Onu Vanja, Kuldne Mask

A.Tšehhov „Onu Vanja“, lavastaja Rimas Tuminas, J.Vahtangovi nim.teater

Väga tugev lavastus tugevate näitlejatöödega. Aga tuletas mulle tugevalt meelde 2 aastat tagasi nähtud Nekrošiuse „Kirsiaeda“. Mõtlesin, et sarnasusi on niigi palju, Nekrošius ja Tumanis on leedu lavastajad, kes töötavad Moskvas, aga tuli välja, et need pole ainsad sarnasused, ka nende lavastuskeel on täiesti sarnane. Lootsin näha midagi täiesti erinevat Nekrošiuse tööst, aga nägin ikkagi seda sarnasust. Hästi palju liikumist, sõnade tantsulist saadet, laulvat rääkimist, eraldi liikumisele ja mängule üles ehitatud ilma sõnadeta stseene ja palju kujundeid. Faustas Latenase väga hea muusikaline kujundus.
Samas oli sarnasusi ka viimati nähtud Andrei Kontšalovski lavastatud „Onu Vanjaga“, mõlemad lavastused on välja tulnud Moskvas ja peaaegu ühel ajal. Mõlemas on onu Vanjast tehtud selline poolloll talupoeg, kelle puhul jääb ikkagi küsitavaks, miks ta ennastsalgavalt töötab Serebrjakovi mõistas, kui ta ei saa selle eest palka ja vihkab professorit. Miks on selles peres rahalised suhted nii paigast ära, et raha saab ainult Serebrjakov, kes pole isegi pärimuslikult selle perega seotud, on seotud selle perega ainult oma surnud naise kaudu, kes oli mõisa pärija. Aga mõisa tegelikud pärijad, endise omaniku lesk ja professori tütar Sonja elavad Serebrjakovi armust, peavad leppima isegi sellega, et professor tahab mõisa maha müüa ja selle asemel osta suvila Soome. See stseen oli Tuminase lavastuses väga hästi välja mängitud, nagu enamus asju selle draama puhul. Kuidas Serebrjakov kutsub kogu rahva kokku, rahvas on aga selline rahutu, tõmbleb ja jookseb kogu aeg ringi, nii et läheb aega, enne kui nad ühte ruumi kokku saadakse. Kui kõik mõisaasukad on ühte ruumi kokku saadud, siis läheb veel pikalt aega, enne kui Serebrjakov saab nendega rääkima hakata. Ja eriti naljakalt mõjus seekord Serebrjakovi suu läbi tsitaat Gogolist: „Ma kutsusin teid kokku, et teatada – meie juurde tuleb revident“. Kui professor jõuab selle kohani, kus teatab, et tahab osta mõisamüügist saadud raha eest suvila Soome, ütleb ta need sõnad „suvila Soomes“ erilise rõhuga, pateetilise asetusega saali poole. See oli ka hästi naljakas. Koos kordusega, sest onu Vanja ei taha oma kõrvu uskuda, mida Serebrjakov teha kavatseb. Nii saab professor neid tema jaoks kaunilt kõlavaid sõnu „suvila Soomes“ veelkord sama suure aktsendiga korrata.
