isa

Bjarni Haukur Thorsson „Isa“, lavastaja Andrus Vaarik, Monoteater

Läksime etendust "Isa" vaatama väikese kartuse, kuid suure lootusega. Ikkagi "Ürgmehe" järg, selle lavastuse, mis meile üldse ei meeldinud ja mitte kuhugi ei kõlvanud. Aga nüüd ikkagi midagi muud, ja mis põhiline, vähemalt mitte Uuspõllu esituses. Nii et lootust oli ja minu meelest oli isegi üle ootuste hea tükk, kuigi ka natuke igavavõitu, aga vähemalt mitte selline labasuste paraad, nagu "Ürgmees" oli. Kindlasti oleks Jan Uuspõld suutnud selle ära labastada, aga Alo Kõrve mängis siiski piisavalt intelligentselt, nii et oli tõesti naljakas. Kogu aeg kumas läbi see näitleja enda hiljutine isakssaamise kogemus, ta sai suuresti rääkida nagu enda elu pealt maha vaadates või tagasi vaadates. Igal juhul oli palju meeldivam tükk, kui „Ürgmees“, nii et suutsin isegi mõlemad vaatused vastu pidada, kuigi midagi väga erilist muidugi polnud. Aga nii mõneski kohas võttis südamest naerma, eriti siis, kui Alo last mängis või järele tegi. See on tõesti geniaalne tähelepanek, et lastel pole meelelahutuseks mitte midagi vaja, nad lahutavad meelt sellega, et seisavad paigal ja vehivad kätega. Ja ongi kogu tegevus ja lõbu laialt.
Mehele piisas küll ühest vaatusest, eriti häiris teda, kuidas günekoloogi mingi friigina kujutati. Ma tuletasin talle meelde, mida nende kursusel naistearstieriala valinud poiste kohta räägiti: „Mis normaalne mees sa oled, kui oled päev otsa töö juures putse vahtinud.“
Tundus, et lapsevanemaks saamise vaevusi näidati keskklassi kuuluva perekonna prisma läbi. kus mõlemad vanemad peavad tööl käima, siis tundub see kõik kuidagi eriti naljakas ja raske, et mis nad kõik läbi peavad elama, aga noh, ise nad ju sellise tee valivad, et pole piisavalt materiaalselt kindlustatud ja teevad lapsi. Peavad ise oma kohvreid tassima ja turismiklassis lendama ja siis häirivad veel tervet lennukitäit inimesi oma laamendavate ja oksendavate lastega. Imetavad lapsi suvalistes kohtades, nagu tõelised asotsiaalid. See sülelastega lendamise või reisimise komme on üldse maru imelik, nagu oleks nüüd nii suur vajadus kohe kuhugi sõita. Miks kodus ei kõlba olla? On vaja igale poole oma rinnapiimalõhnaga ronida? Alo toonitas ka seda, et teinekord, kui näete rasedat paari, siis kiitke isa. Vaheajal ringi sebides, oli näha päris mitut rasedat paari, aga ei tekkinud seda tunnet, et läheks neid kiitma, pigem oli ikka see tavapärane haletsev pilk, et oh te vaesekesed, mis te kõik peate läbi elama. Ja parastav muie ka muidugi, mis nüüd Alo teksti kuulates, veelgi süvenes. Oleks tahtnud hoopis öelda, et ma tean tänu Alo tekstile, mida te tunnete, aga kaasa teile ei tunne. Hoopis naeran teid koos saalitäie teiste inimestega välja. Lugu illustreerivas videofilmis esines Elisabet Tamm, kes nägi ka natuke rase välja. Ootab juba kolmandat last või? Või ei ole eelmise raseduse lisakilod ära kadunud?