Linn (Moskva)

Jevgeni Griškovets „Linn“, lavastaja Jossif Raihelgaus, Moskva teater Škola Sovremennoi Pjesõ

Omapärase paigutusega lavastus. Saali astudes, nägin, et lava on inimesi täis. Mõtlesin, et siin mängitakse tõelist linna, mitte sellist intiimset dialoogide tükki, nagu Theatrum mängis. Et laval on linnaelanikud ja on sellist summa, nagu linnale kohane. Aga kui oma kohal istet võtsin ja põhjalikumalt laval istuvaid inimesi vaatama hakkasin, tuli välja, et osa publikust oli lavale istuma paigutatud. Nii et ikkagi lõi selle suuruse efekti, tegelane on oma sisevõitlustes täiesti üksi, ei oska kelleltki abi loota, kuigi palub abi, aga mitte keegi ei saa aru, milles probleem on, sest väliselt on ju kõik korras. Jäi ainult küsitavaks, kus siis näitlejad ise on, kui lava on paksult publikut täis. Näitlejad aga olid paigutatud lahtikäivate redelite otsa. 3 redelit olid laval: lava kummaski servas 1 redel ja 1 redel keset lava, publiku keskel. Ning neljas redel oli saali keskmises vahekäigus. Nii et selles mõttes oli ka huvitav jälgida, et sai publikut vaadata, vaadata seda, kuidas nad ühe või teise tegelase nägemiseks ennast painutama peavad, kuidas keegi ennast ette poole kallutab ja teistel pildi ära varjab jne.
Venelased esitasid „Linna“ täieliku komöödiana. Kui ma sama tükki Theatrumi esituses vaatasin, oli ka naljakas, aga eesti publik on ikka kuidagi vaoshoitum. Ei olnud sellist lausnaeru, nagu nüüd Vene Kultuurikeskuses rõkkas, et peaaegu iga fraasi või liigutuse peale möirati naerda. Tookord, vist Athena kinos, oli sellist parajat muigamist ja paar kõvemat naerukohta, aga nüüd tundus, nagu oleks tegemist ikka täieliku komöödiaga. Kuigi näitlejad ei esitanud seda üldse jandina, ikka oli kogu seda sügavamõttelisust ja traagikat, aga see kõik mõjus hästi naljakalt. Näitlejad olid minu jaoks täiesti tundmatud, ühtegi sellist suurt tähte selles seltskonnas polnud. Kui saalist välja sain, imestasin, et lavastus kestis 2 tundi, aga ma ei tundnud kogu selle aja jooksul üldse igavust ja ei tajunud, et see saalis istutud aeg nii pikk oli. Huvitav oli vaadata ka selles mõttes, et teadsin kogu aeg ette, et nüüd tuleb dialoog naisega, nüüd tuleb dialoog sõbraga jne.