine kuidagi väsitav. Juba esimese vaatuse ajal mõtlesin, et oh issand, issand, kui pikk see on! Eelmised Leedi vaatamised on kuidagi valutumalt läinud, ainus kord, kui ma kannatasin ülipika esimese vaatuse käes, oli päris esimene kord „Leedit“ etendusena vaadates „Vanemuises“. Siis tundus ikka täitsa lõpp, et no miks nii pikk, miks juba vaheaega ei tule. Kuigi oli ilus ja huvitav ja naljakas tekst oli ja kõlasid kaunid meloodiad, aga seda kõike oli liiga pikalt. Nii oli ka nüüd, muudkui kannatasin ja ootasin, et oleks juba vaheaeg. Imekombel suudeti minust ka mõned pisarad välja meelitada. Esimest korda stseenis „Hispaanias on hooti vihmahood“, kui ma sain tunda hingevärinat, mis tunne see on, kui saavutus, mille poole on nii pikalt püüeldud, on lõpuks käes. Ööd ja päevad harjutamist ja lõpuks see „h“ täht tulebki! See oli selline hästi ülev hetk, nii et vaatasin ilusat triot läbi paari silmast tilkunud pisara. Teist korda tabasin ennast nutmast, kui koor esitas laulu inglise eliidist. See oli nii armas ja südamlik, sellised toredad ja rikkad inimesed, elavad mõnusat elu ja peavad ennast tähtsateks, kuidagi võttis jälle silma märjaks, kuigi päris täpset põhjust ei oskagi nimetada. Ehk see, et tahaks ka nende hulka kuuluda, seal oleks mõnus olla.
Mingil ajal tekkis mul siis tõeline „Leedi“ sõltuvus, nii et oli vist mingi piir, kui palju kuus või nädalas etendust vaatamas käia. Tartu perioodil muidugi olin igal etendusel kohal. Nüüd küll enam nii palju ei jõua. Isegi need laulud ei tundunud enam nii kaasahaaravad, vaataks erinevad esitajad ära ja siis vastavalt vajadusele, kui tunnen, et tahan seda jälle kuulata, võiks minna. Teiseks vaatuseks muutus Eliza juba nii vastikuks, et oleks tahtnud temaga mulisema minna. Isegi tütar ütles, et mis see eit endast arvas, arvabki nii, et kui saab rikka mehe juurde elama, on tal õigus hakata seal mulisema. Korjati rentslist üles, tehti leediks ja temal ikka veel vähe, tahab mingeid tundeid ja austust ka. Olgu õnnelik, et üldse korralikus majas ööbida sai. Lõpustseen mõjus kuidagi naljakalt, kui terve lavastuse vältel laval toimetanud lavatöölised, kes pidevalt poodiume ja mööblit siia-sinna liigutasid, jäid Higginsi viimase laulu ajaks tagalavale valvesse seisma. Sellest ma küll aru ei saanud, milleks selle laulu puhul sellist kaaskonda oli vaja. Omapärane oli, et selleks stseeniks ei ehitatud tagasi tavapärast Higginsi kabinetti, vaid tagalavale paigutati ainult dekooriks raamaturiiulid, kesklavale aga grammofon ja tugitool, kus Higgins istus ja Eliza salvestatud häält kuulas. See lõpp mõjus lõpuks ka natuke tagasihoidlikumalt, sest peale suurt tüli ja Higginsi perse saatmist, tuli Eliza ikkagi ise tagasi. Ja Higgins, tubli mees, ei murdunud, vaid haukus tema peale: „Kus mu tuhvlid on?“
Kostüümidest hakkas silma, et need on osaliselt ikka täiesti mööda pandud. Solistidel olid küll huvitavad kostüümid, kuigi nii mõnigi asi jättis soovida. Leedil oleks võinud olla ballistseenis ilusam kleit ja igapäevariietus oli tal ka kuidagi kahvatu. Aga täiesti jube oli see, mis oli kooriartistidele ballistseeniks selga pandud. Need kleidid nägid välja küll rohkem nagu maskiballi tolakostüümid kui inglise elegantse eliidi esindajate uhked õhtukleidid, millega Transilvaania kuninganna ette ballile ilmuda. Sellised omamoodi naljaka tegumoega kleidid olid, kus mingi osa kleidist oli puhvi aetud, nagu laternad. Igal kleidil mingi isemoodi kiiks, aga ilusad need riided küll kindlasti polnud. Keegi ütles publikust ballistseeni ajal, kui heerold külalisi teadustas, et see on nagu meie presidendivastuvõtt.
Tööle hakkas jälle muusikali aluseks olnud Shaw näitemängu sügavasisuline tekst. Kogu see Elizat puudutav jama, mis tegelikult on väga filosoofiline mõttearendus sellest, kui väga me siis ikka vastutame nende eest, kelle oleme endale võtnud – hilisem mõte „Väiksest printsist“. Kõige parema mõttena hakkas seekord kõrva Alfred Doolitle’i vastus professor Higginsi küsimusele: „Kas teil südametunnistus on?“ „Ma ei saa seda endale lubada, ma olen selleks liiga vaene mees“. Täitsa õige ju, no ei saa olla üdini aus ja südametunnistusega inimene, kui oled puruvaene, ikka tulevad ette mingid fataalsed valikud, mida oleks lihtsam teha, kui oleks hunnik raha tagataskust võtta. Ei peaks ennast näiteks teatud situatsioonis alandama või saaks oma lapsi tõeliselt armastada, kui oleks piisavalt raha. Aga kui raha pole, siis vastavalt võimalustele, enamasti silmad kinni ja valesära silmis, et ma annan endast parima. Kuna samal päeval sai loetud midagi lavastuse „Armastus kolme apelsini vastu“, siis oli hea näide kohe võtta. Armastav ja rikas isa pöörab maailma pea peale, ainult et oma poega aidata. Printsil on melanhoolia ja millised jõud selle tarvis kõik tööle pannakse. Vaene inimene oleks oma suures mures üksi, istuks ehk tänavanurgal ja nutaks, kõik kihutaksid teda tähele panemata temast mööda, pole ju raha, et iga suvalise probleemidega tegelda. Mitte sellepärast, et meil kõigil südametunnistust poleks, mõned ju tahaksidki aidata, tahaks igale kerjusele krooni anda, aga pole ju seda raha. Kuningal aga on raha ja sellepärast saab ta oma poja melanhooliast terveks ravida. Samasisulised on veel mitmed muinasjutud, kus kedagi kurvameelsusest terveks ravitakse, ikka käib see kõik raha kaudu. Kasvõi see, et kuulutatakse välja ülemaailmne konkurss, mis paneb vaesema-arukama kihi tegutsema, kui kuningas lubab pool kuningriiki ja oma tütre pealekauba, siis ma võin ju midagi sellist välja mõelda, mis tüdruku naerma ajab.