Tuminase lavastusele kunstnikutöö teinud Adomas Jatsovskise töö on ka väga täpne. Seekord on laval näha tõeliselt laostunud mõisa. Kuigi pole tüüpilisi mõisale viitavaid kujunduselemente, pole üles ehitatud uhket hoonet või selle sisemust, aga suuruse ja detailide järgi saab ikkagi aru, et tegemist on just selle Tšehhovi mõisaga, milles toimub „Onu Vanja“ tegevus. Ühel pool lava on puutööpink, teisel pool räbaldunud diivan. Muu lava on suhteliselt tühi, suvaliselt on asetatud sellesse ruumi toolid, mida vastavalt vajadusele liigutatakse. Mängus oli palju toolidega näitlemist, näiteks keerutab Jelena Andrejevna kogu dialoogi vältel Sonjaga käes ühel jalal maapinda puudutavat tooli. Ka Serebrjakovi tähtsa esinemise ajal mängitakse pikalt toolidega, enne kui professorit kuulama hakatakse. Alguses istutakse publiku poole seljaga, kui professor rääkima hakkab, siis pööratakse näod publiku poole. Jelena Andrejevna ja Sonja stseen lõppeb pianiino lavale toomisega. Naised tahavad teha muusikat, aga enne tuleb välja uurida, kas professor ikka lubab klaverit mängida. Pill tuuakse juba kohale, sellelt puhutakse maha paks pilli kattev tolmukord, aga siis tuleb Sonja ja karjub ahastuses: „Ei tohi (mängida)!“. Naised istuvad siiski pianiino taha ja hakkavad seda omapäraselt mängima. Taustaks lindilt tulev mürgeldav akordiline muusika, virutavad nad mõlema käega akorde klahvidele ja vaatavad peale iga korda, kui käed klahve puudutavad üle õla saali. Sonja õnnelikult naeratades, teeb vist midagi keelatut, Jelena Andrejevna kivistunud pilgul, tema jaoks on see vist harjumuspärane, et ta peab endast palju vanema ja haige mehe kõrval kogu aeg endas kompromissi leidma, et teha asju, mida ta tahab teha, aga mida mees ei luba teha.
Jelena Andrejevnat mänginud näitlejanna ei tundunudki nii ilus, nagu ta teksti järgi olema peaks. Inimene, kelles on kaunis ainult välimus, nagu Astrovi tuntud lause (inimeses peab olema kõik kaunis..) teda iseloomustab. Alguses vaatasin, et ta on ikka maru ilus naine, aga mida rohkem ta laval domineeris, mida erinevamates kostüümides ja erinevamate soengutega üles astus, seda tavapärasemaks ja koledamaks muutus. Otseselt kole ta loomulikult polnud, ikka keskmisest palju ilusam naine oli, aga Sonjaga võrreldes sellist distantsi küll ei tekkinud, et Jelena Andrejevna on iludus ja Sonja peletis. Distants tekkis ainult sellest, kuidas Jelena Andrejevna ennast üleval pidas. See oli selline tüüpiline ilusa naise käitumine. Nagu moeajakirjadest või stiilisaadetest maha kopeeritud. Tuleb lavale ja võtab poosi. Kohe sellise modellipoosi, nagu teda hakataks kohe pildistama, mitte mingi tavaline kõrk hoiak. Siis tuleb lavale võimlemisrõngaga ja kekutab sellega graatsiliselt. Või viskab ennast keset lava ilusatesse poosidesse pikali.
Mulle tundus, et selles lavastuses polnudki Jelena Andrejevna ilu mitte nii palju tema välimuses, kui tema käitumises ja hoiakutes. Selles, kuidas ta rääkis, kuidas liikus, kuidas poosi tardus, kuidas ennast publiku poole seljaga olnud diivanile viskas, nii et paistma jäid ainult tema kaunid jalad. Serebrjakovi kabinetis toimunud öises äikesestseenis on Jelena Andrejevna geiša, tal on seljas kimono, ta tammub vaiba peal mingeid imelikke samme tehes ja ei tee teda ümbritsevast eriti väljagi. Kuigi ta vastab oma mehe küsimustele, hoolisteb sõnaliselt mehe eest ja osaleb tegevuses, on ta ikkagi kuidagi eemalolev.
