Meie, kangelased 2

Jean-Luc Lagarce „Meie, kangelased“ lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Läksin seda lavastust teist korda vaatama suurte ootustega. Arvasin, et festivalimelu ikka mõjub ja Linnateatris vaadatud igav mulje kaob, aga ei kadunud. Saali sisenedes sain kohe teistele öelda, et näete, näitlejad riputavad postamentide otsas, aga mitte keegi ei uskunud, enne kui need marionettideks peetud kujud endid liigutama hakkasid. Alguses sai natuke nalja, siis tuli publik rohkem kaasa, igal juhul Tallinnas vaatamise ajal ma ei mäleta, et nii palju naerdud ja plaksutatud oleks, aga lõpuks väsis publikki. Ikka suhteliselt kesine on see näidendi tekst ja sisu. Nii et jäi üle ainult näitlejate mängu nautida, aga kogu see 3 ja natuke peale tundi oli ka selle jaoks liiga palju, et ainult näitlejate meisterlikkust nautida.
Teine vaatus tundus juba täiesti tarbetuna, eriti see tobe operetiharjutamine, millega väga palju nalja üritati teha, aga mille ajal mul millegipärast piinlik hakkas. Anu Lamp ja Andrus Vaarik olid muidugi võrratud, kui hästi nad seda räsitud ja õnnetut paarikest mängisid, samuti kogu ülejäänud koosseis. Eriliselt hakkas seekord silma Külli Teetamme mängitud noorem tütar, millised lollikese näod ja idioodi ilmed, täitsa pettis ära, et ta ongi selline poolearuline. Ja valus hetk oma armsamalt lahkumissuudlust oodates. Liikumine ja selle ajal miimide tegemine mõjus seekord kammitsetumalt, oli kohe tunda, et näitlejad ei liigu oma tavapärases keskkonnas ja kogu ruum on täidetud teistmoodi, sellepärast ei jäänud sellest vaatamise korrast ka sellist head mälestust sellest liikumisest, mida ma esimesest korrast just etenduse naelana mäletasin. Aga üldiselt oli see ikka pettumus. Et ei olegi mingit imet. Ja ometi nii kiidetakse ja tõstetakse taevasse, kuigi näidend ise on jama, tekst on igav, kõik on venitatud. Samas muidugi oli Nüganenil ka häid leide ja kõik oli väga dünaamiline. Eriliselt märkasin seekord, et Andres Raag on pandud mitmes stseenis tünni istuma ja ta teks on ka vastav, et ta on kammitsetud ja tahab sellest kõigest (välja) pääseda. Nüüd märkasin rohkem ka seda liini või jäi see lihtsalt sel korral meelde, et trupiga kaasas jõlkuv Piret Kalda on ju tegelikult Raagi tegelasse ülepeakaela armunud, vist ainult selle poisi pärast selle trupiga kaasas jõlgubki ja oma elu kulutab. Nagu nende monoloogina näivas dialoogis kõlas: ma loodan, et leian kunagi kellegi, keda saan armastada, ütleb poiss. Ja Kalda tegelane tõstab selle peale oma kehavõlusid esile, et kas sa siis ei näe, et see keegi, keda sa võid armastada, on siin samas.
Anu Lamp pani ikka kestvalt imestama, milliseid häälitsusi ta suutis välja tuua. Kui teda hästi kaua kuulata, hakkab endal ka kurk valutama, tundub, nagu räägiks ise kogu seda teksti kaasa. Madalal häälel, katkendlikult, kuid kõike hästi selgelt ja silpide haaval välja hääldades. Väga kajavalt kandev teksti edastamine oli, sellise häälega, et see lihtsalt sööbis mällu ja ei taha sealt kuidagi välja tulla. Siis lisaks veel need vilkalt liikuvad silmad ja stoiliselt liikumatu habras keha. Täiesti võluv naine, mõistatus ja lahtine haav üheaegselt. Ta rääkis kogu aeg nii, et oli kohe-kohe nutma puhkemas, kuid suutis ennast hästi valitseda, et sai pooleldi nutuse häälega siiski ilma pisarateta hakkama. Võluvad traagilistelt nootidelt lollitamisele üleminekud. Tuli meelde kunagi lapsepõlves nähtud etendus paharetist viljaveskis, kus Anu Lamp mängis mingit kolli, kes taine üle paisutas ja kogu jõuluõhtu ära rikkus. Seal ta lollitas ka täpselt samamoodi, nagu nüüd ühes stseenis, kus ta oma kurvalt monoloogilt järsku naerustseenile üle läheb. See on selline vapustav stseen, kus näitlejanna esitab oma teksti ja siis hakkab muusika saatel naerma. Naerab kuidagi hüsteeriliselt, aga samas väga inimlikult, nagu häbenedes ja välja naerdes seda kõike, mis ta äsja nõrkusehoos teistele avaldanud on.