Caligula

Albert Camus „Caligula“, lavastaja Homayun Ghanizadeh, Mungu Theatre Grou (Iraan)

Lõpuks ometi oli tunne, et näeb midagi erilist. Midagi nii omapärast polegi Eesti teatris näinud. Kuigi ilmselt oli rohkem asi ikka selles, et laval olid iraanlased. Needsamad, kes kogu maailma hirmu all hoiavad, kes kõiki õhku lasta tahavad ja muidu laamendajate mulje jätavad. Nüüd teatritükis mõjusid ikka päris tsiviliseeritud inimestena. Vaatasin, et nad pole isegi nii mustad, nagu ma iraanlasi ette kujutasin. Täitsa valged inimesed olid. Saali lubati väikese hilinemisega, kui publik saali astus, siis laval tegevus juba käis. Nagu lubatud, kujutas seekord Caligula loss kööki, kus õukond oma septisusi kulinaarses vormis punub. Mulle ajas selle tüki vaatamine ainult väga suure isu peale, eriti peale spagettide söömise stseeni. Oleks tahtnud kohe Vapianosse head-paremat sööma tormata, aga siis tuli meelde, et see on ju Tartu, siin pole isegi Vapianot...
Näitlejad olid riides ühtmoodi valges. Enamusel mingid kalsoone ja aluspesu meenutavad kombinesoonid. Sinna juurde ketsid või mingid muud kingade-jalgade moodi moodustised jala otsas. Ainsad riietes tegelased olid Kera ja Caligula naine, esimene neist oli ratastoolis ja tal oli isegi triiksärk seljas, mille ette lillat värvi kikilips riputatud. Ainsal naistegelasel oli aga seljas musta värvi pitskleit. Ja sellele kangelannale oli iseloomulik kogu aeg avatud lillakaspunase vihmavarjuga liikumine. Lõpus tapab Caligula oma armukese niimoodi ära, et naine istub kesklaval toolil, talle omane avatud vihmavari pea kohal ja lava kohalt laest visatakse talle vihmavarju peale tooreid mune.
Oli palju mängu ja sümboleid, kõiki muidugi meelde ei jätnud, aga igal juhul väga mänguline oli lavastus küll. Alguses, kui publik saali lastakse, tegelevad õukondlased laval söögivalmistamisega. Kõik sebivad ringi ja räägivad oma teksti, mis pole ilmselgelt Camus' tekst. Kas spagettid on valmis? Kuidas tainaga on? Jne. Eriti hea leid oli keegi teener, kellel sõnalist osa polnud, aga kes oli kogu aeg laval. Ühe koha peal olles jätkas ta endiselt liikumist, jooksis või kõndis koha peal. Koristas kõik laialipillutud asjad ära. Vahepeal olidki sellised stseenid, mis olid üles ehitatud sellele teenrile. Et keegi tegelastest tuleb lavale ja hakkab üksikuid esemeid, näiteks toole, ümber lükkama. Teener jookseb väljakujunenud rada mööda toolini, tõstab selle õigesse asendisse tagasi ja siis jookseb ta oma kohale tammuma tagasi. Kui ümber lükatakse järgmine tool, jookseb ta selle juurde ja kordab sellega toimingut ning ühtlasi ka oma kulgemise marsruuti. Siis jookseb ta veel igasuguseid asju ette tuues, vahetab plaate, koristab surnud ära.
Kuna Caligula põhitegevuseks oli oma kaaskondlaste tapmine, siis on ka surnud laval palju ja igas olekus. Nendega toimiti üpris omapäraselt. Esimese tapetuga toimus pikk tseremoonia, kui sõnatu teener (võib olla oli Caligula tal nagu Helikoni koeral keele välja kiskunud?) teda peseb ja märgade sidemete sisse mässib. Caligula naise laip viidi ära prügikotis. Üks laip sai koos tooliga minema lohistatud. Caligula ise tapeti pärast ootamatut naisetappu sõnatult. Mingi osa vandenõulastest kogunes kööki, võttis välja suure aluse, mille peale Caligula sõnatult pikali heitis, Caligula mässiti fooliumisse ja pisteti ahju. Pandi maitserohelist ka juurde. Kogu seda tegevust vaatab pealt kuu, mida kuvatakse ühte tagaseine ülemisse nurka prožektorpildil. Seesama kuu, mille järgi Caligula igatseb, sest kõik muu peale kuu on tal juba olemas. Kuu muudab faase, alguses on täiskuu, siis muutub poolkuuks, kuni lõpuks on suurem osa kuust must ja temast on järele jäänud väike helendav kiir. Ainus etteheide sellele lavastusele oli see, et mängiti ilma vaheajata, kõik kokku 3 tundi.