Huvitav oli stseen, kus Ivan Voinitski avaldab Jelena Andrejevnale armastust. Seal nad mässavad hästi kaua, Jelena Andrejevnale on iga Ivani puudutus vastik, ta tunneb ennast sellest määrituna. Seda enam, et Voinitski on joonud ja ei kontrolli ennast eriti, muutub eriti labaseks ja julgeks, nii et annab kätele voli, ja kui Jelena Andrejevna ennast lõpuks publiku eest varjatud istmega diivanile pikali heidab, siis läheb juba varjatud pornoks kätte ära. Onu Vanja silitab alguses teksti saatel Jelena Andrejevna ainsaid publikule kättepaistvaid kehaosasid, jalgu. Liigub kätega aina kõrgemale ja tema jutt läheb aina labasemaks. Armuavaldused muutuvad aina tulisemaks, kuni ta jõuab Jelena Andrejevna kehal kohta, kus naine Voinitski käsi kuidagi taluda ei suuda, mispeale ta diivanilt üles kargab ja karjub, kui vastik inimene on onu Vanja. Voinitskile see jutt korda ei lähe, ta on selleks liiga purjus, et Jelena Andrejevna sõnu kuulata, ta näeb Jelena Andrejevnas ainult liha, mida ta käppida ja omada tahab. Voinitski riietub juba lahti, valmistub Jelena Andrejevnat vallutama, aga kaine naine on siiski jõulisem kui purjus mees, nii et olukord jääb Jelena Andrejevna kontrolli alla. Manitsuste saatel, kuid ilmselgelt sellest tujust ära, et ta peab onu Vanjat puudutama, paneb Jelena Andrejevna Voinitskile püksid tagasi jalga ja üritab neid isegi eest kinni saada.
Väga hea oli ka professor Serebrjakovi mänginud Vladimir Simonovi esitus. See professor oli nagu väike laps. Vehkis jalgadega, seda eriti siis, kui Voinitski tema külje alla poeb ja nad kahekesi diivanil istuvad, kui Voinitski üritab aru saada, mis Serebrjakovil ometi hakkas, et ta tahab Sonjale päranduseks mõeldud mõisa maha müüa. Siis taob Serebrjakov, soliidses eas ja haritud inimene, mitu korda oma naisevenda jalgadega vastu jalgu, et Voinitski temast eemale läheks ja rahule jätaks. Samamoodi naljakalt ja lapsikult on esitatud kõik ülejäänud Serebrjakovi osalusel mängiutd stseenid. Serebrjakovi lavaleilmumine on seotud alati saatkonnaga. Mulle tuletas see meelde isegi Wolandi ilmumist, nagu saatan oma saatkonnaga. Tõsiste nägudega grupp inimesi, liiguvad vaikselt ja kivistunud ilmed näol, kõige ees läheb sirgeselgne Serebrjakov, küll elatanud, aga siiski hästi liikuv. Kui onu Vanja õemehe öeldust mõistuse kaotab ja Serebrjakovi maha lasta üritab, siis seisab Serebrjakov, rind kummis ees, keset lava ja ootab oma saatust. Kuigi nii Jelena Andrejevna kui ka Serebrjakovi ämm Voinitskaja viskuvad oma kallikese kaitsele ja katavad oma kehadega professori keha onu Vanja oodatava kuuli eest. Serebrjakov aga lükkab teda kaitsvad naised lohakalt eemale, teeb lahti kuuehõlmad ja näitab teda püstolist sihtivale Voinitskile vestiäärel säravat riiklikku medalit. Ämma puhul oli veel vahva stseen, kui ta südamest naerab professori revidendi nalja üle, aga ta on selline äraspidine kuju, väga reserveeritud ja naer tuleb tema suust üksikute silpidena: ha-ha-ha... Niimoodi lõputult pikalt, et Serebrjakov ei saa oma kõnega edasi minna ja ta peab ämma naeruhoo lämmatama.
