Jooksvad kulud

Viktoria Nikiforova „Jooksvad kulud“, lavastaja Aljona Anohhina, Vanemuine

Kartsin, et tegemist on erinevate episoodstseenidega, kus üks näitleja on ühes stseenis Maša ja teises stseenis Valja jne. Kõik räägivad või mängivad ette oma lood ja kokku tuleb mingi segapuder, aga õnneks oli ikka terviklik lugu, kus olid mitmeid värvikaid tegelasi, aga nad kõik olid loogilist jada pidi üksteisega seotud. Lugu sellest, kuidas pank inimesed oma orjadeks teeb. Mulle on siiamaani jäänud arusaamatuks, kuidas inimesed julgevad võtta ülisuuri laene. Selliseid, et seovad ennast kogu eluks pangaga. Mine tea, mis vahepeal juhtuda võib. Muidugi mingi võimalus on, et pank läheb pankrotti ja siis kustutatakse laen ära või midagi sellist, aga see on imeväike võimalus, et sellest võlaorjusest plusspoolega pääseb. Esimesed ohvrid on tuhandete kaupa juba meedia vahendusel ka välja ujunud, kellele laenuvõtmine saatuslikuks on saanud. Ma saan aru, et võtta mingi normaalne summa võlgu, kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, et 10 000 või nii, et maksan ühe aasta jooksul selle tagasi, aga mingid miljonitesse ulatuvad laenud on minu jaoks täielik müstika. Nikiforova näidendis küll sellistest suurtest laenudest ei räägitud, aga selles näidendis näidati ilusti ära, kui ohtlikult libe tee on enda pangaga sidumine. Pank ehk tugevam, see, kelle käes on raha, tõmbab nii või naa vaesel naha üle kõrvade.
Kõigepealt sellega, et tagasimakstavaks summaks ühe kuu kohta pole mitte 11 koma midagi, vaid 12 koma midagi kogusummast. Siis igikestev lõks p6 kirjaga – peenike kiri, mida tavaliselt lepingu sõlmimisel ei loeta, mis aga kujutab endast tavaliselt kõige sügavamat lõksu, antud näidendis siis draama pealkirjaks saanud jooksvaid kulusid. Nii et lõplik summa, mida niigi vaesel ja peost suhu elaval arvutimüügiga tegeleval Vassilil maksta tuleb, on selline, et mehel jääb enda jaoks ainult 1000 rubla. Ja kõige lõpuks veel pangapoolne mahhinatsioon – pank pakub laenu nende tütarfirmaks oleva ehitusfirma veel valmimata korterid, mida tegelikult polegi plaanis valmis ehitada. Tagatiseks on Vassilil anda ainult see korter, kus ta praegu elab, nii et kui pank lõpuks oma geniaalse susserdamisega välja tuleb ja tütarfirma pankrotist teatab, on Vasjake päris kuival. Tuleb elu lõpuni tagasi maksta laenu korteri eest, mida ta mitte kunagi ei saa ja selleks, et seda laenu maksta, ka oma praegune korter maha müüa. Lisaks veel õele lapsesaamiseks ja surrogaatemale makstav raha, ka see näitsik tahab korterit. Alguses ühetoalist, pärast juba kahetoalist, sest tal on kogu aeg umbne: „No mõelge nüüd ise, ise olete süüdi, kui teie veel sündimata laps sellepärast minu kehas ära lämbub, et mul on teie ühetoalises korteris õhupuudus.“
Näidendit oli natuke ebamugav kuulata-vadata selle tõttu, et kogu aeg arveldati valuutas, olgu need siis rublad, dollarid või eurod. Kogu aeg pidi mõtlema, millega seda summat korrutada või jagada tuleb, et eesti vaste kätte saada, aga ega see kroonides hinna teadasaaminegi ei aidanud midagi, sest elatustase on riikides ikka nii erinev, ja eriti erinev veel nii suures riigis nagu Venemaa, kus kuskil äärealadel võib leib maksta 1 rubla ja Moskva kesklinnas 50 dollarit või midagi sellist. Lõpuks hakkasingi neid hindu võtma kui tinglikke märke, et kui mingi number öeldi, siis oli seda parem kõrvutada varem kõlanud korterihinnaga, et teada saada, kas see asi on odav või kallis, millest parajasti räägiti. Naljakas oli see, et välja oli toodud ateistliku riigi suur jumalakartlikkus, kus oligarhidel on kõigil oma pihiisad ja sealgi oma hinnakirjad. Kui palju maksab ühe patu kahetsemine ja kui palju võivad matused maksma minna. Eriti lõbus oli stseen Jüri Lumiste