Meie, kangelased

Jean-Luc Lagarce „Meie, kangelased“ lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater

Väike tehniline aps. Esimesest vaatamiskorrast ei olegi siin postitust, see viga saab nüüd parandatud. Vaadatud vist kunagi umbes aasta tagasi.

Saali juhatati läbi teatri tagaruumide ja läbi kogu saali mängukoha. Meie kangelased juba rippusid oma kohtadel, neid oli sel ajal päris vahva vaadata, kui publik kogunes. Alguses märkad ainult ühte inimest kuskil pimeduses paistmas, mõtled, et see on vist mannekeen. Siis hakkad tähelepanelikumalt vaatama, et oh veel ja veel ja veel... ja vist on ikka päris näitlejad, mitte nukud. Kafka päevikute põhjal kirjutatud näitemängus „Meie, kangelased“ jätkus huvitavat vaatamist ühe vaatuse jagu. Oleks võinud otsi rohkem kokku tõmmata ja lühemalt teha, et ühe vaatuse ära täita, mitte 2 küllalt pikka vaatust välja venitada. Lõpuks oli jälle selline tunne, et me oleme seda kõike juba näinud, me oleme seda kuulnud, me teame juba seda, aitab ka juba, kaua te halate seal. Teksti kuulates oli alguse selline mulje, et näidend ongi kirjutatud Kafka päevikukatketest, kui tegelased mitte ei pea dialoogi, vaid räägivad üksikuid katkeid, mis selle teemaga Kafka tekstist sobib. Kirjeldavad sajandialguse rändtrupi elu-olu, kajastavad ettetulevaid raskusi, kirjeldavad kedagi konkreetset isikut. Mingi aja pärast hakkas tekst ikka juba konkreetsemat kuju võtma, et nad suhtlevadki omavahel ja see on kahekõne või monoloog, mitte üksikutest lõikudest kokkupandud kollaaž.
Nüganen oli muidugi kõike väga huvitavalt lavastanud ja mänguliselt välja pakkunud, näitlejad mängisid nii põrandal kui ka laudade peal, kui toimus mõne tegelase või grupi eraldunud stseen, siis selleks ajaks jäid teised tagaplaanil laudadele lebama ja liigutasid ennast ainult sel juhul, kui teised nendest rääkisid. Aga kuidagi hästi võõraks jäi kogu see värk ja ei puudutanud nii, nagu oleks tahtnud. Anu Lambi suurepärast kõnemaneeri ja peaaegu kajavat hääldust, samuti tema silmademängu oli muidugi huvitav vaadata, samamoodi teisi tegelasi, kes näitlejameisterlikkusega küll Lambi varju jäid. Eriti jälgisin seda, kuidas laval toimetavad koos ema ja poeg Lambid. Külli Teetamm sai samuti hakkama suurepärase arengupeetust väljendava noore naise rolliga – sellised näoilmed, tühi pilk, pingutused, et aru saada, mida temast tahetakse. Tuletas tegelasena meelde Brechti „Ema Courage'i“ tumma tütart. Peeter Jakobi puhul pani vaatama, kui mees palja ülakehaga oli, milline õlakont tal on. Täiesti nurgeline. Riiete all pole ma seda kunagi märganud, et tal nii omapärane õlg on, aga nüüd poolpaljalt hakkas see kohe silma ja pani vaatama. Nagu kõige ehtsam teater. Inimene ei mängi kedagi teistsuguse kehaga, vaid tal ongi teistsugune keha. Kui laval on Quasimodo või Silver Ükssilm, siis me teame, et näitleja on maskeeritud – talle on tekitatud eemaletõukav välimus või üks silm musta sideme alla pandud, et ta ühesilme välja näeks. Aga seekord oligi kohe täitsa loomulik ja ebaloomulik luu.
Sotsiaalse temaatika poolest oleks see lugu sobinud mõnele diletantide trupile või perifeerias asuvale teatrile. Linnateatri hästi tasustatud ja pealinna kõige prestiižikamas rajoonis asuva maja täissaalidele mängiva trupi puhul jäid kõik need probleemid kuidagi kaugeks. Ei uskunud kohe mitte kõike seda, mida need vaesed juudid rändtrupina läbi pidid elama. Linnateatris ei ole ju nii, et kõik näitlejad on ühes garderoobis, et kui nad lavale tulevad, siis publik ei mõista neid, ei oska nende annet hinnata, et nad on sotsiaalselt vaeslapsed. Arusaadav oli küll Linnateatri kibestumus uue maja ehituse ärajäämisel, kuid võrreldes mõne teise teatriga peab ütlema, et nad ujuvad ikkagi või sees. Näitlejatel oli küll ilus mäng, kõik oli hingestatult ja huvitavalt esitatud, Nüganen oli igale stseenile huvitavaid nüansse juurde puhunud, aga ikkagi jäi see kõik kuidagi uskumatuks. Et esinäitlejanna Anu Lamp kurdab, kui madalale ta on langenud, kui peab preislastele mingeid haledaid komöödiad mängima, kuidas see teda häirib, kui publik hakkab tema surmastseeni ajal naerma jne. Tahaks Nüganeni enda Pantalone kombel kisada: „Ei usu! Ei näe! Ei kuule!!!“