Savoy ball

Paul Abraham „Savoy ball“, lavastaja Georg Malvius, Vanemuine

Alguses vaatasin, et ikka täitsa jamalt on lavastatud. Filmist oli meeles selline lahe pull, mis seal kogu aeg käis, et kogu aeg sai nalja ja hästi palju toimus. Olid uhked ja visuaalselt kaunid võtted, mida võis ahhetades ammuli sui vaatama jääda. Kogu see maastik, millel peategelaste kodu asus ja sisevõtted mingites uhketes lossiruumides. Ja siis ball, kui palju inimesi ja kauneid kleite. Ja väga head näitlejad, eesti näitlejate kahurivägi. Keegi ütles hiljem selle filmi kohta väga tabavalt, et ainus asi, mida ta filmist "Savoy ball" mäletab, on see, et Elle Kull laulis Helgi Sallo häälega. Minul olid sellest filmist igal juhul väga head mälestused, mul oligi üks koolivaheaeg „Savoy balli“ tähe all möödunud, käisin seda ikka oma 10 korda vaatamas ja kõik laulud ning stseenid kuni pisiasjadeni välja olid peas.
Nüüd olingi kohe algusest peale kergelt pettunud, et see asi teatrilaval nii mannetu on. Muidugi oli meeles ka mingi revüü, kus Karisma ja Krjukov esitasid laulu "Lady Stern ja mister Black", kui vinge liikumine seal oli ja kui vahvalt ja väljendusrikkalt nad laulsid. Lavastuses aga, kuigi lavastaja oli Georg Malvius, kes on tavaliselt väga häid lavastusi teinud, oli liikumine nii mannetu, et kohati hakkas täitsa häbi. Imestasin Aivar Tommingat, talle oli mingi kõht ette tekitatud, mõtlesin, kas see on tõesti selleks, et tema saamatust ja vanadust varjata. Või on see tal loomulik kõht, mis ühe suvega on ette tekkinud ja mehelt liikumisvõime röövinud. Varem ta esitas oma laulunumbreid ikka väga rohke liikumisega, aga nüüd seisis põhiliselt paigal, tammus suutmatult peaaegu ühe koha peal ringi, vahel liigutas natuke elavamalt jalgu ja käsi. Põhirõhk oli tema tegelase Mustafa puhul tekstile pandud, noh oli selline "naljakas" tekst, nagu operettides ikka, mis mulle tundus naljakas vist kunagi 1.klassis, kui ma käisin „Nahkhiirt" vaatamas ja siis oli maru naljakas, kuidas need mehed Rosalindile seletasid, kuidas nad jahil käisid. Aga nüüd see ei pannud mind isegi muigama. Pigem õlgu kehitama, et mis siin siis nii naljakat on. Nagu soovitus Adelele, et ma lähen ballile, sa ära kodus üksi kurvasta, loe seda väikest raamatut, mis ma sulle jätsin, „Sõda ja rahu“.
Hästi kahju oli sellest, et liikumispuudusega oli väga palju sellest säravast operetist ära rikutud. Kuigi mõne tegelase tantsualast saamatust taheti kompenseerida kohustusliku balletitantsijaterühma kohaloluga iga laulunumbri puhul, hakkasid need tantsijad ka alguses täitsa häirima. Mõtlesin kogu esimese vaatuse, et ma ei viitsi seda lõpuni vaadata, lähen vaheajal minema. Aga siis mingil ajal vaatasin, et balletitantsijad on ikka täitsa vahvad, ja nende pärast otsustasin jääda. Kuigi see oli ka maru jama, et dekoratsioonide ette oli nii minimaalselt ruumi jäetud. Sellel laval praktiliselt polnudki kuskil tantsida. Hale oli vaadata ballistseene, kus ballil nagu õieti polnudki rahvast. Vast nii 10 paari tuli kokku. Tundus, et ka teatrist on koondamislaine üle käinud ja kõiges üritatakse kokku hoida, ei saa enam nii suurt koori lubada, nagu kunagi oli, nüüd on sellest koorist heal juhul kolmandik järele jäänud. Ballikülalised pidid tantsima väga väiksel alal, kui nüüd võtta nii, et reaalselt mingi selline ball toimuks, kuigi nii toimumiskoha väljanägemise kui ka ballikülaliste arvu järgi oleks pakkunud, et tegemist on niisama väiksemat sorti uhkema sünnipäevapeoga. Selle peale küll poleks tulnud, et kogu see kupatus endast balli kujutab, kui süžeeliselt või laulude-tekstide järgi poleks öeldud, et tegelased on ballil.
