3 pikka naist

Edward Albee „Kolm pikka naist“, lavastaja Sergei Golomazov, Teatr na Maloi Bronnoi

Pileti peal autoriks keegi E.Olbi. Päris hästi lavastatud tükk, 2 tundi ilma vaheajata sai saalis ära istutud, nii et ei märganudki nende möödumist. See oli ka üks väheseid lavastusi, kus draamateksti sisse pikitud tantsustseenid ei häirinud, need sobisid kuidagi eriti hästi kogu selle absurdi juurde, mida laval pakuti. Kuidas epeevehklejaks riietatud tantsija koomasse langenud Ad koos voodiga mööda lava sõidutas ja ise sinna juurde mingeid balletitantsijale omaseid liigutusi tegi. Või kuidas sama mees A,B ja C pojana pruutideks riietatud naisi kordamööda valsitaktis keerutas.
Laval sai näha isegi Armeenia teenelist kunstnikku Vera Babitševat, Cd mänginud Zoja Kaidanovskaja kohta mõtlesin, et kas ta on kuulsa näitleja Kaidanovski tütar, naine või nimekaim. Päris kena naine oli, kuigi profiilis vaadates oli nina natuke kõver ja sellega ta ka ära ei petnud, et 40le lähenev naine pidi mängima 26aastast tegelast. Esimeses „reaalses“ stseenis on Al seljas lohvakas T-särk, millel olev täht A hakkab silma alles pärast seda, kui hooldaja B viskab seljast oma haiglakostüümi ülemise osa, mille alt tuleb välja paremini keha ümber istuv särgik tähega B, ning C viskab seljast pükskostüümi pintsakuosa, mille all on üliliibuv särgik tähega C. Neid C rindu võiski vaatama jääda, kuidas need rinnale kirjutatud C tähe laiaks venitasid.
Väga vana naist, 92aastast Ad mängis suurepäraselt Jevgenia Simonova. Eriti esimeses „reaalses“ stseenis, kus ta suutis üliloomulikult hambutu rauga kõnet matkida. See kõnemaneer oli midagi eriti paeluvat, kuidas ta ütles välja hästi terava vene „tš“ tähe, mida sõna alguses tavaliselt „š“ tähena hääldatakse. Kogu see olek oli väga vapustav, mida üks vanainimene viimastel päevadel läbi peab elama. Kuidas ta on tagasi lapsepõlves, kuigi keha on vana, aga käitub nagu laps, kuigi ei suuda ennast üldse liigutada, aga jutu ja mõtlemise ning harvade liigutuste poolest, mida ta esile manab, on krutskeid täis laps. Kuidas ta oma jõuetuses vaikselt omaette irvitab, kui kohalviibijatele trääsa näitab, selle kujundi kätte moodusatmiseks kõigepealt keskmise sõrme üles tõstes, nii et trääsale eelneb veel teine sümbol või kuhugi saatmine. Simonova näol olid kogu aeg näha pisarad, silmad olid tal kogu aeg märjad, jäi tunne, et tema tegelane nutab kogu aeg (mis on näitleja poolt väga suur saavutus, niimoodi pisaraid välja manada), kuigi ta hooldaja ja advokaadi abi üle irvitas. Olid mõned kordussteenid, kui A küsib, mis kuupäev täna on, saab teada tänase kuupäeva ja hakkab seda eitama. „Ei, täna on täna“. Poole sõna pealt võib ta ära vajuda, nii et erinevates situatsioonides küsib kõige noorem osaline C, kord kartusevärin hinges, kord ilmse rõõmuga, et vanamutist on lahti saadud: Kas ta suri nüüd ära? Hooldaja rolliks oli rohkem dialoogi pakkumine, Ale teksti üle kordamine, A enda teksti Cle üle kordamine, Cle seletamine, mida A mingi žesti või kilkega väljendab. Eriti naljakas oli, kui Ale teatati mitu korda, et tema advokaat David on surnud, peale mida A kohe tahab hakata Davidile helistama, siis aga jõuab temani hilinenud reaktsioonina, et David on surnud ja ta hakkab esile tooma ebamääraseid häälitsusi, mida B kommenteerib Cle: „Nüüd ta nutab“.
