Primadonnad

K.Ludwig „Primadonnad“, lavastaja Olga Olšanskaja, Vene Teater

Mingi „Charley tädi" stiilis jant, kus 2 töötut näitlejat loevad juhuslikult lehekuulutust, milles rikas ja kohe surema pidav tädike otsib oma kadunud õelapsi. Kuigi kuulutuses on poistenimed, tuleb välja, et õel olid siiski 2 tütart, üks neist kurt ja tumm. Päranduseks on 3 miljonit, mida tuleks jagada kolmanda õetütrega, nii et igaühele saaks 1 miljon. Jandi kestel moodustuvad naisteks riietatud meestest ja tädikese ümber tiirlevatest tüdrukutest paarid. Ma vaatasin seda jama ja mõtlesin kogu aeg sellele, et peaasi, et nad oma suure pingutamise peale ikka raha ka kätte saaksid, et kuidas miljonid ikka jagunema hakkavad. Tädi sattus oma taasleitud uutest sugulastest nii vaimustusse, et jättis kõik 3 miljonit neist ühele, sellele „tüdrukule“, kes temaga kogu aeg koos jooma nõus oli.
Sellise jama loo ja tobeda teksti kohta oli Vene Teater ikka väga hea saavutusega maha saanud. Peale esimest vaatust mõtlesin küll ära minna, et niigi on selge, kellest, mis paar saab, ja kui teisele vaatusele jäin, siis nägin, et mu prognoos läks täide. Päris mahavisatud aeg see ei olnud, aga mingit eriti kõrget kunstilist elamust ka ei saanud. Mängustiil oli selline hästi lahe, utreeritult jämekoomiline, ega sellist teksti ei saakski teisiti mängida, kui hästi ülepaisutatult ja lollitades. Rahvas oli muidugi nende lollide naljade peale kõveras, mind eriti muigama ei võtnud. Ainus, mis väga meeldis, oli muusikaline kujundus. Kuna lugu leidis aset kuskil 1958.aasta Inglismaal, oli kasutatud paljusid ilusaid 50ndate aastate lugusid: „Moon River“ ja „Mr.Sandman“ domineerisid. Nende lugude taktis löödi mõnusalt tantsu ja see kõik oli selle jandi piires ikka küllaltki talutav. Natuke piinlik küll oli, et haritud inimesed peavad sellist lollust tegema, aga kui see publikule peale läheb, mis neil üle jääb, raha peab ju kuidagi teenima.
Kostüümid olid ka väga vahvad, eriti need, mis olid seljas "päris" naistel. Kasutatud oli ilusaid lõikeid, huvitavaid kooslusi – näiteks kitsad põlvpüksid ja kitsad nööpidega pluusid naiste seljas. Samuti võlus kogu värvigamma, mida näidati, oli säravaid ja erksaid värve, mis olid huvitavalt teineteisega sobitatud – näiteks rootsi lipu värvides üliseksikas kleit ühe tüdruku seljas. Sai mitu tundi vaadata kahte väga ilusat näitlejannat - Natalja Murina-Puustusmaad ja Natalja Dõmtšenkot. Ka kolmas naisnäitleja, tädikest mänginud Tatjana Manevskaja oli täitsa vaadatav. Esimeses stseenis, kui tädi lavale ilmus, siis pööritasin küll natuke silmi, et no mida, on siis vaja nii väga üle paisutada ja seda tädi mingiks täielikuks debiilikuks teha, aga pärast vaatasin, et sobitub väga hästi kogu ülejäänud absurdse lollusega. Tädil olid silmade ümber suured sinised ringid, hambad tükkisid suust kuidagi esile ja ta rääkis pooleldi pudikeeles. Jalgadel liikumist tal polnudki, tädi sõitis lavale oma väiksel diivanile, kõrval tilgutid ja muud voolikud ja juhtis ennast entusiastlikult nende abil jälle minema, kui tal mingi aktsoon pähe turgatas, et lähme seda või seda tegema.