Ka igas teises stseenis häiris see kitsas lavapind, aga ballistseenis kõige rohkem. Siis oli eeslaval päris palju ruumi, aga eeslava hoiti alati solistidele, kes koos balletiartistidega seal oma laulunumbreid esitasid. Ja balletiartistid pidid iga laulu puhul olema kohal, et varjata osatäitja mannetut liikumist või liikumise puudumist. Ballikülalised aga pidid leppima väga väikse pindalaga lava tagaosas, kusjuures see pindala oli veel igasuguseid „takistusi“ täis – sealt kulges vertikaalselt üle lava madal trepp ja mitmes suunas astmed või erinevatel tasanditel poodiumid. Nii jälgisid ka kooriartistidest ballikülalised solistidele omast joont, et liikumine on minimaalne ja puine. Kui valssi tantsiti, siis tehti ainult minimaalseid liigutusi, sammuke siia ja sammuke sinna, rohkem isegi markeeriti valsi tantsimist sellega, et valsirütmi saatel lauldi „Ball on Savoys, ball on Savoys,“ ja seisti paaristantsu väljendavas poosis. Siis paar sammukest, väiksed nõksatused puusadega ja rohkemaks seal ruumi polnudki.
Ja sellise väikese lavaruumi juures kujutas see väike pindala veel hästi paljusid erinevaid kohti, nii et lõpuks hakkas see ka häirima, et tegevuskohtade rohkus muutus kuidagi ülemäära kirjuks, et raske oli jälgida või aru saada, kus nüüd keegi on. Kui näiteks poleks seda lugu süžee poolest teadnud, siis ilmselt polekski aru saanud, et erinevad stseenid toimuvad paljudes kohtades, oleks arvanud, et kogu aeg ollakse ühes ruumis, kus mööblit on natuke ümber tõstetud. Ja sedagi väikest lavapinda kuhjati kogu aeg grandioossete detailidega üle – näiteks Madelene’i ja Aristide’i saabumine pulmareisilt pidi kindlasti toimuma autoga. Siis oli päris hale vaadata, kuidas see auto väiksel lavapinnal mingeid tiire ja sõidupoognaid üritas läbi viia. Enne seda oli veel ülevaade nende pulmareisist, mis kestis tervelt 12 kuud, näidati, kuidas nad gondliga mööda Veneetsiat sõidavad ja laulavad, kui õnnelikud ja armunud nad on. Selles mõttes oli ikka täitsa jama, et liikumine praktiliselt puudus, paljud näitlejad või lauljad valmistasid pettumuse ja lavakujundus oli täiesti olematu. Oleks siis võinudki minimalistlikku joont hoida, et polekski mitte midagi sinna kujunduseks teinud, aga see dekoratsioonivalik, mis praegu olemas oli, oli pigem häiriv kui etenduse õnnestumisele ja hea mulje loomisele kaasa aitav.
Jäin teiseks vaatuseks ja ei kahetsenud, et selle ikka lõpuni vaatasin. Kohe teise vaatuse alguses oli stseen Mustafa ja tema kuue endise naisega. Mustafal oli selline komme, et ta abiellub igas uues paigas, kus ta käib, nii et lahutatud naiste valik oli mitmerahvuseline. Ja kui ta sellelt reisilt lahkub, siis lahutab ta sõbralikult abielu ära, et taas järgmises kohas õnnelikku ja uude abieluranda purjetada. Endised naised saavad igakuise toetusraha ja villa Rivieral või kuskil. Kui muidu kogu lavastuse kohta käivalt olid kostüümid sama mannetud nagu lavakujundus või mõne tegelase tantsuoskus, siis endiste naiste haaremile olid küll päris vaimukad kostüümid välja mõeldud. Naised olid balliriietes, aga kleidi peale oli tõmmatud missilint selle riigi rahvuslipuga, mis rahvust naisterahvas esindas. Ja pähe oli organiseeritud mingi pompoosne vastavale riigile omane kujutis - kellel Kreml, kellel viltune või Eiffeli torn, soomlannale koguni VikingLine laev. See oli päris vaimukas stseen. Üldse olid Mustafa põhimõtted päris andekad, et targem on kõigi endiste naistega hästi läbi saada, siis on alati lootust uusi naisi saada, sest ükski endine naine ei ütle tema kohta ühtegi halba sõna. Ja Tommingas suutis ka türgikeelsed fraasid päris hästi välja öelda. Kiires kõnes ja selgelt. Veel oli sellele tegelasele iseloomulik erutatud olekus luksumine. Hakkasin mõtlema, kas Krjukov tegi ka nii, aga meelde ei tulnudki, nagu oleks kuidagi ähmaselt meeles, et ta luksus või tegi mingit alõkabõrri, aga päris kindel selles ikkagi polnud.