Kremli töötaja ja tema doktorit kehastanud Raivo Adlase vahel, kus jõuti tõdemuseni, et tervist osta on kõige targem. Kui arst patsiendile arve esitab, hakkab klient ohkima, et see pole mingi tavaline raviarve, vaid matuseraha, mille peale kogenud arst toob näite Kremlis surnud kaukaaslasest. Kaukaaslane suri Moskvas ära, kogu suguvõsa tuli talle järele, matusekulud pidi pärijana kandma vanem poeg, aga see nuttis kogu aeg, sest isa pärandus polnud isegi nii suur, et isale väärikaid matuseid korraldada. Väärikad matused korraldati kuskil Kaukaasias küll ära, aga peale seda oli poeg nii suurtes võlgades, et ega talgi enam kauaks elu pole. Igal juhul mind pani see küll mõtlema, et peaks ühe oma arvukatest arvetest kohe konkreetselt matusekuludeks ümber nimetama, et halva õnne korral, kui minuga midagi peaks juhtuma (ega õnnetuse eest pole kaitstud ju keegi), oleks lastel kohe hea võtta, mitte et nad peaksid selle jaoks, et ema väärikalt maha matta korteri maha müüma või oma raha selle peale kulutama. Mitte, et ma mingeid ülikalleid matuseid tahaksin, mulle piisaks ka tagasihoidlikust tseremooniast, aga vähemalt, et oleks süda rahul, et minu surma puhul on lastel sellest ikka majanduslik kasu, mitte nad ei pea hakkama pead valutama, et kust nüüd raha välja võtta, et vanemad maha matta. Majanduslik kasu on vähemalt mingigi lohutus selle eest, et nad ühest või mõlemast vanemast ilma jäävad.
Hästi oli lahendatud ka restoranistseen, kus restorani kui sellist laval polnudki, aga kogu selle sebimise juures, mis restorani saabumisele ja seal olemisele kaasnes, jäi küll mulje, et ollakse kuskil väga luksis kohas. Nagu selgub luksuslikus kohas, mis kvaliteedilt ja teeninduselt sugugi hinnatasemele ei vasta. Vassili viib panganeiu Jevgenia restorani ja seal toimuvad kummalgi tegelasel menüüsse peidetult naljakad sisemonoloogid. Need olid nii tuttavlikud pabistamised tellimise ajal, kui lähed kellegagi esimest korda välja. Mida ta nüüd tellib, äkki tellib kõige kallimat rooga, siis mul läheb kogu raha ära. Või kas ta ikka maksab minu eest, kas saab tellida kõige kallimat, või telliks ikka selleks juhuks, kui ise arve eest maksma peab, midagi odavamat. Ah, las olla, kui juba nii uhkesse kohta tuldud sai, vaevalt, et ma siia enam kunagi satun, siis võiks ikka midagi sellele kohale spetsiifilist ära proovida. Kuigi see Moskvas olev hiina restoran… ei tea, kas on üldse head toidud, et nende eest nii palju maksta… Vasja pabistab kõige rohkem selle pärast, kas neiu tellib kana või angerjat. Kui siis Jevgenia suust lõpuks tellimus „kana“ kõlab, hakkab Vasja neiut kohe jäägitult armastama, sest tüdruk on nii hea, meeldiv ja armas, et tellis odava roa. Tegelased on samas kuidagi täiesti sürreaalsed, ei suuda neid kuidagi reaalsete inimestena ette kujutada. Kuigi näidendis näidatakse väga jõhkra lõpuga lugu, kus peategelasest õe-venna paar jääb ilma nii oma maisest varandusest, veel sündimata lapsest kui ka armsamatest, pealegi veel suur tagasi maksmist nõudev pangalaen, mõjuvad nad ikkagi ülikoomiliselt. Nagu ka kõik teised tegelased.
Kummalise kõike pealtnägeva tegelasena käis mööda ruumi ringi Martin Kõiv. Peas pikk kootud müts, jalas laiad suurte ja rohkete taskutega püksid, seljas ikonostaasiga särk. Teksti sellel tegelasel eriti pole, vahel ta vastab mõne tegelase küsimustele niisama mõmisemisega või kordab kellegi repliike järele. Enne etenduse algust otsib omale saalis kohta, surub meeldiva tagasihoidlikkuse, kuid vastuvaidlemist mittesalliva järjekindlusega ennast erinevates kohtades juba istuvate inimeste vahele, kommenteerib, et siit on paremini näha ja siit on kõige paremini näha. Kavalehte vaadates selgub, et tegelase nimeks on Jumal – maksuandmed deklareerimata.
