Oscar ja roosamamma

Eric-Emmanuel Schmitt “Oscar ja Roosamamma”, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

See oli selline märgiline lavastus, sest vahetult enne selle esietendust hukkus Dajan Ahmet, kes oleks pidanud mängima Oscarit. Nii et esietendus jäi ära ja teisel etendusel mängis seda osa lavastaja Saaremäe. Seetõttu oligi seda huvitav vaatama minna, kuigi mu ootused olid väga kõrged ja pettusin rängalt, nii et pidasin hambad ristis ainult esimese poole vastu. Väga jamalt oli lavastatud ja kõige rohkem häiris see, et Saaremäe ei mänginud korralikult last. Võib olla seal hiljem, kui Oscar elab ühe päevaga 10 aastat, on täiskasvanuna esinemine õigustatud, aga selle ajani ma ei jõudnudki, läksin ära siis, kui Oscar sai 30. Mulle piisas sellest visuaalsest pildist, mis ma sain. Samuti kujutasin ma kogu aeg ette, kuidas seda rolli oleks esitanud Ahmet, ja ma arvan, et ta oleks seda sügavamalt teinud. Ma ei usu, et selline valik, mängida ise Oscari rolli, sest lavastaja on kogu lavastuse protsessi käigus niikuinii selle rolli omandanud ja seda kaasa mänginud, on õigustatud. Oleks võinud leida kellegi, kes paremini last oskab mängida või üldse selle lavastuse ära jätnud, kui peaosatäitja surma sai.
Samuti kujutasin Roosamamma rollis ette Freindlihhi. Oli ikka päris valus, et ma sellest nii hilja teada sain, et Kuldse Maski lavastuses mängib selles lavastuses Freindlihh isiklikult ja et Moskva teatri lavastus nägemata jäi. Oleks olnud muidugi parem võrdlusmoment, aga ma ei suutnud Ines Aru selles rollis ka kuidagi omaks võtta. Ta rääkis ikka väga pudilt ja segaselt ja oli kogu aeg selline tunne, et tal läheb tekst segi. Nagu puterdas ja uimerdas. Päris valus vaadata. Nagu hakkaks ise kohe ära surema, kuigi surmahaige oli Oscar. Oleks tahtnud näha sellist võimatut kooslust, nagu Ahmet ja Freindlihh. Just nii ka öelda ei saa, et väga halb lavastus oli, olid ka mõned helgemad hetked, aga siiski pahad emotsioonid kaalusid need üksikud head hetked üle. Tekstiliselt oli see näidend ka minu meelest päris mööda. 10-aastane laps ei saa selliseid asju mõelda nagu Oscar mõtles, kõik oli liiga ilukirjanduslik. Isegi kui Oscar mõtles lapse mõtteid ja lapse asjadest, oli tekst ise selline nagu seda kirjutab ja ette kannab täiskasvanud inimene. Mulle oleks vist kõige rohkem meeldinud, kui Oscarit oleks mänginud laps, aga teatrilaval pole lapsed kunagi vaatamist väärt. Vähemalt eesti teatris mitte. Pigem siis filmis ja kindlasti mitte eesti filmis. Näiteks paljudes filmides suurrolle teinud imelaps Haley Joel Olsen oleks sobinud sellesse rolli.