Minu harjumus abielluda/Suur sebra

Tundmatu autor „Minu harjumus abielluda/Suur sebra“, lavastaja Pjotr Belõškov, Teatriagentuur „Aktjor“

Sellist jama pole juba ammu näinud. Jäin puhtast huvist näidendit lõpuni vaatama, et kas tõesti ongi nii, et kogu näidend on selline tsirkus ja jama, et midagi asjalikku ei tulegi. Ja ei tulnudki. Kohe alguses ajas mind segadusse, et mida nad siis õigupoolest mängivad. Pilet sai ostetud etendusele „Minu harjumus abielluda“, aga kava müüdi etendusele pealkirjaga „Suur sebra“. Hakkasin võrdlema neid nimesid, kes pileti peal kirjas olid ja neid, kes kavas olid, tundus, et on üks asi küll, lihtsalt kahe pealkirja all mängivad. Või ei ole veel päris täpselt ära määratlenud, kumma pealkirjaga on parem seda lugu mängida. Kedagi tuttavaid näitlejaid selles tükis ei mänginud, kuigi kavalehe näitlejate piltide hulgas oli ka Marina Djuževa, aga teda kahjuks selles koosseisus, kes Eestis oli, ei olnud.
Lugu ise oli selline, et ühel mehel oli harjumus naisi kasutada ja kui nad ta ära tüütavad, siis jalga lasta. Jalga laskmiseks valis ta viisi, et jättis mulje, nagu ta oleks oma lemmiktegevuse kalapüügi ajal uppunud, nii et kindlustusseltsid maksid „leskedele“ suured summad välja ja nii ei olnud mehel endal ka süümepiinu, et naine sai niimoodi pettuse läbi maha jäetud, ta sai ju temast ilma jäämise eest korraliku kompensatsiooni. Nüüd on mees abiellumas oma kolmanda naisega, kui ilmub välja vana sõber ja alga korralik jant. Mingit muud sisu nagu polnudki, naised tulid kõik kohale ja siis hädaldati ja võideldi, et kellele see mees siis lõpuks kuuluma peab.
Naised olid välja mängitud täiesti groteskselt, nii et tekkis kahtlus selle mehe mõistuses, et mis tal ometi viga on, et ta kogu aeg selliste pehmelt öeldes omapärast naiste otsa satub. Praegune naine on infantiilne jobuke, kes kõiki oma tegevusi ja kogu juttu lapseliku mänguga ilustab. Marsib kööki toitu valmistama, toob turult kana, mida vastu lauda peksma hakkab jne. Ikka päris haige eit. Esimene endine naine on pikk nagu seinakapp, teine endine naine ütleb tema kohta kaelkirjak. See naine jättis nagu kõige normaalsema mulje, tema eripäraks oli ainult natuke edvistada ja muidu loll olla, ega autor polnud talle eriti võimalusi andnud ka, et endast targa inimese mulje jätta. Ja kolmas naine oli kõige raskem juhus. Korrutas kogu aeg oma teksti, mängis hingestatud naist, oli poolpime, kui mitte täitsa pime. Lubas kõik maha lasta, kuigi ei näinud isegi seda, kuhu või keda ta sihib. Lõpus toimus väike rollide ümbermängimine ja maskide mahavõtmine. Tuli välja, et praegune naine on hoopis kindlustusagendi armuke, et nad on koos sõbraga kogu selle avantüüri välja mõelnud, et mehe järjekordse „surma“ puhul kindlustusraha endale saada. Esimene endine naine on juba õnnelikus abielus mehe sõbraga ja pole endisest „surnud“ mehest enam huvitatud, kui tuleb välja, et ta jääb saadud kindlustusrahast ilma, kuna oli saandu kindlustusraha ju mehe surma eest, aga mees on nüüd elus. Ja kolmas naine avaldab, et tema ei kavatse enam mitte kunagi mehe hambaid pesema hakata ega kõiki tema soove täitma. Mees ise kavatseb ära minna, aga kui kuuleb, et teine endine naine on ennast muutnud, siis võtab selle naise endale tagasi. Kummardama ilmub teine endine naine pruudilooris, nagu neil oleks pulma oodata. Ja viskab kummardamise ajal pruudikimbu publikusse. Vot selline jant.
Üritati sisse tuua mingeid kohalikke nalju, nagu „Vana Tallinn“, klaasist veini rüübates, või see, et mul on eriti hea müügitöö kogemus, sest ma õppisin Venemaal. Tänusõnad, kui keegi tüki autori nime oskab nimetada. Tegemist oli prantsuse autoriga.