Onu Vanja

Anton Tšehhov „Onu Vanja“, lavastaja Andrei Kontšalovski, Mossoveti teater

Väga omapärane, aga mitte väga eriline lavastus. Päris nii öelda ei saaks, et ma raskelt sillas sellest lavastusest olen, et nautisin iga minutit, päris palju oli ikka selliseid kohti, kui mõtlesin, et võiks juba lõpetama hakata või et igav on. Aga üldmulje oli külalisesinejate tasemest lähtuvalt ikkagi päris hea. Lavastuses oli rolli saanud isegi inspitsient, kes päris esimesena lavale tuli, mänguruumi üle vaatas, mõne stseenivahetuse juures lavatöölistel seal mööblit ümber paigutada lasi ja siis oma hindava pilgu peale viskas. Kõige lõpuks märk kuhugi saali tagumisse otsa, et võib stseenivahetuse taustaks olnud pildi ja heli välja lülitada. Taustaks näidati umbes sajandivanuseid ja „Onu Vanja“ ajastuga haakuvaid fotojäädvustusi ning huvitavat (ilmselt) Moskva linnapilti. Mingis suurlinna suvalises punktis oli kaamera käima pandud ja filmiti ümberringi toimuvat. Kuidas inimesed sagivad, autod sõidavad, argine melu käib. Ma jäin vaatama selles pildis justkui taustaks olnud maja ja kujutasin ette, kuidas oleks sellises majas elada, sellel majal olid väga huvitavad rõdud, nii et üks selline laia sammastega rõduga korter võiks Moskva kesklinnas olla küll. Kui inspitsient leidis, et mänguruum on näitlejate tulekuks valmis, andis ta lavasügavuses seisvatele näitlejatele kutsuvalt käega märku ja mäng algas.
Omapärane oli ka see, et kogu näidendi esitamise mänguruumiks oli väike areen lava keskel, ülejäänud ruum oli küllalt tühi, seda katsid vaid üksikud mööbliesemed: kiiktool, erinevad pingid-toolid, pianino, eeslava äärepoolel rippuv kiik. Tegevus toimus justkui väikest paviljoni kujutaval areenil, milles oli siiski vastavalt Tšehhovi ideele mõisahoone sisustus. Näitlejad, kes mõnes konkreetses stseenis ei osalenud, kelle kohta kehtis remark „(ära)“, kes läksid kas välja või mõnda mõisahoone ruumi, kus näidendi tegevus parasjagu ei toimunud, istusidki nendel akside ette paigutatud mööbliesemetel. Päris kogu näiteseltskond seal kõrvalalal ei istunud, aga need tegelased, kes ühes stseenis lahkusid, läksid ära kõrvaltuppa ja järgmises stseenis nende osalus vajalik polnud, jäid delikaatselt tagaplaanile istuma ja vaatasid oma kolleegide mängu. Ootamatu tegelasena oli mängu toodud Sonja ema Vera Petrovna, tegelane, keda Tšehhovil pole, aga kelle Kontšalovski on juurde mõelnud. Sellega muutus sügavamaks ka tegevusmõisa tähendus onu Vanjale ja Sonjale, tuli arusaadavalt esile see põhjus, miks nad mitte mingi hinna eest selle mõisa müümisega nõus ei ole – seal on ju nende armastatud ema-õe vaim kohal. Vera Petrovna päralt olid vaid paar lühikest stseeni, kui ta kiige peal kiikus ja raamatut luges. Teiste tegelastega suhtlemata ja nende poolt märkamata, kuid tema hõngu oli seal kindlasti tunda.
Astrovit mängis Cyrano – Aleksandr Domogarov, kes oli vahepeal ajataju täiesti kaotanud, kui AKs teatas, et käis viimati Tallinnas paar aastat tagasi, kui siin „Cyranod“ mängis, mida ta ometi eelmisel sügisel siin etendas. Pavel Derevjanko esitatud onu Vanjaga moodustasid nad paraja toladepaari. Üks hullem kui teine. Kuigi lollitamise mõttes oli Vanja ikka hullem kui Astrov. Vaheajal oli kuulda päris hämmeldunud kommentaare, et mis see siis nüüd on, aga minu jaoks tegi see omapärane lähenemine draama just vaadatavaks. Onu Vanja koledale välimusele vaatamata oli nüüd lõplikult selge, miks ta selline kummaline kuju on, miks kaunitar Jelena Andrejevna teda eemale tõrjub, miks tal professor Serebrjakoviga pidevalt konfliktid tekivad. Kogu see lollitamine oli nagu täislaks, mis Tšehhovi tekstiga suurepäraselt sobis. Tšehhovi draamadele omapärased arusaamatud ja justkui kontekstist väljas fraasid, millest jääb mulje, et üks tegelane räägib august, teine aga aiaaugust, omandasid niimoodi uue dimensiooni. Selleks dimensiooniks oli onu Vanja lollitamine, millises kontekstis polnud üldse kummaline, et tõsise jutuajamise vahele mingi teemaväline fraas pisteti. See kõik kutsus lavategelastes esile reaktsiooni, et jälle ta lollitab ja publikus enamasti heatahtlikke naeruturtsatusi, sest esitus oli hea ja kandis selle koomika hästi välja küll. Avastasin veel hea sõnademängu – vene keeles on väljend „Vanku valjat“, lolli mängima, nii et onu Vanja valjal kogu lavastuse jooksul Vankat.
Doktor Astrov sekundeeris lollitavale Vanjale küll tagasihoidlikumalt, aga piisava bravuuriga siiski. Ka temas polnud ühestki otsast märgata seda Tšehhovi tegelastele omast hüpohondriat ja tõsimeelsust, Astrov oli mees oma parimais aastates, kolkaküla kontekstis ilmne don Juan, kes kõik naised oma meheliku välimuse ja särava pilguga niidab. Pealegi veel vaimukas ja hasartne Vanjale kaasamängija, mitte lihtsalt ilus mees, nagu meessoost diivanikaunistus, vaid mees, kellega on ka millestki rääkida ja kelle seltskonnas igav ei hakka. Astrovi poolt taastatud maastikuplaanid läbi aegade mõjusid kui karje kaduva looduse järele, viimastel aastatel on kuidagi eriti tähtsalt esile tõusnud sellised võrdlused, et veel 50 aastat tagasi oli siin mitukümmend hektarit metsa, nüüd vaid paar puud järele jäänud. Euroopast kaob mets. Nii et ka teatav ja valus aktuaalsus on sellel näidendil taas olemas. Astrovit laval oli lihtsalt ilus vaadata, isegi kui ta mitte midagi ei teinud või kui ta ilmutas äärmuslikku eemaletõukavuse märki – mängides ülestõstetud jala otsas rippuva varbaid välja paista laskva suure auguga sokiga.
Sonja Julia Võssotskaja esituses oli üks õige Tšehhovi Sonja. Seninähtud Sonjadest sobis sellesse „eriti koleda naise“ rolli väga hästi Draamateatri lavastuses mänginud Marika Barabanštšikova, Maria Soomets Ugala hilisemas lavaversioonis tundus Sonja kohta liiga ilus olevat, kuigi teda oli püütud koledamaks teha, aga ürgne ilu paistis ikkagi välja. Võssotskaja kohta mõtlesin, et ma olen teda kindlasti kuskil filmides näinud, aga ühtegi konkreetset filmi meelde küll ei tulnud. Kontšalovski lavastuse Sonja koledus hakkas kohe kaugele silma, seda eelkõige näitlejannale selga pandud vormitute riiete pärast, samuti toetasid koleolemist näitlejanna nurgeline hoiak ja silmadeni rätiga kaetud pea. Nii et selles kontekstis mõjus Jelena Andrejevna vabandav kompliment Sonjale, et tal olevat ilusad juuksed, eriti küüniliselt ja naljakalt, juuksed, mida naine tegelikult üldse ei näita, vaid kogu aeg rätiga varjata üritab. Vaevalt, et ta kasuemaga kahekesigi olles, n.ö. naistejutte hingest hinge puhudes oma kallist rätist loobub.
Jelena Andrejevnat mängis Natalia Vdovina, kes oli hääletämbrilt ja kõnemaneerilt täielik Renata Litvinova. Kui kuulata Vdovina häält ja panna silmad kinni, siis võibki uskuma jääda, et laval mängib tegelikult Litvinova. Ka paljud žestid olid (ei tea, kas tahtlikult) Litvinova stiili matkivad. Jelena Andrejevna oli igati meeldiv ja maitsekas naisterahvas, eriti meeldisid tema kaelaskantavad pikad pärlid, mis ulatusid kaelast rippudes umbes põlvedeni ja millega näitlejanna huvitavalt mängis. Neid pärleid andis igat moodi sättida, küll istumisel ühele ja teisele poole jalgu visata, neid liikumisel jälgida, et kätega pärlikeesse kinni ei jääks ja muud sellised põnevad detailid. Jelena Andrejevna tegi endalegi ootamatult komplimendi nende Sonja juuste kohta, mida kasuema oma mehetütre peas tegelikult vist näinud polegi. Võib olla Sonjal polnudki juukseid.
Igal juhul mõjusid paljud Tšehhovi selles näidendis tavaliselt enamasti traagiliselt mõeldud stseenid Kontšalovski tõlgenduses väga naljakalt. Ka seda stseeni, kui Jelena Andrejevnasse meeletult armunud onu Vanja tuleb naisele kogu hingest armastust avaldama, on tema jaoks isegi kauni lillekimbu kokku seadnud, ja leiab oma südamedaami, kes on tegelikult teise mehe naine, hoopis kolmanda mehe embusest, esitati siin täiskoomikaga. Koguni rämekoomikaga, mis onu Vanja klouniksolemise teemaga hästi kokku läks. Mängleva kergusega suudab Astrov kõigest selle ühe ja lühikese stseeni vältel, kui tal õnnestub Jelena Adnrejevnaga omavahele jääda, naise pea segi ajada. Jelena Andrejevnal kõlavad veel kõrvus Ivan Petrovitši sapiselt öeldud sõnad, et te olete näkineid, võrgutage mind meresügavusse. Jelena Andrejevna otsustabki proovida, kas ta on tõesti näkineid, kas tal õnnestub keegi ära võrgutada. Seda otse peale seda, kui ta on teada saanud oma kasutütre aastaid hingesopis sügavalt varjul olnud saladuse, et Sonja on Astrovisse meeletult armunud. Selle asemel, et rääkida Astroviga „tõsiselt“ sellest, millest kaunitar Jelena Sonjale lubas, kuigi kohe Sonja lahkudes üleolevalt lisades: Ta armastab Astrovit, aga on ju ette teada, et vastuarmastust ta ei leia. Kuigi Jelena Andrejevna üritab oma juttu Sonja teemale juhtida, et teada saada, kas Astrovil ka Sonja vastu tundeid on, hakkab Astrov ootamatult temaga mängima.
Selle lavastuse Astrov ei armasta mitte kedagi, tal on ainult tõeline meestesõprus Ivan Petrovitšiga, mis tuleb eriti ilmekalt esile viimases vaatuses, kui Astrov keeldub Serebrjakovide mõisast ära minemast, enne kui onu Vanja pole talle tema arstipaunast varastatud morfiini tagasi andnud. Selles lavastuses tuli kõige paremini välja ka see, milline mängumees Astrov tegelikult on. Jelena Andrejevna tahab hakata rääkima Astrovile ebameeldival teemal, Astrov aimab seda, et juttu võib tulla Sonjast ja püüab seda talle mittevajalikku teemat igati vältida. Selleks ainuke võimalik viis on hakata Jelena Andrejevna kui naisega mängima. Alguses kergemad puudutused ja lähenemised, sõnad selle kohta, kuidas Jelena Andrejevna teda hulluks ajab, kuni selleni välja, et oma südamedaami juurde naasnud roosidega onu Vanja leiab Jelena Andrejevna ja sõber Astrovi eest täiesti siivutust poosist: naisel kleit kaelani üles tõmmatud, sukkades jalad laiali ja Astrov tema jalge vahel pingi ees kükitamas ning armastusest sonimas. Selles kontekstis on arusaadav ka see, miks Jelena Andrejevnast ja Astrovist paari ei saa. Ei saanud ju olla lihtsalt niimoodi, et Jelena Andrejevna oma vanamehekännust professorit Serebrjakovi nii meeletult armastas, et oleks loobunud järgnema tõelise armastuse kutsest, kui Astrov oleks teda tõeliselt palunud, mitte temaga arusaadavalt mänginud. Taas plusspunkt Ivan Petrovitši tolakstegemisel – mees tormab sisse oma totakal kombel, lauldes ja lenneldes, et vähemalt sellegagi kuidagi Jelena Andrejevna sümpaatia ära teenida, et ta on lõbus mees, aga jääb poole sõna pealt vait, kui sellist passaaži nägema juhtub, nagu tema silme ees avaneb.
Sonja kiindumust Astrovisse oli ilusti väljendatud nende kahe tegelase omaetteolemise stseenis, kus purupurjus Astrov kogemata, ilma mingi tagamõtteta või selleta, et tahaks Sonjat kui naist puudutada, oma käe Sonja sülle asetab ja Sonja, kasutades ära, et Astrov on purjus ja jääb keset vestlust magama, tema kätt üdini armunud naise kombel silitab. Tavaliselt hoiab see kole Sonja oma ilmselt koledaid käsi seelikutaskus. Küll selle aja naistele kindlasti harjumatu komme, aga mis sel koledal Sonjal üle jäi, oli ju vaja kinni katta nii palju kui võimalik, et tema koledus hästi vähe välja paistaks. Nii katab see kole naine kinni oma juuksed, surub käed igal võimalusel hästi sügavale taskutesse, paneks ilmselt pähe ka näoloori, kui kombed seda lubaksid. Astrovi enda suhtumine Sonjasse väljendub rohkem onu Vanja kaudu. Astrovi jaoks on Sonja semu õetütar. Surnud õe, keda onu Vanja väga armastas, koguni nii väga, et loobus õe kasuks oma pärandiosast. Sellega peab ka Astrov Sonjat armastama, kuid tema armastus Sonjasse on rohkem isalik. Ja suures osas ikkagi seda liini jälgiv, et Sonja on tema jaoks tühi koht. Selline tühi koht, keda ainult austusest Ivan Petrovitši vastu tuleb märgata, ei enamat.