Kavalehel toodud valik oli üldse natuke kummaline. Olid ära nimetatud mingi 5 naisenime ja neid esitavad osatäitjad, kuigi opereti tegevust vaadates polnud küll aru saada, kes need naised on ja miks see üldse oluline on, et neid tuleks nimeliselt eristada. Nad isegi ei jäänud meelde, pärast kui kodus kava lugesin, mõtlesin, et kes need veel oli, ilmselt need Madelene’i sõbrannad, kes Madelene’ilt pulmareisilt saabudes muljeid pärivad. Aga ikkagi jäi arusaamatuks, miks nii väikese rollisoorituse pärast hakata tegelastele nimesid välja mõtlema ja neid kavas eraldi ära märkima. Tavaliselt on nimelised tegelased ikka sellised, kellel on loo jooksul vähemalt 1 iseseisev etteaste, kas laulu või tantsu või kasvõi sõnalise osa näol. Aga neid küsimustena kõlavaid fraase, igalt naistegelaselt üks küsimus, küll kuidagi terve stseeni täiteks pidada ei saanud. Ja samapalju pani kulmu kergitama see, et Madelene'i teenijatüdrukut mängis Kristel Leesmend. No ma saan aru, et ta on vabakutseline ja praegu majandussurutise ajal tuleb ennast igale poole suruda ja ka piskuga rahul olla, aga ikkagi, mingi sellise olematu rolli pärast nii palju tegemist omale kaela võtta, ja seda ainult sellepärast, et öelda laval paar fraasi stiilis „Proua, teile on kiri". Kristeli puhul vaatasin veel seda, et ta on vist esimene inimene, kelle puhul peenike olemine liialdusena mõjub. Ta oli kohe sedavõrd peenike, et see mõjus juba haiglaselt, nagu kuskilt koonduslaagrist lahti lastud, ainult nahk ja kondid. Ja veel see tema ebanormaalselt pikk kasv, kui ta meesterahvastele kandikult pokaale jagas, siis oli ta kõigist meestest peajagu pikem. Ja kleit rippus kotina seljas.
Mõtlesin, et mul on kogu „Savoy balli" repertuaar peas. Aga üks laul oli ikkagi täiesti tundmatu, see kõlas ka nagu mingi lastelaul, hästi tobe ja primitiivse muusikaga. Sõnad olid ka hästi tobedad, midagi selles stiilis „Miks ma sind küll armastan…“. Seda laulu esitasid Daisy ja Mustafa, ja neile iseloomulikult Daisy küll andis endast parima, olles üliaktiivne ja liikudes, aga Mustafa pidurdas ja rikkus kõik ilusa ära. Kui solistidest rääkida, siis Daisy oligi üks parimaid liikujaid selles lavastuses, teised olid kõik nagu nuia alla neelanud, et ei saa ennast üldse korralikult liigutada, käisid poolkivistunud olekuga mööda lava ringi. Pärast laulis seda tobedat lastelaulu veel koor ka. See laul oli vajalik kontrastseks üleminekuks, et loob lõbusa meeleolu, Mustafa ja Daisy laulavad seda, laulu ajal Mustafa komistab ja kukub, ajades Daisy sellega veel rohkem naerma, siis tuleb koor, nemad naeravad ka, kõigil on kõht kõveras ja hästi lõbus olla, kui ilmub välja Madelene ja teatab raadio vahendusel, et ta pettis oma meest.
