Kirsiaed

Anton Tšehhov „Kirsiaed“, lavastaja Hendrik Toompere jn., Eesti Draamateater

Täitsa lahe versioon oli, kuigi midagi jättis ikka soovida. Kõige rohkem meeldis lavakujundus. Küllalt tühi eeslava, mille tagumisele poolele jäi pooleldi ülestõstetav platvorm ja kahele poole platvormi omakorda 2 stendi. Tundus, et see pilt, mis oli stendide ja platvormi peal, oli üks tervik, aga korraga neid kokku panna ei saanud, sest kõik 3 pinda korraga ühes tükis nähtavad polnud. Lugu algab sellega, kuidas Dunjaša ja Lopahhin on pooleldi ülestõstetud pinna peal pikali, magavad seal, pind hakkab püstiasendisse tõusma ning sellel olevad tegelased libisevad sealt maha. Selline kujund oli väga kevadel nähtud Gruusia „Macbethis“ nähtud lavakujunduse moodi, kus oli samuti selline pind olemas, mille peal härra ja proua Macbeth püstiasendis lamades viibida said. Toompere kasutas seda pinda ka lihtsa tõstepinnana, kus platvormi paralleelselt maapinnaga üles tõsteti ja osad tegelased selle pinna peal asuda said. Nii näiteks unustati sinna kõrgustesse maha kogu neljanda vaatuse platvormil tugitoolis istunud vana Firss. Kirsiaed ise väljendus selles lavaversioonis kahe tagumise platoo vahele jäävate ebamääraste okstena, mida Ranevskaja ja Gajev seljaga publiku poole vaatama jäävad. Samuti toob Jepihhodov alguses lavale kirsiõitega oksa, lillede asemel Ranevaskajale, mis siis savuti kirsiaia sümbolit tähistab.
Omapärane oli, et Toompere oli stseene ümber paigutanud. Nii ei alanud teine vaatus mitte armukolmnurga Dunjaša, Jaša ja Jepihhodovi piknikuga, vaid hoopis Anja ja Petja ringi kargamisega. Petjast oli tehtud oranžis püksteks põimitud linas krišnaiit. Kostüümid olid üldse väga omapärased. Varja oli väga seksikas trikoos, lillad džemper ja liibuvad püksid, kõige peal talle omane võtmekimp kõlksumas. Sinna juurde veel Kersti Heinloo pikad oranžid juuksed ja aeg-ajalt nunnaliku tibi pähe ilmuv karvamüts. Ranevskaja oli enamasti igavalt musta riietatud, kuigi tema riiete tegumood oli kõike muud kui igav. Anja ja Petja olid teineteisele ka liiga lähedad, sellist familiaarsust pole nende vahel varem näinudki, et nad suisa puudutavad ja kallistavda, nagu vanad armunud.
Tekstiga tundus kohe algusest peale midagi korrast ära olevat. Kui vaheajal kavalehest lugesin, et see Tšehhovi näidendi erinevate tõlgete, sealhulgas ka Mati Undi oma, versioon, siis jooksis kõik kohe paika. Nii ei olnud Dunjaša Jaša jaoks mitte Mammuke, vaid Kurgike. Ja igasugu muid bravuursusi oli ka teksti toodud, mis sinna täiesti suurepäraselt sobisid. Enamasti käituti hästi kärarikkalt ja kogu aeg käis üks möll. Kahjuks jäi ära uue peremehe Lopahhini saabumise eriliselt esiletõstmine, nagu see on teatriajalukku jäänud Mikk Mikiveri suurepärase uue mõisavalitseja tantsuna või Elmo Nüganeni traagilise tulekuga. Malmsteni Lopahhin tuleb oksjonilt tagasi, teatab, et nüüd on tema kirsiaia omanik ja kogu moos. Alguses oli huvitav vaadata seda, kes keda mängib. Ahaa, see on Anja, see on Varja jne. Aga kui tegelsed juba paika said, siis kadus kuidagi ka pinge. Veel oli väga omapärane, et mõishoonesse oli toodud küülikute hoidmise kapp, võretatud kast koos heintega, mida esimeses vaatuses peale Ranevskaja koju saabumist toidulauana kasutatakse. Ranevskajale ei öeldud mitte Ljubov Andrejevna, vaid ta oli kõigi jaoks familiaarselt Ljuba. Ja vend Gajev ütleb tema kohta otsesõnu „lits“. Kui eelmisel „Kirsiaia“ vaatamise korral sai näidendit vaadata nii, et teksti sai mõttes kaasa rääkida, siis seekord ei tulnud seda mõttessegi. Püüdsin hoopis selles mõttes järje peal püsida, et ennustada, milline stseen järgmisena peaks tulema, kuid Toomperel oli kõik nii omamoodi pea peale pööratud, et ei saanud sellegi ülesandega hakkama.