Kes kardab Virginia Woolfi?

Edward Albee „Kes kardab Wirginia Woolfi?“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, NO78

Siin ei tekkinud korrakski muljet, et midagi on liiga venitatud ja liigne, kõik oli väga omal kohal. Ei ohanud kogu selle pika ja pingestatud loo jooksul kordagi, et hakake juba lõpetama. Vaheaega oleks tahtnud, jah, sagedamini. Ei saa öelda, et see oli kõige parem „Virginia Woolf“, mida ma näinud olen, aga Eesti teatri kontekstis ikka väga kõva saavutus. Pigem oli see lavastus minu meelest selline šedööver, mida „Meie, kangelaste“ asemel peaks kiitma ja promoma. Millised näitlejatööd! Milline kujundus, millised kostüümid! Kõik oli suurepärane. Eriti meeldis kuubina asetsev lava, mida ümbritsesid valged eesriided. Mänguruumi ümber oli tekitatud veel omakorda läbikäik, nii et tegelased said pikalt ennast eksponeerida, kui kardinate tagant publiku ette astusid ja kogu seda lava ümbritsevat koridori läbima hakkasid. Meeldis just see valge värv, valge kui süütus ja puhtus, aga mis toimus laval... räpased sittumismängud. Omapärane oli ka lavakuubi pöördlavana kasutamine. Lava pandi lihtsalt pöörlema ja nii sai oma kohalt istudes hea ülevaate igasse „lavasoppi“, kuigi tegemist oli avatud, ainult tagantpoolt vahekäiku kardinatega piiratud lavaga. Erinevates stseenides kasutati erinevat lava paigutust, kuid tehti ka nii, et stseeni kulgedes hakkas lava pöörlema ja tegevus toimus pöörleval laval. Ühes stseenis mõjus selline pöörlemine väga sümboolselt: tegelased on täis, mängivad mingeid segaseid mänge ja siis kogu maailm käib nende ümber ringi, keegi ei püsi jalul, otsekui väljendades seda, millise prisma läbi tegelased praegu endi ümber toimuvat näevad, et kõik nende ümber käib ringi. Ja et ka nende sisemised heitlused väljenduvad selles pöörlemises, ka sisemine maailm mässab ega suuda paigal püsida.
Näitlejatööd olid ikkagi suurepärased. Hendrik Toompere jr. võis vaatama jäädagi, nii fantastiline mäng. Vaeseke higistas küll tohutult, kogu aeg otsmiku eest higi voolas ja pidi seda pühkima, aga mäng oli küünlaid väärt, millised žestid, milline miimika ja dünaamilisus. Ta ei püsinud hetkegi paigal, kogu aeg oli ta liikumises, kas suures, ühest suunast teise, või väiksemas, liigutades ainult sõrmeotsa, aga ikkagi selline pidev dünaamika. Eriti vahva oli meeste sõprusstseen laua all ja sellele järgnenud Toompere koristamisstseen. Enne seda suutis George veel ka korralikult ehmatada, kui ta tekstist lähtuvalt pudeli ära lõhub, kuigi minu meelest lõi ta endale jääkuubikutega vastu pead. See oli selline küllalt ootamatu stseen, kui põhitähelepanu oli midagi rääkiva Martha peal ja George on parajasti baarilaua juures, krõbistab kätega jääanumas ja lööb endale järsku midagi vastu pead. Ehmatas ikka tõeliselt. Siis mõne stseeni pärast hakkabki George seda läbu ära koristama, aga teeb seda nii, et pühib killud või jäätükid serveerimislaua alla kokku.
Natuke kahju oli statistirollidesse jäänud Mirtel Pohlast ja Sergo Varesest, kuigi mõlemad mängisid väga hästi, aga mida polnud, oli roll, mida oleks saanud suureks mängida. „Virginia Woolf“ on ennekõike ikkagi peategelaste, Martha ja George'i lugu, kuigi nende külalistel on ka väga suur tähendus, jäävad nad ikkagi suurte tegelaste varju. Pohla ja Vares suutsidki hästi välja mängida selle marionetiks, abivahendiks olemise. Pohla puhul andis muidugi vaadata, kui kaunilt habras ta ikkagi on, kui ilus naine. Ja eriti näidendi keskkohast peale, kui ta omal suka katki tõmbab, siis köitis minu tähelepanu kogu aeg see tema katkine sukk. Vahvad olid Pohla puhul ka sekkumised mängu, kui ta oma tobedalt lapselikul moel järsku karjuma hakkas: „Läheb riiuks, läheb riiuks!“ või skandeeris meeste kaklusstseeni juurde „Vägivald! Vägivald!“ Kõik oli nii hea, et seda on isegi keeruline kirjeldada.