Kui Vasja õde oma lapsesaamissaagaga nii kaugele jõuab, et surrogaatema on juba lapseootel, ilmuvad talle unenäkku sündimata lapsed Petjad. Õde mänginud Marika Barabanštšikovat oli hiljuti näha ühes „Saladuste“ saates täpselt samasuguses rollis – emana, kes pidas kahekõnet oma veel sündimata lapsega. Petjad olid selles lavastuses tõelised ratsionalistid. Neis kõlas selline vaese noorsoo etteheiteid täis tekst oma vanematele, et milleks sünnitada, kui teil pole raha laste üleskasvatamiseks. S.t. pole raha, et lastele inimväärset elu lubada. Petjadelgi oli kõik ilusti välja arvestatud, kui palju miski maksab, „emps“ on veel noor, tal läheb enda peale palju raha, Petjadele ja nende kasvatamisele ei jää mitte midagi. Täiesti arukad poisid, kuigi veel sündimata ja ilmselt surrogaatemalt last ootava naise fantaasia viljad. Petjasid mängisid 5 ühesugustesse riietesse riietatud väikest poissi, soengud olid neil küll erinevad, nii et päris ühemunaviisikute efekti nende näitamisega ei taotletud, aga minu jaoks oli kõnekas see, et neid Petjasid olid nii palju. Nende taga on jõud, nad teavad, mida tahavad, nad teavad, mis on elu, kuigi pole veel sekunditki elanud. Väikseid Petjasid kehastavaid poisse oli ka naljakas vaadata, kuidas nad nagu väiksed kutsikad, üksteise vastu surutuna teatriterrassist rõdul ringi liikusid ja sealt kooris oma teksti „haukusid“. Väga armsad tegelased. Nende taga aga liikus „vanem vend“ pärisnäitleja Ott Sepp suure Petjana, kes väiksematele Petjadele teksti ette ütles ja suuremaid tekstilõike ette kandis.
Petjades oli selline tõeline mäss, kui nad tegid oma naiivsele emale selgeks, et empsil pole neid vaja. Sellel emal oli vaja lapsi selleks, et lihtsalt olla ema, mõtlemata sellele, kui palju laste üleskasvatamine tegelikult maksma läheb. Jah, tal oli kõik ilusti välja arvutatud, et ise rasedaks jääda pole kasumlik, siis ta kaotab kogu oma töötasu, ega teda rasedana enam tööl ei peeta, ja pärast koos lapsega tööle saada on veel keerulisem. See on muidugi õige ja kiiduväärne suhtumine, aga võiks ka sellest edasi mõelda. OK, sünnitab see surrogaatema suure raha eest lapse, kõik summad olid paigas, mis maksta tuleb, mingi 35 000 rubla ettemaksuks ja peale lapse sündi, kui laps „tellinud“ ema nimele vormistatakse, saab bioloogiline ema ühetoalise korteri. Juba see on päris kallis hind, aga see, mis edasi tuleb, kui laps areneb ja kasvab, on ju palju suurem hind. Petjad tõstsidki mässu selle vastu, et nemad ei taha vaesusesse sündida, nemad ei taha olla mingid koerapojad, kes peavad teisest kehvemad olema. Ei taha vaeste lastega koos lasteaias käia, ei taha minna tavalisse kooli, kus nad on alamklassis ja peavad pisaraid tagasi hoidma, kui oma parematest ja jõukamatest peredest pärit klassikaaslasi näevad. Kui näevad lapsi, kellele on loodud kõik tingimused, et olla ja areneda. Kellele vanemad suudavad lubada tehnikat, häid riideid, korralikke arendusprogramme, reise, trenne, huvialaringe jne. Aga mida suudaks Petjadele (olgu siis tegemist kasvõi ühe Petjaga) nende miinimumpalka teeniv üksikema?