Omaette tase on Serebrjakov äikesestseenis, kus ta on riietatud Vana-Kreeka valitsejaks. Ta ei käi just linasse mässitult, aga tal seljas olev ürp meenutab vägisi vanaaegseid keisreid, ainult loorberitest võidupärg on veel puudu. Seda muljet mitmekordistab Simonov sellega, et ka tema hoiak ja mõned tardunud poosid on täpselt nagu keisril, kes ennast rahvale näitab. Rahvas, kelle ees Serebrjakov kekutada saab, on loomulikult tema truu saatjaskond, kes iga tema ohke peale ka keset ööd on valmis kohale tormama. Hea stseen oli, kuidas lapsehoidja Marina Serebrjakovi „aitas“. Teksti järgi seal ongi, et kohe hakkab kergem, nii hakkab muidu ka imelikke liigutusi ja harkisjalu toolil istuv väga vana naine Marina tegema Serebrjakovile midagi erootilise massaaži laadset. Alguses tümitab maas lamavat professorit niisama, annab talle hoope käte ja jalgadega, mida hea tahtmise korral võib ka massaažiks nimetada. Siis venitab teda igast küljest, pead ja kõiki jäsemeid, kuni selleni välja, et istub talle kaksiratsi kõhu peale. Selle liigutuse sooritamiseks vajab vana Marina kõrvalseisvate meeste abi, kes tal kummastki käest kinni hoiavad. Liigutuseks ettevalmistamine, eriti eelneva kontekstis, kui Marina Serebrjakovi igale poole tümitas, jätab mulje, et nüüd hoiavad 2 meest Marinal kätest kinni ja ta hüppab kogu keha raskuse ja jalgadega professori kõhu peale.
Omaette klass oli ka Sergei Makovetski mängitud onu Vanja. Nagu juba öeldud, oli ka tema puhul tegemist omamoodi tolaga, kes taidleb ja tahab kõigile meeldida, aga meeldib ainult teda kui sugulast armastavale Sonjale. Temas on tagasihoidlikkust ja valu. Kogu aeg lükatakse teda eemale. Olgu siis Jelena Andrejevna poolt sõnaliselt või kasvõi sellega, et ta on abielus mehega, keda Voinitski vihkab, ja nagu sellest veel vähe oleks, petab seda meest, keda ta vihkab, aga mitte Voinitski endaga, vaid valib oma kireobjektiks Voinitski parima sõbra doktor Astrovi. Puutöölaual armuakti matkivad Jelena Andrejevna ja Astrov jäävad sellises siivutus poosis Voinitskile veel vahele ka, sellisel hetkel, kui onu Vanja jättis oma südamedaami Jelena Andrejevna korraks üksi, et talle juba hommikul valmiskorjatud roosid tuua. Kõige lõpuks veel tobe jutt Serebrjakovilt mõisa müümise kohta ja selle kohta, et kogu see töö, mis onu Vanja ja Sonja teinud on, on olnud mõttetu. Lõpus jäetakse see kannatav hing oma tööd jätkama, aga milleks seda teha, siin ei aita enam isegi Sonjakese väga hästi esitatud lõpumonoloog töö tegemisest ja heast paremast tulevikust.