Madelene’i esitanud Alla Popova oli selline keskmine, kuidagi halvasti ei tahaks öelda, ta on ikka oma välimuselt selline hästi sümpaatne, kuigi vaatasin, et tal on suur tagumik. Ei tea, kas see on tal vahepealsete aastatega tekkinud, kui ma pole teda laval näinud, või olen ma oma silmadega kriitilisemaks muutunud. Liikumiselt oli ta ka päris tubli, talle oli ka huvitavamaid tantsunumbreid seatud, aga ilmselt siiski tema piiratud ja mitte väga vaba liikumislaadi tõttu ei saanud nendest tantsunumbritest mingeid šedöövreid vormida, vaid koreograaf pidi piirduma selliste elementaarse paariskeerutuse ja väikse jalatõste tüüpi asjadega. Laulja üritas ka palju improviseerida, aga pani sellega enamasti päris kõrvalõikavalt mööda. Nii et täitsa piinlik oli kuulata, kuidas ta võbeleva häälega ülemist registrit vallutas ja siis seal kuidagi mööda pani, tahtes pika ja südantlõhestava aaria lõppu mõnda huvitava trillerit teha, aga see tal pooltoonides eksimise pärast muusikast täitsa välja läks.
Kostüümidega oli ikka kõige rohkem mööda pandud. Kooriartistidel ja tantsijatel olid isegi balli ajal päris ilusad kostüümid, aga solistidele oli minu meelest väga ebaesteetilisi ja sobimatuid asju selga tehtud. Viimases stseenis on Popoval seljas mingi täiesti nõmedat kakavärvi kostüüm. Ja Daisyt mänginud Jalakal on hästi tobe tädilik pluus, eest seotava suure lehviga. Ballikleidid on neil ka mõlemal sellised tobedad ja maitsetud. Eriti Jalakal, Popoval on kleit vähemalt ilusat rohelist värvi, aga Jalakal on koleda tooniga lilla, mille täielikult rikub ära narmendav boa.
Kooli ajal räägiti, et selle filmi tegemise ajal suri ära näitleja Kibuspuu, kes mängis filmis seda natuke kohtlast ja kokutavat Selestaini, kelle Madelene ballil oma mehele kättemaksu läbiviimise kaasosaliseks valib. Tahab meest petta esimese ettejuhtuva mehega ja esimene ettejuhtuv ongi see Selestain, kes muidu kõrgseltskonnas ei käi, on kõigest armetu ametnik, aga Savoy balli ootab igal aastal, et kasvõi kordki olla kogu selle luksuse ja glamuuri keskel. Mis siis, et balliriided tema seljas on laenatud ja laenutuses polnud isegi tema jaoks õiget numbrit pükse. Eriti hästi on mul meeles, kui on privaatkabiinides olemise stseen, kus Kull kergitab lauakatet ja avastab, et lauale on armastajapaaride nimed sisse kriibitud. Ka tema mehe nimi ja naise nimi, kellega mees Madelene’i petab. Madelene võtab kohe sõrmuse sõrmest ja hakkab oma nime laua sisse kraapima, küsides oma juhuslikult valitud partnerilt selle nime. Kibuspuu vastab kokutades: „Se-se-se-eelestain…“ Ja Kull kirjutabki nii „Se-se-se-eelestain…“
See võis täitsa võimalik olla, et Kibuspuu selle filmi võtete ajal ära suri, umbes sellel ajal ta suri, kui film valmis, kuigi tõsi ei saanud olla see versioon, mida keegi klassiõde meile rääkis, et lõpus, kus ta tõlda läheb, mängib teda juba keegi teine. Filmis polegi sellist stseeni, kus Kibuspuu tõlda läheb. Ma hakkasin sellepärast veel vaidlema, et filmis pole ju sellist kohta, aga mulle kinnitati, et on küll, siis vaatasin veel kord filmi ja otsisin seda kohta, kus Kibuspuu tõlda läheb, aga no pole ju sellist kohta. See oli taas üks selline juhus, kus millegi üle vaieldakse ja mul ei õnnestu selgeks teha, et mul on õigus, ja kui õnnestukski, siis oleks vastaspool kohe vastupidisele positsioonile asunud, et nojah, seda ma ju kogu aeg räägingi, et seal pole seda, et Kibuspuu läheb tõlda, aga sina ei uskunud, et pole sellist kohta.
