Kuningas Lear

W.Shakespeare „Kuningas Lear“, lavastaja Peeter Jalakas, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lend ja Von Krahli Teater

Alguses tundus täitsa asjalik häppening olevat, aga nagu mänguks läks sai selgeks, et tegemist on tõeliste diletantidega, kelle etteasteid päris vastik vaadata. No ei ole mingist tavalisest kooliteatrist huvitatud, ikka metsik vahe jääb, kas on mõni muu kooliteater või lavakas. Peeter Raudsepp oli jah asjalik, no aga ta on ka korraliku kooli diplomeeritud näitleja, mitte mingi isehakanu. Raudsepa pärast kannataski selle ühe vaatuse ära vaadata, rohkem küll ei jaksanud. Tehti näitemängu, mängiti pille ja lollitati, üks poiss pandi isegi jalgupidi lakke rippuma. Täielik tsirkus. Mingil ajal mõtlesin, et tekst on ju iseenesest hea, lugu on hea, aga ainult kuuldeteatri pärast, et kuulata Shakespeare'i polnud ka mõtet ennast teise vaatuse ärakuulamisega piinama jääda. Lastest oli isegi kahju, nad pidid kogu näidendi vältel istuma lava külgedele paigutatud pinkidel ja sealt oma etteaste ajaks lavale välja tulema. Niimoodi õhtust õhtusse seda jama esitada ja teiste esitusi vaadata, võib ikka korraliku kopa ette visata küll, aga noh, ise nad valisid selle tee. Riided olid väga värvilised, naljakad kombinatsioonid, kursuse kõige ilusamal tüdrukul, keda millegipärast ainult tagalaval trummide taga hoiti, olid oranžid kingad, rohelised retuusid ja mingit eredat värvi seelik ja mingit muud värvi muud riided, kõik oli hästi ära miksitud ja segane. Ainult Raudsepa Lear oli üleni valges ja teistest eristuv, juba kasvõi oma hullu võidunud soegu poolest, mille pikad hallid juuksed püsimatult näitlejaga kaasa liikusid.
Jim Ashilevi narr oli ka selline rohkem piinlik esitus kui päris näitlemine. Liiga palju eputamist ja lollimängimist oli selles. Ja teised üliõpilased kontrastina, mitte keegi samamoodi kaasa mängida ei oska, nagu Jim, Jim oli ainus, kes kuidagi hingestatult Learile kaasa elas, teised seisid nagu tummasambad kõrval ja äärmisel juhul pööritasid silmi või tegid mingeid muid lolle miime. Narr oli ka väga naljakalt riides: trippidega kootud triibulised sukad, lühikesed oranžid püksid ja väike neoonroosa ujumisvest palja ülakeha peal. Selle lavastuse puhul aga tajusin esimest korda, kui õigesti oli lavastatud kuninga saatjaskond, neist olid tehtud tõelised barbarid ja märatsejad. Kui minu isa oleks sellise kaaskonnaga minu juurde elama tulnud, ma poleks neid päevagi lasknud enda pool hoida, vaid oleks kohe selle joodikute ja prassijate kamba laiali peksnud. Gonerill ja Regan kannatasid isegi kaua ja kannatlikult. Nagu nad tormi kätte saadetud poolhullunud isa silmadega saates ütlevadki, oleks ta üksi, oleks ta väga oodatud ja teretulnud, aga nende meestega... ei! Kamp oli täiesti selline, et vastik hakkas neid vaadata. Kes urgitses sõrmega nina ja lasi pärast sama käega üle suu, kes tegi muid nilbusi, kes laiutas oma musti paljaid jalgu. Fuih, kuidas ma vihkan, kui näitlejad pannakse paljajalu lavale, neil saavad jalatallad kohe mustaks ja seda on nii jäle vaadata.