Selle lavastuse vaieldamatu täht oli minu jaoks Maria Berdinskihhi esitatud Sonja. Sonjat mänginud näitlejanna oli hästi väikest kasvu, nii et mõtlesin tükk aega, kas ehk on rolli võetud päris tüdruk. Aga tundus siiski, et tegemist oli väikest kasvu ja nääpsukese näitlejannaga, kes alles hiljuti täisealiseks saanud. Või vähemalt nägi selline välja, kui ta ka vanem oli. Sonjast oli selles lavastuses tehtud Astrovi vari. Ta imetleb meest distnatsilt, seda on ka muidugi palju tekstis, kuidas ta Astrovit armastab, kuidas tema järele igatseb, kui valus tal on vaadata, et varem ei käinud Astrov sugugi nii tihti nende juures, aga nagu majja ilmus Jelena Andrejevna, hakkas ta neil iga päev külas käima ja põhimõtteliselt isegi elab nende juures, jääb kohe pikemateks perioodideks. Eriti hästi oli näha Sonja varjuks olemist stseenis, kus Astrov esimest korda oma rohelist poolt avab ja pikalt-laialt metsade päästmise-hoidmise ideest pajatab. Nagu ikka selles lavastuses, ei esita ükski näitleja oma teksti lihtsalt paigal seistes, vaid kogu aeg ringi käies, sagedamini isegi väikese tantsuga saates. Nii ka selles stseenis. Astrov tantsib teksti esitades ja Sonja tantsib vaikselt temast natuke tagapool kaasa. Ei ütle selle kohta kuuldavalt sõnagi, aga tema hingestatud näost on näha, et tal on see tekst peas, ta huuled liiguvad vaikselt Astrovi sõnadega kaasa, ta teab kõiki sõnu, mida Astrov kuuldavale kavatseb tuua. Ja matkib sealjuures armsalt Astrovi liigutusi. Kui Sonja hakkab Astrovi metsaideed presenteerima, ronib ta puutöölaua taga asetseva moodustise otsa ja skandeerib sealt vaimustunult ning uhkelt, mida tähendab mets.
Sonja stseenid olid kõik vapustavalt ilusad. Väga sügavalt mängitud, tal olid enamustes stseenides, kui ta pidi ääretult traagiline olema, pisarad silmas. Eriti lõpustseenis, kui ta oma paremat elu ennustava monoloogi peab, siis pisarad lausa lahisevad tema silmist. Või koht, kus Sonja saab teada, et Astrov ei armasta teda. Sonja teab, et ta on kole, kui valus see kõik on. Ole kui tahes hea ja tark ja huvitav, aga sinust ei hoolita, kui sa pole ilus. Kõik need külanaiste jutud, sosinad, mida ta kuulis kirikust väljudes, et ta on väga hea inimene ja hella hingega, aga nii võimatult kole. Ka selles stseenis lahmib Sonja tugevalt nutta, ja see sobib sellele tegelaskujule väga hästi, sest teema on tõesti delikaatne ja valus. Samas ei tea, võib olla oli tegemist lihtsalt väga melanhoolse näitlejannaga. Sonjale oli iseloomulik veel tagalavalt eeslavale jooksmine. Jooksis selle pika vahemaa ära ja jäi eeslavale avatud kätega seisma ning õhku ahmima. Selline osaliselt „Kolme õe“ teema, et tahaks ära siit, vabadust!
Sonja valu aitab hästi välja mängida ka suurepäraselt Vladimir Vdovitšenkovi poolt esitatud Astrov. Ta on tõesti kena mees, nii et kogu see Sonja traagika jõuab eriti valusalt kohale. Elada sellise mehega ühes külas, ta käib sul isegi külas, aga mitte sinu pärast, vaid kellegi teise pärast. Ja sind ta üldse ei märka, kui, siis lihtsalt viisakusest. Astrovi puhul jäid selles lavastuses eriti selgelt kõlama tema metsaideed. See kõlas kuidagi ootamatult aktuaalselt ja oli väga hästi esitatud. Me hävitame keskkonda, kus elame. 100 aastat tagasi oli siin nii palju puid, 25 aastat hiljem oli rohelist juba nii palju vähem jne. Selles esitsuses hakkas silma, kuidas Astrov muretseb oma kaaseagse Venemaa pärast, et see, kes momendil seda hingestatud monoloogi esitab, polegi Astrov, vaid näitleja Vdovitšenkov ja ta räägib sellest, mis tema hingele haiget teeb, aga mille vastu ta ei saa. Kõik hävitavad ümberringi loodust, selleks on loodud riiklikud programmid, et rohkem toota, teha juurde vaba ruumi, kuhu asustada uusi inimesi, aga rohelist jääb aina vähemaks.