Pärast etenduse äravaatamist jäin mõtlema, et Sonja ema Vera Petrovna sissetoomisel võis olla mingi sügavam tähendus. See võib küll mõjuda täieliku utoopiana, aga mulle hakkas isegi tunduma, et võimalik oli selline variant, mida Kontšalovski meile pakkus, et Astrovi elu armastus oli Ivan Petrovitši õde. Võib olla siis sellest valust, et Sonja on tema kallima tütar, selle naise tütar, kes abiellus teisega, ilmselt Astrovi ära põlgas või lihtsalt olude sunnil pidi teise valiku tegema, Sonja nägemine on kindlasti Astrovile valus. Sellepärast ta suhtubki Sonjasse enamasti nagu tühja kohta, et mitte anda voli valusatele mälestustele Sonja emast. Kuigi visuaalselt Sonja kindlasti oma ema ei meenuta, sest ema pidi olema ju ilus, kui ilusmees Astrov temasse jäägitult armunud oli, aga Sonja on kole. Kuni siis tabasin ennast hoopis sellelt mõttelt, et võib olla oli Sonja Astrovi tütar. Vera Petrovna ja Astrov armastasid üksteist, sündis Sonja, keelatud armastuse vili, hiljem suri Sonja ema ära, ja kõige selle pärast on Astrovil seda tüdrukut valus vaadata. Sellepärast on Astrovile vastumeelne ka see, et ta võib-olla ehk aimab, et tema tütar on temasse armunud, talle on talumatu see, et Jelena Andrejevna tahab temaga sellest rääkida, nii et ei jäägi muud üle, kui lollitada Jelena Andrejevnaga, talle seeliku alla pugeda, teha sellega haiget oma parimale sõbrale, aga vähemalt pääseda sellest jutuajamisest, et ta peab oma tütre südame ja käe pakkumise tagasi lükkama. Mis kontekstiväliselt mõjub nagu käituks Astrov viimase julmurina. Vaene üksik süda Sonja on teda juba aastaid armastanud, aga siis, kui Sonja kasuema sellest juttu teeb, sehkendab Astrov ja avaldab armastust hoopis kasuemale.
Professor Serebrjakovi mõisa müümise pakkumise järgselt ägestub klounilik onu Vanja lõplikult ja see pole enam naljakas. Kuigi samasugune tola, nagu naljaka klounina, on see tegelane edasi. Kõik need mõttetud enda upitamised, et meie Sonjaga oleme siin hommikust õhtuni rabelenud, oleme kõik mõisast saadud tulu ja raha viimse kopikani sulle saatnud, ja see on nüüd siis tänu, professor tahab mõisa maha müüa ja osta suvila Soome! See oli ka omapärane uuendus, et professor tahab osta suvilat just Soome, ei tea, kas mingi vene uusrikaste kõige populaarsem suvituskohtade maa, nagu meie omadel on Monaco. Professor ise suhtub sellesse jutuajamisse täie mõistusega, lutsutab jutu kõrvale veel kommigi suus ringi käia. Nii ei mõju täistolana mitte enam Ivan Petrovitš üksi, vaid ka Sonja. Nagu nad oleksid mingid kaks äbarikku, kes on ennast sinna mõttetusse maakolkasse matnud, ennast seal tööga tapnud, kuidagi üritanud ots otsaga kokku tulla, aga kasu pole sellest midagi. Mõlemad saavad oma armastatutelt korvi – onu Vanja Jelena Andrejevnalt ja Sonja Astrovilt. Kõikvõimas Serebrjakov saadab nad pikalt ja ei taha selliste närvipundardega enam suhelda, eesotsas laamendava ja ennast tappa üritava onu Vanjaga.
Lõpustseenis pillub onu Vanja suurest kapist paberid mööda lavaareeni laiali. Seda Astrovi nõudmise taustal, et Ivan Petrovitš talle arstikohvrikesest varastatud pudeli tagasi annaks. Juhuslikult jääb lahti suure kapi uks ja selle siseküljele on kleebitud „Onu Vanja“ tähtis element – Aafrika kaart. Kuigi selles lavastuses kui ka näidendis üldse, on see kaart oluline vaid selles mõttes, et Astrov saaks selle kaardi kohta ühe tühja fraasi pillata. Fraasi, mis toetab taas Tšehhovi poeetikat, põimida teksti seosetuid lauseid. Nii ütlebki doktor avatud kapiuksest mööda minnes ja sellel Aafrika kaarti märgates mõtlikult: „Seal Aafrikas on kindlasti palav...“ Selle lavastuse juures jäi küll mulje, et Aafrika kaart oli vajalik ainult selle lause õhkupaiskamiseks, mis taaskord Tšehhovi teksti kinnitaks.