Teist korda vaadata oli juba natuke igav, oli kadunud see vaimustus, mis esimesest vaatamiskorrast jäi. Ootasin küll neid stseene, mis mind eelmine kord naerma ajasid, aga täna nad enam nii naljakad ei tundnud, kuigi muigasin ikka. Taas ajas naerma Maria Uljanova monoloog, seal ta ütles eriti hästi Ilja Uljanovi kohta, et keiser „on minu saatuse korraldanud, otsis mulle selle neetud kitsaste silmadega kiilaka kalmõki Uljanovi“. Pärast eriti nagu nalja ei saanudki, aga Alinat oli mõlemas stseenis väga ilus vaadata. Üliarmas lugu oli see ikkagi.
Lõbustasin ennast sellega, et mõtlesin stseene ette, et mis stseen nüüd edasi peaks tulema, enamuse stseene panin täppi. Michelsoni ja revolutsionääri stseenis märkasin seda, mida ma eelmine kord ei märganud, seda ajendit, miks Michelson andis ära kogu oma raha naisele, kes kavatses tsaari tappa. Liduša rääkis Edušale oma suure saladuse ja see jäi neid mõlemaid painama, ühes stseenis küsiski Eduša, et mis ma tegema pean, et me mõlemad rahu saaksime, tsaari ära tapma või? Hea stseen oli veel, kui Koidula hakkab isakodus protestima, miks isa tal mehele ei lase minna. Papa Jansen: „No kuidas ma litsi mehele panen?“ Koidula nagu panniga pähe saanud, seisab laua peal: „Ah nüüd olen ma siis lits… Kui kirjutada on vaja, siis ma olen kirjaneitsi…“ Kahju ainult, et see tükk nii kiiresti maha võeti, oleks hea meelega seda kunagi paari aasta pärast teist korda vaatama läinud, siis oleks taasvaatamine kindlasti rohkem meeldinud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment