Kõige kallim - tasuta

Yukio Misima „Kõige kallim – tasuta“, lavastaja Juri Jerjomin, Valeri Ljovuškini teatriprojektid

Perekonnalugu lugupeetud jaapani härrast, kes võtab oma armukese majateenijaks. Armusuhtest on möödas 20 aastat ja mees on sellest üle saanud, nagu ta oma naisele väidab, täiesti unustanud. Ka mehe käitumine näitas igakülgselt, et mehel pole endise armukese vastu enam tundeid, tema jaoks on armuke Ohide lihtsalt inimene, keda tuleb aidata. Küll aga pole sellest kunagisest räpasest loost üle saanud abikaasa Sicheko, kes meenutab kibedusega, kuidas ta 20 aastat tagasi mehele Ohide juurde mehe lemmikhommikumantlit toomas käis. Ohide jättis toona mehe ise maha, läks ära kellegi sakslasega ja on nüüd 20 aastat hiljem tagasi Tokyos, vana, räsitud ja õnnetu. Ohide on nõus oma endise armastatu juures kasvõi tasuta teenima, palgana on ta rahul ka ainult söögiga. Sicheko on oma mehele ammu rääkinud, et ta tahab teenijat, ta ei jõua üksi kogu suurt majapidamist korras hoida, ta on sellest tüdinenud ja väsinud, nii et peale väikest kõhklust nõustub Sicheko sellega, et Ohide nende majja teenijannaks tuleb.
Lugu mängiti ilma vaheajata peaaegu 2 tundi, nii et mingil ajal läks ikka natuke igavaks. Tütre teema oleks võinud näiteks välja jätta või seda vähem kasutada. Tütar läks parajasti oma peigmehest lahku, justkui tütre enda soovil, aga kui tütreni tõeliselt kohale jõuab, et mees ongi ta maha jätnud, tabab teda hüsteeria, et ta ikka ei tahtnud seda. Pärast seda järgneb kiire lõppmäng, kui tütar palub ja nõuab, et ema teenijanna minema ajaks, sest tütrel on teda raske vaadata. Ohidet mänginud Ljudmilla Tšursina oli kõige jaapanipärasem. Kõndis väikeste kannast algavate sammudega, pea küljele kallutatud ja alandlikult langus. Ohide on suurepärane majapidaja, aga Sicheko hakkab talle kätte maksma selle valu eest, mida naine 20 aastat tagasi tundis, kui tema mees või tol ajal armastatu Ohide juurde läks. See oli ka väga hästi välja mängitud, kuidas majaperenaine oma võimu ära kasutas: tuli koju ja pildus kingad suure kaarega jalast ära, ütleb igal võimalusel Ohidele midagi teravat või suisa nutmaajavat, nimetab Ohide tehtud maitsvat torti saastaks jne. Tundub, et kõige tipuks on see, kui majaproua hakkab teenijat ilusaks tegema – meigib Ohide nii ära, et Ohide näeb välja nagu peale pasteerimist, suvaliselt tõmmatud „kulmukontuurid“ ja kogu alalõua ära määrinud huulepulk. Aga see on Ohide alandamise algus, sellele järgneb Ohide trepist alla tõukamine.
See oli esimene näidend, kus ma nägin, et tegelased võtavad koju tulles jalanõud jalast. Olen alati mõelnud, nii filmide kui ka teatrilavastuste puhul, et millest selline ebatõenäolisus, oma kodus me ju saabastes ringi ei käi, teatrilaval aga käiakse küll. Lavakujunduses oli jaapani elementidega kodu, ei tea, võib olla ongi kaasaegsed jaapani kodud sellised, traditsioonidelt jälgiti pulkadega söömist, tee joomist, madala laua taga patjadel põlvitamist ja seda, et naine ümardab meest. Kuigi emantsipatsioon oli ikka toimunud, selles näidendis polnud naine lihtsalt mehe vaikiv vari, vaid mehega võrdväärne pereonnaliige, kellel oli võrdne sõnaõigus ja isegi omad nõudmised. Riietus oli kaasaegne, kuid Ohide käis mingis kimonotaolises kitlis, pereemal oli viimastes stseenides uhkem kimonokittel ja isegi pulkkingad all. Etenduse alguses on lava kaetud pikkade värviliste pulkadega, mida tegelased hakkasid eest ära kandma. Tegevuse käigus kasutati neid pulki niisama mingi sügavama mõtte loomiseks, kui ema ja tütar seisavad justkui maja terrassil ja nendele pulkadele toetuvad, vahepeal tõsteti pulki kuskil tagaplaanil ümber. Vähemalt sai pereisa mänginud Georgi Taratorkin – Rudolf nähtud, kuigi lugu ise oli ka päris hea. Kahju, et nad ei tulnud seda lavastust varem Eestisse näitama, oleks Olga Kabo ka ära näinud.