Surrogaatema oli nagu tulnukas. Läikivast hõbedast kostüümi alla oli topitud rasedakõhtu markeeriv õhupall ja rasedat mänginud Helen Hansberg nägi selles kostüümis hästi naljakas välja. Ta on niigi selline küllalt rasvane tädi ja sellises liibuvas kostüümis jäid rasvad mõnusalt lotendama, siis oli pekki nii kintsudel kui tagumikul ja mingi naljakalt punnis kõht ka veel ees. Sama näitlejanna kehastatud prostituut oli ka väga vahva. Või oligi see nii mõeldud, et prostituudist saab hiljem surrogaatema. Lõbusa naise kaasatoodud lõbusas kohvris oli igasuguseid vahvaid mänguasju, mida ta meelalt meeskundele demonstreerida üritas, aga kuna too ei võta seksuaalselt vedu, piirdutakse „vestlusega südamest südamesse“, mis läheb maksa 500 rubla. Vahepeal jõutakse veel kiruda oma ülemusi, kuidas nad iga liigutuse eest raha tahavad saada, kuidas nad suure töö tegijatest lihttöölisi alatult koorivad, kuidas ülemused ise pistavad taskusse suured summad, aga neile jagavad nagu almust. Ja päris huvitavaid seiku prostituudi teistest kundedest, mis soove ta kõik täitma peab. Vassili mainib siinjuures enda kohta, et ka talle on klientide petmine omane, töötades arvutimüüjana, on tal kombeks parseldada rumalatele klientidele aastaid laos seisnud vanu mudeleid uute pähe ja küsida nende eest kosmilisi hindu. Kuigi hinnast läheb niikuinii suurem kasum ülemusele, on Vasjake ikkagi endaga rahul. Nii et pole siis ka ime, et ta nii alatult pangalt petta saab. Siin meenus mulle üks vanaema öeldud ütlus: Kes petab, seda petetakse.
Lavakujundus oli taas lakooniline. Keset lava teemasse väga sobiv läbipaistev pöörduks. Selline kujund haakus nii pangastseenidega kui ka poes šoppamise momentidega, kõik need asutused, millest räägiti, olid stiilsed uusehitised, millel just sellise ukse olemasolu ette kujutada võis. Ukse ümber ja see toimetati oma asju, vahepeal kasutati ka muid atribuute mängu elavdamiseks. Püsivalt olid laval 2 ratastega kontoritooli, sellist lihtsat, lihttööliste oma, mitte uhkelt mugavaid nahast tugitoole, nagu rikkamatel inimestel koduse töölaua taga või juhtivatel kohtadel töötavatel bossidel on. Vahepeal toodi lavale trenažöör, mille peal Lumiste tegelane päris koomilises spordikostüümis, kapuuts peas lindi peal „turvameetmetega“ jooksu harrastas – aparatuur jälgis tema keha hetkeseisu, keha külge olid kinnitatud kõikvõimalikud saateaparaadid, mis oleks andnud vähimastki rikkest või ohust kohesele märku. Lõpustseenis toimub ekspositsioon tegelastest vaakumis. Kõik tegelased kogunevad nendesamade pöörduste vahele, kes seisab seal platoo peal nagu skulptuur, kes näeb rasket vaeva sellega, et uksi pidevas liikumises hoida. Selles stseenis jääb tulnukakostüümis surrogaatema oma õhupalliga nagu klaaspuuris skulptuurina seisma, vajutades sealjuures hajevil pilguga kaugusesse vaadates oma kõhuõhupalli vastu klaasi lömaks.
Näitlejad mõjusid kõik meeldivalt ja veenvalt, isegi Alina Karmazina mängitud Jevgenia puhul polnud seda Karmazina mängule tavaliselt omast häirivat aktsendiprobleemi. Jah, rääkis küll aktsendiga, aga kui tegelaskuju nimi on Jevgenia, siis tal võib ju aktsent ka olla. Kiitust väärib ka kostüümikunstniku töö, kuna kostüümikunstnikku eraldi nimetatud pole, on see ilmselt kogu lavastuse kunstniku Dmitri Razumovi hea töö vili. Värvides väljendus järjepidevus tegelaste jaotuses: tobedalt mürksinine ja punane kooslus väljendas karjeriste, mahedalt pastelsed toonid riietuses olid tagasihoidlikemate tegelaste kanda. Ka mahedates toonides tegelastes väljendus teatud määral karjerism, kuid neis oli säilinud siiski midagi inimlikku, nagu Vassili, tema õde, osaliselt ka Ženja. Teist sinipunast poolt kandsid aga lavastuses Jüri Lumiste, Ott Sepp pangaosakonna juhatajana ning Ženja tööstseenides. Vabaajastseenides seevastu näitas Jevgenia oma hingelist poolt, kandes seega ka mahedas värvigammas riietust. Just need pastelsetes toonides riided olid väga maitsekad, näiteks helesinine plisseeseelik ja helehall kampsun või Barabanštšikova tegelase mõlemad kostüümid – huvitavat värvi roheline pükskostüüm, see roheline oli selles mõttes huvitav, et mõjus teatud nurga alt vaadates isegi karmi hallina, mille all roosa õhuline pluss, ja teistes stseenides roosad põlvpüksid sama värvi, kuid natuke teist tooni kampsuniga. Jälle sellised riided, et oleks tahtnud kohe tegelased nendest välja tõsta ja need riided endale võtta. Rohelise ja roosa kooslusele olen ma juba ammu mõelnud, aga pole juhust olnud, selliseid värve kombineerima hakata.