Leekrüübe

eter Shaffer „Leekrüübe“, lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater

Ootasin seda taaskohtumist kahe põneva daamiga näidendist „Leekrüübe“ suure elevusega, kuid kahjuks seekord lavastus mind vaimustusest hüppama ei pannud. Kuigi kõigi kolme Eestis lavastatud „Leekrüüpe“ kohta võib öelda kõva keskmine, Vene Draamateatri lavastus oli neist ehk kõige nõrgem, kui ma olin ääretult pettunud, et Eesti Draamateatris Lettice'ina vägeva mulje jätnud Maria Klenskaja oli nüüd hoopis Lotte rolli pandud. Klenskaja on fantaasiaküllase ja elava Lettice'i rolli justkui loodud. Ka nüüd teistkordsel lavastuse vaatamisel Eesti Draamas oli sama tunne, miks ometi ei lasta Klenskajal mängida seda rolli, mille jaoks ta justkui sündinud on. Kuigi Kreismann Lettice'ina polnud ka sugugi paha, kummitas mälus ikkagi kogu see vaimukus ja siirus, millega Klenskaja omal ajal seda rolli esitas. Ja kuivikust Lotte osa jaoks oli Klenskaja kuidagi ikka liiga suur isiksus, see kuivikust kontoritöötaja roll sobis palju rohkem Kreismannile. Aga noh, kui taheti seekord nii teha, mis siis ikka.
1995.aasta „Leekrüüpes“ oli Salme Reegil üks viimaseid rolle. Kahjuks jäi mul isegi see nägemata, mäletan, et kavalehel oli tema nimi küll muuseumkülastajana kirjas, aga laval oli tema asemel preili Framerit mänginud Rita Raave. Selles lavastuses olid muuseumikülastajateks teatrisaalis istuv publik, kelle hulgas näidendisse sisse programmeeritud tegelased parajalt elevust tekitasid. Ma ei tundnud järsku vahekäiku ilmunud Hilje Murelit ära, mõtlesin, et see on keegi hilinenud teatrikülastaja ja imestasin, kuidas ta julgeb lavale nii lähedale minna. Kiita võib kunstnik Riina Degtjarenkot, kes oli Lettice'ile loonud suurepärased värviküllased kostüümid. Kuigi tekitas natuke kahtlust, kui esimene vaatus poole fraasi pealt katkestati ja peale vaheaega tekstiliselt sama koha pealt jätkatakse, aga Kreismannil pole jalas enam mitte tulipunased retuusid, vaid lillad kapripüksid. Kavalehel pilte vaadates ja lavalt nähtud kujundust võrreldes, tundus, et kasutati 1995.aasta lavastuse mööblit, vähemalt 1 tool, mis nii mõneski stseenis domineeris, oli täpselt sama tool, mille peal istub 1995.aasta lavastuse pildil Guido Kangur.
Kavaleht toob näidendi põhilise mõttena välja küll selle, et oluline on märgata meie ümber olevaid üksikuid inimesi, kui raske neil võib oma üksinduses olla ja kui palju nad võivad muutuda, kui endale sobiva ja tõelise sõbra leiavad. Aga minu jaoks jäi just sellest korrast leitmotiivina kõlama arhitektuuri noot. Lotte võitles nooruses koledate ehitiste vastu. Kui sõja ajal hävitati linnu, siis ei nutnud ta mitte nende inimeste pärast, kes sõjakeerises surma said (inimesed tulevad uuesti), vaid majade pärast, mis jäädavalt hävinesid. Võitlemaks koleehitiste vastu, lasi Lotte koguni oma poiss-sõbral pommi valmis ehitada, et mõni koleehitis hävitada. See kõlas minu jaoks tõeliselt kaasaegselt, kuigi ma olen suur kaasaegse arhitektuuri austaja ja eelistan igal juhul elada või olla kaasaegses ehitises kui ajaloolises, on siiski julm, kuidas arhitektuuriliselt väärtuslikke maju süüdimatult maha kantakse ja nende asemel üheülbalisi või lausa silmi pimestavalt koledaid karpe asemele ehitatakse. Solaris on küll tore koht, seal saab näha palju häid etendusi, mida ehk muidu poleks Eestisse näitama toodud ja mida poleks kuskil mujal mängida; seal on üks väheseid toidupoode, mis veel peale teatrietendusi avatud on, aga esteetiliselt on see maja minu meelest just midagi sellist, mille vastu Lotte ja Letice lõpuks võitlusse otsustavad asuda. Geniaalne idee – korraldada ekskursioone mitte ajaloolistele vaatamisväärsustele ja ilusate ehitiste juurde, vaid viia huvilisi nende ehitiste juurde, mis linnaplaani karjuvalt koledamaks muudavad.
Üllatusega märkasin, et tegevus ei toimugi kogu aeg ühes kohas. Eelmistest etendustest oli nagu meeles, et laval oli koguaeg Letice'i kodu, nüüd aga oli 1.stseen muuseumis, siis muinsuskaitse ametiruumides ja alles siis järgnevad stseenid Letice'i keldrikorteris. Samuti ei suutnud ma meenutada, kus ma Eesti Draama eelmist etendust vaatamas käisin, kuidagi seostus see kahe mängukohaga, nii Eesti Draamateatri väike saal kui ka Vanemuise väike maja, võib olla käisin seda siis tõesti mõlemas kohas vaatamas. Igal juhul oli selle näidendi tekst ja tookord ka esitus niivõrd köitvad, et muud asjad ei omanudki tähtsust, et ei suuda meenutada, kus ja mida näha sai.