Täna vaatasin, et opereti lavavariandi lõpupoole oli ikkagi 1 stseen teisiti kui filmis. Mitte selles mõttes, et kogu lavastus oleks muidu filmiga identne olnud, lavastus erines ka muus mõttes filmist päris kõvasti, eriti selle poolest, et laval toimus kõik nii kiiresti, filmis tundus, et ikka lauldi korralikult ja kaua, et üks laul kestis kuni 10 minutit, aga etenduses lihtsalt vuristati mingi kuplee läbi ja kogu moos. Natuke tantsu ka juurde, ja käib kah. Eriti oli meeles veel erinevus selles, kuidas opereti alguses räägiti Pasodobelist. Daisy on just teatanud Madelene’ile, et tema ongi see kuulus, aga anonüümne helilooja Pasodobel ja ta kavatseb täna õhtul ballil endalt maski rebida. Peale seda tulevad Aristide ja Mustafa, kes on kokku leppinud plaani, kuidas Aristide täna õhtul ballile saaks minna, sest ta ei julge Madelene’i kurvastada, saabusid nad ju alles täna pulmareisilt ja see oleks nende esimene õhtu kodus, aga mees jätab kohe esimesel õhtul naise üksi. Siis mõtlebki Mustafa välja legendi, et Pasodobel on tema ja Aristide hea sõber ja nad peavad täna õhtul ballil kokku saama. Sellest Pasodobeliga tutvumise stseenist on mul meeles suurepärane Krjukovi esitus filmis, kuidas ta härjavõitlust kujutab ja siis vahele oli filmis tehtud veel muusika taustal „tummstseen“, kus Krjukovit lihtsalt näidatakse, kuidas ta seda kõike kirjeldab ja läbi elab, näitlikustab, aga teksti kuulda pole. Nüüd laval mõjus see kõik palju mannetumana ja sai kiiremini läbi ka. Ja tundus, et mingit laulu lavastuses üldse polnudki, filmis kõlas see laul sõnadega "Daisy, kallike...", kus Krjukov ja Daisyt kehastav Merle Talvik pargis ringi jooksevad ja lõpuks väiksesse paviljoni tiigi kaldal jõuavad, kus jalgupidi vees sulistavad. Ja täiesti imestama pani, et opereti ühte kuulsamatest numbritest – kus Mustafa ja Aristide välja jalutama lähevad ja seda kõige tuntumat laulu laulavad, polnudki. Pärast kõlas lavastuses küll mingi lühem variant sellest laulust, umbes nii, et kohustuslikus korras leierdati ka see viis läbi, aga hästi kahju oli, et seda laulu eraldi numbrina ja süžee poolest õiges kohas ei esitatud.
Üks lõpustseenidest tundus siiski väga teistmoodi olevat ja mõtlesin, et võib olla see lavastuse variant sellest stseenist ongi õige, aga filmis oli seda stseeni muudetud, sest Kibuspuu oli vahepeal ära surnud. Selles stseenis laseb Madelene kodus kutsuda advokaadi, et vormistada lahutus Aristidest. Filmis saabus advokaadiks keegi suvaline kuju, aga lavastuses oli advokaadiks sama Selestain, kellega Madelene eile oli kergelt tiiba ripsutanud. Selestain saabub vabandusega, et advokaat on haige, tema on advokaadi sekretär ja asendab teda. Kuigi samas see võis olla jälle Vanemuise kokkuhoiupoliitika, milleks võtta sellesse osasse veel eraldi tegelast, kellele tuleb siis terve stseeni mängimise eest rohkem raha maksta, kui see raha, mis ta massistseenis osalemise eest saab, kui on olemas tegelane, kes võib pisikese tekstimuutusega selle stseeni ära mängida. Kuigi omamoodi loogika oli selliseski variandis, nagu lavastuses näidati, nii et minu jaoks jäigi täitsa lahtiseks, kumb variant klassikalises versioonis õige on. Lavastuse variandi loogikat toetas seegi, et advokaadi abi ilmumisel muutub Madelene kohmetuks ja peale seda on Daisyl võimalik läbi viia oma „paljastusplaan“, mis lahutuse ära hoiab. Filmis tunduski see kuidagi natukene ebaloogiline, kui Daisy saadab mehed ukse taha kuulama ja lubab, et peale seda, kui tema on Madelene’iga rääkinud, naine enam lahutada ei taha. Siis hakkab Daisy nutma ja teatab Madelene’ile, et „ta“ paljastas kõik. Filmis mõjub see kuidagi ootamatu üleminekuga, saab aru küll, et "ta" all mõeldakse Selestaini, aga Selestaini ennast ju selles stseenis pole. Teatriversioonis aga on ka see tegelane laval, nii et Daisy nutustseen mõjub hoopis usutavamana, et tuli see mees, kuigi lubas Madelene'ile, et see, mis toimus privaatkabiinis Savoy ballil, jääb ainult nende kahe teada, aga nüüd rääkis ta Daisy sõnul neile kõik ära, kirjeldas isegi Madelene'i korsetti. Mispeale Madelene vihaselt hüüab: "No on alles lurjus, valetab niimoodi, sa ju tead väga hästi, et ma ei kanna korsetti!"
