Hecuba pärast

Rühmatöö „Hecuba pärast“, lavastaja Priit Võigemast, Tallinna Linnateater

Midagi nii naljakat pole ma veel varem näinud. Alguses ajas natuke naerma, aga mida edasi läks, seda rohkem naerma ajas. Päris nii oli, et mitte iga stseen, vaid iga sõna või liigutus ajas naerma. No selline lollikari, et naera ennast lolliks. Selle näidendi teine pealkiri võiks olla „Näitleja Indrek Ojari raske päev“. Esimene stseen tundus tagantjärele natuke liiga venitatud, neid düsleksikust raadiorežissöörile ette loetud reklaamikatkendeid ja variante oleks võinud vähem olla. Aga samas oli kõik hästi andekalt vaimukas, kuidas näitleja peab päev läbi tõmblema ja igasugustesse absurdsetesse situatsioonidesse satub. Seda, kes oli Alo Kõrve kehastatav treener soo poolest, ma aru ei saanudki. Alguses jättis ta mulje, et on ikkagi meestreener, kelle juurde näitleja Ojari tuleb suure murega, tal on täna esietendus ja ta peab teatris olema, nii et ei jõua oma poega trennist muusikakooli viia. Samas selle dialoogi käigus, kui sai jälle traditsiooniliselt metsikult naerda, koorub nagu välja, et Indrek ja Alo on elukaaslased, kas endised või praegused, aga jäi nagu mulje, et üks on neist lapse isa ja teine ema. Või siis aktuaalselt modernne perekond- lapsel on 2 isa. Kõige rohkem meeldisid aga teatris toimundu stseenid, kus suurusehulluse käes kannatav lavastav näitleja Argo Aadli kehastuses lavastab päris kummalist varianti „Hamletist“. Peaaegu pool näidendi tekstist koosnebki „Hamleti“ tekstist, seda pikitakse tegevusse väga vaimukalt ja omapäraselt, näiteks, kui Indrek on arsti juures (samuti väga hullult koomiline raviasutus), tekib küsimus, et mis ta siis tegema peab, kui ta pulss ei tohi üle 120 tõusta... Akside vahelt kargab välja Priit Võigemast ja karjub: „Kloostrisse!“