The End

Rühmatöö „The End“, Von Krahli Teater

Rahvas juhatati millegi imeliku järgi lõhnavasse peaaegu pimedasse saali, muidu sprodisaalina kasutusel olevasse võimlasse. Etendus algab pilkases pimeduses. Enne etenduse algust jõudsin lugeda kavalehelt, et kellel pole midagi karta, ei karda ka pimedust, aga ikka oli üpris kõle täiesti tundmatus ja kottpimedas ruumis istuda. Laes põlesid vaid paar tulesilma, needki hästi väiksed. Lõpuks tuleb valgus, mängitakse päris pikalt tulega, selle igas asendis ja olekus. Sealt need imelikud lõhnad vist tulidki, lavastust mängiti selles saalis ka eile ja vaevalt, et see põlemiselõhn nii kiiresti välja läheb. Näitlejad on ümber küünlaaltari, panevad põlema küünlaid ja ajavad tuld peergude otsa, panevad omal käsi põlema ja põlevatavad maha asetatud voolikut. Siis tuli tuld veel mingist asjast, mis oli nagu gaasitori, et ühe kujundi ümber lõi tuli vastavalt kujundi kontuuridele lõõmama. Tekst selle juurde oli mingi jama Zarathustrast, käidi valgetes maani ürpides ringi ja soniti midagi. Pärast läks iga tegelane suure vanni juurde ja laulis sinna sisse oma nime. Tiina Tauraite esines mitu korda toreda lapsenaeru imiteeriva laginaga.
Istepoodiume hakati liigutama. Täitsa tore oli niimoodi sõita. Sõidutati teise kohta, kus oli juba ootamas lavakujundus kööginurgast, kus näitlejad peale etendust toimetavad. Kes istub söögilaua taga ja ootab toidu ettekandmist, kes askeldab pliidi juures. Tehti päris toitu. Räägiti elust olust, ka nikkumisest, seda oli isegi liiga palju. Taas selline ajuvaba tekst, ei midagi andekat ega tabavat, aga sellises kontekstis hakkas see lugu mulle juba rohkem meeldima.
Edasi läks veel põnevamaks. Näitlejad lähevad ära, nende asemele ilmuvad 2 indiaanlast. Teevad mingit sürri teatrit, laovad lauale Best Of 2012 plaate, märatsevda, lälisevad, ei too kuuldavale ainsatki arusaadavat sõna, aga suhtlevad väga intensiivselt. Situvad vokipanni ja hakkavad sitta praadima. Pärast hõõruvad selle sita mööda köögikappe laiali ja hiljem veel oma nägusid mööda ka. Sita näkku määrimine toimus otse publiku silme all, nii et mul läks süda üpris pahaks, kui vaatasin, et näeb välja nagu ehtne sitt, kuigi usutavasti oli see mingi šokolaadimöks.
Pärast seda sõidutatakse publikut taas uutesse asupaikadesse ja uude positsiooni. Nüüd avaneb lavavaates kompuutrite mägi. Toimub mingi arusaamatu riitus või tants, midagi kosmilist, see oli üks parimaid osasid lavastuses, kui indiaanlased taganevad tulnukate või mingite selliste kujude ees. Üks tulnukatest on kõige tähtsam, talle antakse kätte muna, mille ta oma hammastega katki plõksib ja kõik teised seda imema hakkavad. Sellele järgnes küllalt pikk ja väga tüütu arvutiinstallatsioon. Umbes 30 arvutit olid mäeks paigutatud, üksteise peal püramiidis ja igal pool näitas mingit pilti või värvi, lõpuks ka sõnu ja kirja. No ma ei pea selleks teatris käima, et arvutiinstallatsiooni vaadata, onju. Peale seda oli maailmalõpustseen, nagu elu peale katastroofi või midagi sellist. Iga näitleja tegi kas üksi või kellegagi paaris ühe stseeni, millest vaimukaim oli Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa vahel toimunud kahekõne, eriti see osa, kui Ulfsak põeb, kui andekas Eelmaa ikka on, et tuli selle peale, et oma kõvakettale Michael Jackson salvestada. Homotekst enam nii naljakas polnud. Ja siis oligi the End.