Filmis oli paljastusstseen lahendatud tüdrukute omavahelise sosistamisega, mille tulemusel nad nii kaugele jõuavad, et Madelene ütleb lõpuks kõvasti, et ta pole oma meest mitte kunagi petnud või midagi sellist. Ja jälle on rahu majas ja kõik on õnnelikud ja lugu võib lõppeda. Siis tulebki veel grad finale ja kogu moos. Lavastuses oli veel eraldi naljakoht sellega seoses, kui Daisy Aristide ja Mustafa ukse taha kamandab. Ukse taga on nimelt koht, kust armastab pealt kuulata majordoomus, ka eelnevates stseenides sai sellega parajalt nalja. Igal juhul mõjusid mulle need ukse taga koomika tekitamise hetked palju naljakamalt kui haledad ja justkui publikult naerupahvakut väljakiskuvad muud ülemängitud koomilist efekti nõudvad stseenid. Näiteks Pasodobeli tutvustamise stseenis peab teener samuti ukse taga pealt kuulama ja oma märguannet ootama, aga just selleks hetkeks, kui tema ukse taga kuulamine oleks põhjendatud ja ta peaks märguannet täheldava teksti peale tulema ruumi ja teatama, et just saabus telegramm, millega Pasodobel teatab, et ta tuleb täna Savoy ballile ja soovib seal oma vanu sõpru näha, just selle hetke magab majordoomus maha. Muul ajal on ta kogu aeg valvsalt ukse taga olemas, ka siis, kui Aristide ja Mustafa alles seda plaani välja mõtlevad, kuidas Aristide õhtul peole pääseda võiks, siis märgib üks neist ja siis tuleb sisse teener... mille peale ukse taga pealt kuulanud teener tulebki sisse, siis korraks kohmetub ja vabandab: "Ega ma ei kuulanud ukse taga...".
Nii et nüüd lavastuses mõjus see ukse taga kuulamine ka kui rusikas silmaauku, kui majaperemees oma sõbraga kuulab, mis toimub ruumis, kus Daisy räägib tema naisega ja nende taga passib majordoomus, kes on harjunud, et see ukselävel olev koht on tema päralt. Filmis mängisid teenijaid Endel Pärn ja Ülle Ulla, kes juba omaette võetuna moodustasid väga hea dueti. Nad olid sellised erinevate poolte esindajad, umbes nagu kass ja koer, aga lõpus oli nendegi vahel mingi romantiline säde tekkinud, kui nad rõõmsalt koos torti sõid. Eriti lõi nende vastasseis esile ballijärgse hommiku stseenis, kus kõik ajalehed pasundasid sellest, et üks naine teatas raadio kaudu, et pettis oma meest. Siis on Ulla igas asjas oma proua poolt ja Pärn kaitseb igat moodi oma härrat. Teineteisega räägitakse sellises toonis, et „aga sinu proua tegi minu härrale seda ja seda või ütles toda.“ Lavastuses on teenijatepaar Kristel Leesmend ja Ao Peep, kelle vahel mingit romantilist tõmmet pole. Lehelugemise stseenis istub Leesmend sellele ajale täiesti sobimatult jalad laual ja loeb lehte, kuigi see, kuidas ta edasi käitub, teatava feministliku ülbusega, sobib selle rolliga kokku küll. On ju Madelene’i mehe petmise mõte just selles, et kui on lubatud meestele, siis peab olema lubatud ka naistele, alatusele vastata sama alatusega. Nii et see mõjub päris värskendavalt, kui teenijanna härrasrahva saabudes härrast nina uhkelt püsti kõrgi hoiakuga mööda marsib. Ao Peep aga pani imestama ainult selles mõttes, et kui paks on võimalik olla! Ta on viimaste aastatega ikka hullult juurde võtnud. Juba nooremapoolses keskeas oli ta selline parajalt matsakas, siis kuskil üle 50selt hakkas talle järsult kilosid juurde tulema, siis oli veel selline enam-vähem talutav paks, aga nüüd on umbes sellises kategoorias, nagu telekast dokfilme näidatakse inimestest, kes on ennast nii paksuks söönud, et ei suuda enam liigutadagi. Kuidas neid kraanadega tõstetakse jne. Peep on täpselt nii, et ega enam palju puudu ei jää, kui täitsa veerema hakkab. Kui ta küljevaates kõndis, siis oli eriti julmalt näha, selline suur ümar ja natuke isegi nurgeline keha ja selle küljes väiksed käed abitult rippumas.