Sonja valu suhtes oli eriti valus ka Astrovi lahkumise stseen. Selles stseenis paneb Astrov omale kätte lapsehoidja Marina poolt kootud sokid. Muidu on Astrov kogu aeg täisriietuses mööda lava ringi tormanud, ta on väga vähesteks hetkedeks seljast võtnud teda pidevalt saatva metsnikukeebi. Nüüd ongi ta valmis minekuks, ei pea isegi riidesse panema, nagu ta mööda maja käis, nii võib ta kohe välja minna. Aga teda ei taheta nii lihtsalt ära lasta, kuigi Jelena Andrejevna sõna on karm: kui selgub, et Astrovil Sonja suhtes tundeid pole ja need tunded kunagi ei teki, peab Astrov kohe Voinitskite mõisast lahkuma. Talle tuuakse kätte kõik tema asjad, reisipaun ja karkass, mille pealt Astrov pilte näitas, kõik see paigutatakse tundetult Astrovile kätte. Astrov seisab kogu selle stseeni tuimalt keset lava, sest tema tragöödia pole ju selles, et ta peab ära minema majast, kus on temasse armunud neiu, kellest ta ei hooli. Astrovi jaoks on see hüvastijätt suure armastuse Jelena Andrejevnaga, Sonjale aga hüvastijätt Astroviga.
Samasugune äraminek oli ühes stseenis onu Vanajal, kuigi ma ei mäleta, millega seoses see äraminek oli, kas ta jättis ka hüvasti oma suure armastuse Jelena Andrejevnaga, kes hakkas ära sõitma, või ta lahkus kuidagi sümboolselt. Onu Vanja seisab keset lava ja hakkab aeglaselt selg ees lavasügavusse liikuma. Ikka samm sammult, siis jääb mingiks ajaks seisma ja jookseb ühe koha peal. Siis veel mõned sammud ja jälle jooks. Voinitsev on riietatud musta ülikonda, ka lavataust on must, nii et ta kaob sinna sügavusse, kuhugi hästi sügavale ja muutub märkamatuks, ainult tema valge, vesti alt väljapaistev särgikaelus jääb väikse märgina temast sügavusse helendama. Kuni kaob seegi viimane märk onu Vanjast.
Lavastus oli kõigi nende liikumiste ja tantsudega natuke pikaks venitatud. Võib olla, kui Nekrošiust enne poleks näinud, siis oleks see kõik uudne ja huvtav olnud, aga niimoodi peale hiilgavat „Kirsiaeda“ oli kogu aeg tunne, et ma olen seda kõike näinud. Pealegi on „Onu Vanja“ minu jaoks sisu poolest igavam näidend kui „Kirsiaed“, nii et selle suurepärase Tuminase lavastuse ajal oli ikka momente, kui hakkas igav ja oli tahtmine öelda, et no aitab ka juba, hakake lõpetama. Aga sisu tundes, andis seda lõppu ikka oodata. Kuigi lavastuslikult oli tükk tehtud nii, et nagu publikut alt vedada. Eriti näidendi kolmanda vaatuse lõpus, kus kõik tegelased rivistuvad ühte pikka rivisse ja marsivad nagu mannekeenid mööda lava-edasi tagasi. Siis tegi see osa publikust, kes Tšehhovi näidendit nii hästi ei tea, juba lõpuaplausi, sest jäi tõesti mulje, et näidend on läbi ja näitlejad tulevad kummardama. Kuigi oli ka aplause lihtsalt hea esituse eest stseenide lõpus. Omapärane leid Tuminase lavastuses oli veel tumm teener, keda minu meelest Tšehhovi näidendis polnud. Igal juhul tummana kindlasti mitte. See oli hästi pikk noor kolge, kes võis olla Astrovi toapoiss. Ta tormad lavale ja teeb pantomiimi, nii et Astrov saab temast aru, et ta peab kuhugi sõitma. Või siis on see poiss Astrovile asju kätte toov isik, kui Astrov hakkab Voinitskite mõisast lahkuma.