Algus

Andres Noormets „Algus“, lavastaja Andres Noormets, Endla

Samuti päris loll lugu. Sisutühjad dialoogid mitte millestki. Natuke pinget pakkusid vaid üksikud stseenid, näiteks Merlekese unenägu oli päris hea ja eriti tore oli linnu ning Leo stseen. Lind nokkis Leo aju. „Tee ometi midagi!“ „No mida ma teen?“ Selline eluline dialoog, mis vist igal õhtul enamustes kodudes aset leiab. Et tee midagi, kuigi pole täiesti selge, mida tegema peaks. Ja kui saab selgeks, mida teha, siis tuleb välja, et selle tegemiseks pole raha. Kui pole raha, siis tuleb seda teenida. No teenid kuuga mingi 10 000, aga mis sa sellega teed? Tegid midagi, aga sisuliselt ei teinud midagi, vähemalt mitte seda, mida sa teha tahtsid. Leo oleks võinud linnule vastata: „Ma ei saa teha, mul pole raha.“
Seda tükki kannatas mõlemad vaatused ära vaadata, ehk sellepärast, et tegemist oli tundmatu tekstiga. Kui oleks olnud selline lugu, mille kulgu ma ette oleksin teadnud, siis poleks küll pikemaks sinna jäänud. Aga nüüd lootsin, et ehk on seal ikka mingi point ka, mingi sügavam mõte või hea pööre. Aga ei midagi, sama ajuvabalt, nagu kogu näidend oli kestnud, see ka lõppes. Tobeda sünnipäevapeoga, kus 2 mehel sõbrannat lepivad kokku, et annavad raha eest oma mehi kolmandale üksikule sõbrannale kasutada, ja juba viie minuti pärast ongi mehed aluspükstes „kingitusena“ sõbranna jaoks kohal. Siis oli veel mingeid seksile viitavaid stseene, kui Urve mees hakkab Leo naist soojendama ja kuidas Leo ning Urve peale vahekorda vaikides riidesse panevad ning teevad nägu, et mitte midagi pole tehtud ja laiali lähevad.
Stseenide vahele mängis kodukootud bänd. Bändi ninamees Sepo Seemani esituses rääkis ka päris palju mula, sellist tõeliselt sisutühja, aga rahvale tundus see hästi peale minevat ja naljakas olevat, kuigi mina ei saanud mitte ühelegi naljale pihta. Jäigi arusaamatuks, mis kogu selle loo mõte oli. Kuskilt uudistest on vist meelde jäänud, kuidas selle tüki esietenduse puhul küsiti Seemanilt selle kohta arvamust, mida nad teevad ja Seeman vastas, et maru lahe on sellist asja teha, teed täpselt seda, mida ise tahad. Nojah, eks näitlejatele peab selliseid võimalusi ka andma, et nad saavad teha just täpselt seda, mida nad ise tahavad ja mitte keegi ei kobise, et see pole maailmaklassika või pole naljakas või mida iganes. Tehke-tehke pealegi, kui teil seda nii lõbus teha on. Eks see mitmekesistab meie teatripilti igal juhul.
Naistel olid seljas päris huvitavad riided, nii et ikka oli mida vaadata. Eriti seda, kuidas Urvet mängival Ireen Kennikul tulid Merlekese unenäostseeni ajal kingad jalast ära. Ireenil olid jalas sellised kingad, mille rihm oli kinnitatud ümber pahkluu, aga kingad tulevad jalalaba otsast ära, jäädes niimoodi säärte ümber naljakalt rippuma. Sünnipäevastseenis olid naistel seljas ühesugused huvitava lõikega seelikud. Sportimise stseenis olid ka päris huvitavad kombinatsioonid. Seda oli ka huvitav vaadata, kuidas Piret Laurimaa köögis majandas, kuidas ta salatit lõikus ja kurki puhastas. Laval oli suur voodi, mille ümber kogu tegevus käis, ka voodi peal muidugi. Eriti jube oli stseen, kus ilus Ireen Kennik pidi olema voodis jäleda Ago Andersoniga. Mõtlesin, et ma ei suudaks juba sellepärast näitleja olla, et peaks sellise mehe läheduses olema, Ireen pidi teda isegi puudutama ja muud moodi lähedust mängima, täitsa jube. Iseenesest oli see voodistseen päris vaimukas, kuidas Anderson tõmbas madratsiotsa üles sellega sümboliseerides ja silmadega märku andes, et tal tõuseb midagi. Nii et päris seda öelda ei saa, et lavastus ise täielik jama oleks olnud. Kasutati stseenide ja laulude nimede projetseerimist laval osaliselt nähtaval olnud ekraanile. Stseenide nimetused olid kõik seotud tegusõnaga „tegema“. „Leo teeb“, „Mai ja Merleke teevad“ jne.