„Savoy balli“ Tangolita oli vist üldse esimene roll, kus ma Ülle Kaljustet nägin ja siis ei öelnud tema nimi, veel rohkem see kuju, keda ta mängis, mulle mitte midagi. Tundus selline vastik naine olevat, Aristide pärisnaine Kulli kehastuses oli palju meeldivam. Või võimalik, et esimene Kaljuste roll, kus ma teda nägin, oli hoopis "Keskea rõõmud", need filmid tulid ka üpris ühel ajal välja, nii et nüüd tagantjärele enam ei mäletagi. Igal juhul „Keskea rõõmudest“ jäi see näitleja meelde ka, et see on Kaljuste. Aga Tangolitana ta ei jäänud isegi meelde, nii et kui ma nägingi enne „Keskea rõõme“ ja peale seda „Savoy balli“, siis kindlasti ei viinud seda kokku, et Tangolita on sama näitleja, kes „Keskea rõõmudes“ seda ilusat naist mängis ja kellel olid jalas mustriga sukapüksid. Sellel ajal olid hästi moes sukapüksid, mille sääre tagumisele otsale oli üks pilt trükitud. Tüüpilised pildid olid vist roos ja kass, aga võis olla ka muid variatsioone. Siis ma vaatasingi seda, et see on ikka hästi ilus tädi ja tal on nii vinged sukapüksid jalas, ta saab igasuguseid ilusaid riideid omale osta. Lavastuses mängis Tangolitat Helen Hansberg, kes polnud üldse nii huvitav, nagu Kaljuste. Kaljuste oli ikka väga kõva grimmi ja paruka all ka, nii et võib täitsa olla, et ma ei tundnudki sellepärast temas ära sama näitlejat, kes oli ka teises filmis. Kahjuks oli lavastusest ära jäetud mulle filmist väga meeldinud Tangolita fraas Madelene’ile peale seda, kui Madelene on oma avalduse teinud. „Kullakene, mehi võib petta, omavahel öeldes isegi peab petma... Aga teatada sellest üle kogu maailma raadio teel on küll täielik lollus."
Aristide’i mängis üldse mingi nõme mees Põldmaa, kes mulle üldse ei meeldinud, ei saanud ligilähedalegi sellele huvitavale ja šarmantsele meesterahvale filmis Üksküla kehastuses. Ainus inimene, kes mängis nii filmis kui ka nüüd Tartu lavastuses oli Tõnu Kattai. Filmis ta vist oligi see vajalik asendusjõud, kes pidi tulema sisse filmi lõpus Kibuspuu asemele kehastama advokaati. Selles mõttes ei olnud filmis vaja isegi midagi seletada, kui Kibuspuu oleks olnud advokaadi asendaja, siis õiget advokaati ei näidata ja nüüd ei olnud advokaadi asendajat, vaid õige advokaat, nii et see sobis filmi igati ja ei tekitanud mingit kahtlust, et midagi on valesti. Kuigi päris selge pole ikkagi, kumb lõpuvariant siis õige on. Kuigi ma pole päris kindel ka selles, et Kattai mängis seda advokaati, igal juhul mingi härrasmehe roll tal filmi lõpus oli, ta oli selle kambaga, kes Daisy ja Madelene’i sosistamist kõrvalt kuulavad. Lavastuses mängis Kattai teenrit ballil, kes peab sidet privaatruumide vahel, kandes Madelene'ile sõna-sõnaliselt ette, mis kõrvalruumis, kus Madelene'i abikaasa miilustab Tangolitaga, toimub. Mõtlesin seda Kattai käest küsida, kui kunagi mingi sobiv moment tekib, et ta näiteks kuskil linna peal vastu jalutab. Saaks talle natuke valetada, et mulle meeldis väga teie osatäitmine või kuidagi niimoodi teda kõrvust tõsta. Või vist ikka mängis Kattai filmis ka sama rolli, nüüd tuleb nagu häguselt meelde, et see märkmikust teises ruumis kuuldud teksti ette lugemine seostub just nimelt Kattaiga.