Teises stseenis oli A koomas ja see stseen oli kuidagi abstraktne või unenäoline. Kohtuvad taas A,B ja C, kuid A pole enam see eelmise stseeni hädine vanamoor, vaid välimuselt ja olekult võrdväärne oma nooremate „minadega“. Tulebki välja, et nad kõik on üks inimene, erinevatel eluperioodidel: A 92aastasena, B 52aastasena ja C 26aastasena. Hakatakse musta pesu pesema, teineteisele etteheiteid tegema, selgitama, miks kõik nii läks, nagu läks ja miks nüüd tulemuseks on see, kes lamab koomas. Kõige rohkem läks siin hinge nooruke C, kes oleks nagu kaardimooride juures. Ta saab teada kohutavaid üksikasju oma tulevikust ja on segaduses. Abiellub ühesilmalise pingiviiniga, hästi lühikese, aga rikka mehega. Sünnitab poja, aga poeg hakkab tegelema verepilastusega ja nad lähevad tülli, nii et ei kohtu 20 aastat. Petab oma meest tallipoisiga. C ei saa aru, miks ta seda kõike teeb, kas tõesti elul pole midagi paremat tema jaoks plaanis. Ma kuulasin seda kõike, mida vanemad B ja C talle tuleviku kohta rääkisid ja mõtlesin, et kui mulle minu vanemad minad ennast ilmutama peaksid ja midagi nii jubedat räägiksid, et ma elan üle 40 aasta pingviiniga, peale seda olen 20 aastat täiesti üksi ja hommikul ärgates räägin endast kolmandas isikus: nüüd ta ärkab ja vaatab, kas temaga on kõik korras, kas kõik liikmed liiguvad, kas ta suudab voodist üles tõusta... kui ma selliseid asju kuuleksin, siis tapaks ennast vist kohe ära. No mis perspektiivi on niimoodi elada?
Vähemalt jäin ma lootma, et C suudab kogu selles põrgus midagi muuta. See, mida tema kujutised tulevikust, kes antud momendil olid minevikust, tema elu kohta räägivad, ei pruugi olla absoluutne tõde. Tasub vaid ära jätta abiellumine ühesilmse pingviiniga, halbade sugulaste mõjust lahtisaamine – suureks tragöödiaks oli veel alkohoolikust õde, ja tal peaks olema võimalus saada õnnelikuks. Leida keegi, kes on ilus ja keda ta tõeliselt armastab ja saada lapsed, kellest ei tule perverdid. Aga kes seda ette ikka teab, kuidas kõik läheb, pigem ikka jäi kõlama see lootusetuse toon, et kõik lähebki nii, nagu A ja B rääkisid. Lõpus toimub pojaga leppimise stseen, poeg tuleb üle hulga aja oma koomasse langenud ema vaatama ja tantsib siis kordamööda kõigi kolme naisega, nagu oma emaga erinevates vanuseetappides.
Lavakujundus oli lakooniline – 3 naist ja 3 tooli. Vahelduseks serveerimislaud ja koomahaige naisega voodi. Kolme pikka naist mänginud näitlejannad ise pikad ei olnud, seda püüti kompenseerida koomastseenis kõrgete toolidega. Olid sellised valged toolid, tegelased ise ka valgetes pruutkleitides, aga toolid polnud mitte maapinna peal, vaid väikeste püramiidredelite otsa asetatud. Selles suhtes muutus eriti koomiliseks, aga samas ka jäledaks see, et pikk naine abiellus kääbusest pingviiniga. Päris jäle ikka küll, kui sellist paari näeks. Nagu kõige „erutavamas“ stseenis, kus muidu vanamutt A vastu tõrksalt käitunud C hakkab A vastu isegi huvi tundma, kui A jutustab, kuidas ta ükskord noorena oma toas paljas oli, tal olid „seljas“ ainult kalliskivid ja ehted ning tuppa tuleb tema kääbusmees, samuti paljas. Selle koha peal Aga juhtub midagi ja ta katkestab jutustamise, mispeale C kärsitult hüüatab: „Rääkige ometi edasi, nii huvitav, kõik on paljad...“ Näitlejaid tänati püsti aplodeerides, polegi ammu seda näinud, et püsti seistakse. Ja loomulikult ei mingit vilistamist. Eesti teatripubliku juures häirib see tohutult, et kui läheb plaksutamiseks, siis kostab vilekoor, mis nende arust väljendab heakskiitu, kuid tegelikult peaks ju tähendama mahavilistamist.