Identiteet

Mart Aas „Identiteet“, lavastaja H.H.Sankovsky, Tartu Uus Teater

Üpris ajuvaba ja igav lugu Jürist, kes isa surivoodil saab aru, et tal puudub identiteet. Isa näpistab teda kõrvast ja tunneb ära, et Jüri on tenor, aga midagi muud Jüri enda kohta ei tea. Jüri asub oma identiteeti otsima. Satub igasugustesse imelikesse kohtadesse, peab minema kella 03ks öösel firmapeole, seal külmub ära ja siis on lõpuks hullumajas, kus tema identiteet natuke selguma hakkab. Eriline karakter oli Sulev Tepparti mängitud Kalamaja Sokrates, kes ajas naerma sellega, et tal oli hobi, helistada erinevatesse kohtadesse ja esitada „asjalikke“ küsimusi, näiteks helistada maaklerile ja teatada talle: „ei müü!“. Maakleri õigustatult imestunud küsimusele: „Kuidas palun?“ seletuseks: „Kogu linn on täis teie pilte, juures kiri „Müün teie korteri“. Vot ma ütlengi teile – ei müü!“ Ja siis samas vaimus jant umbes poolteist tundi.
Omapärane oli selle loo esitamise viis. Juba see oli omapärane, et teatrit mängiti kinosaalis. Nii tulid näitlejad enne „seansi“ algust saali ja võtsid vabadel kohtadel istet, mingil ajal kogunesid nad kobarasse ja hakkasid midagi arutama, siis läksid kinolavale ja hakkasid mängima. Režissöör selgitas, et ta tahtis teha filmi, aga ei saanud selle jaoks raha, nii et pidi tegema filmi sellises vormis, nagu see nüüd on. Valgel kinolinal näidati taustaks kohti, kus sündmused toimusid, isa surivoodi, peielaud, Sokratese Kalamaja korter jne. Ma kartsin, et tegemist on mingi sellise tükiga, kus suurem osa, kui mitte kõik, on filmivariant, et teatrit on ainut niipalju, et näitlejad loevad kuskilt lindi pealt teksti peale või midagi sellist, aga õnneks see polnud nii, sai ikka täitsa teatrit näha. Nero Urke kiitsakat kuju oli muidugi tore vaadata ja Kristel Leesmend pakkus silmailu, aga muud see näidend mulle küll ei pakkunud.