Ka naisteks kehastunud meesduett oli täitsa tasemel, eriti Aleksandr Sinjakovitš. Temagi puhul häiris nii mõnigi kord, et kaua see lollitamine kestab ja kaua võib ühte stseeni venitada, aga pärast mõtlesin, et ilma kõige selleta, kui ta poleks nii kaua pantomiimi teinud, mingit oma tunnet lava ühest otsast teise joostes väljendanud, kui poleks olnud dialoogide vahele pikitud tantsustseene, oleks see asi veel mannetum olnud. Nüüd oli vähemalt mingi ühtne idee, et komöödiat mängiti väga hea liikumise ja tantsunumbrite saatel. Eesti teatrites pole kunagi nii head liikumist näinud, nagu Vene Teatri just selles lavastuses oli, kuigi Vene Teatris on enamus lavastusi just sellise liikumisega illustreeritud. Tegelane tuleb lavale ja mitte ei käi lihtsalt ühe ukse juurest teise juurde, vaid liigub muusika saatel ja nõksutab ennast väga graatsiliselt. Sinjakovitši puhul oli lavastuses veel vahva stseen, kus tema paariline on oma sasipundardega vaese tegelase nii kaugele viinud, et naiseks riietunud mees peab hakkama võrgutama teist meest, viima teise mehe seksini, mis viib Sinjakovitši tegelase alguses pikalt endast välja, sellele järgneb arveteklaarimine ja kõige lõpuks "piip" stseen, mille jooksul Sinjakovitš mitu minutit käte ja jalgadega vastu lavalaudu taob, pead vastu seina peksab ja "piip" tooni alla jäävaid ebatsensuurseid sõnu kuuldavale toob.
Lavakujundus oli päris omapärane. Iseenesest tühi lava, mille keskel ratastel liikuvad 3 seinmoodustist. Nende seintega sai sõita ringi mööda seinu ülevalt ühendava telje. Ükski sein mingit konkreetset tegevuspaika ei markeerinud, tegevuspaikadel nagu polnudki eriti tähtsust, et kus üks või teine stseen aset leiab, kas see on tänaval, metsas, mingis toas või saalis. Oluline oli see, mida tegid tegelased ja mis teksti nad esitasid, mis koomilised situatsioonid sellest välja tuli. Sõitvaid seinu mööda sai isegi üles ronida. Enamasti mängiti ühe publiku poolele ettesõidutatud seina ees, vahel ka kahe kokkulükatud seina ees, samas võis nende kahe kokkulükatud seina vahele teha prao, kust keegi tegelastest tuli, lahkus või midagi pealt kuulas. Siis hajutati 3 eraldi seisvat seina jälle erinevatesse positsioonidesse laiali, tegelased jooksid seintega ringi ja eksponeerisid mingeid vahepealseid etappe, näiteks seda, kuidas saabudes kurt-tumm tüdruk, kes vahepeal kuulma ja rääkima hakkas, tädikesega alkoholi pruugib. Ainus sein, mis mingit kindlat funktsiooni omas, oligi see sein, mille küljes oli tädikese iste.
Kuna tegemist oli näitlejatega ja Murina-Puustusmaa tegelane oli suur teatrifänn, siis hakati tema pulmapäevaks harjutama isetegevuslikku "Kaheteistkümnenda öö" etendamist. Need olid minu jaoks ka lavastuse kõige nauditavamad kohad, kui kõlas Shakespeare. Seal oli veel selline varjatud kontekst, et tegelane, kes mängis hertsogit, oli armunud Murina-Puustusmaa Megi, kes mängis koduteatris naiskaksikut, nii et kõik see tekst, mida meheks riietatud kaksik oma isandale räägib, kuidas tema avaldaks armastust ja kui väga ta teda armastab, kõlas hertsogi kehastajale nagu mesi tema kõrvadele. Kohaspetsiifikat üritati toonitada sellega, et lavale lasti pidevalt suitsu, mis pidi tähendama vist Londoni udu.