Hingede öö

K.Ristikivi, H.Hesse – M.Kasterpalu „Hingede öö“, lavastaja Margus Kasterpalu, Endla

1995.aastal minu Tartu perioodil esietendunud Vanemuise „Hingede ööd“ nägin umbes 5 korda. Mitte, et see lavastus mulle nii väga meeldinud oli, aga mingi salapära selles siiski oli, mis paelus. Eelkõige viis ikka ja jälle uuesti vaatama see, et näidend oli nii arusaamatu ja see tegi isegi viha, et käin nii kaua vaatamas, kuni aru saan. Ja iga vaatamiskorra ajal avanes jälle uus uks – nii sümboolne sellele loole, kus ühe ukse sulgede avaneb jälle uus uks, kus trepist mitme korruse jagu alla minnes, võib sattuda pööningule. Kõik see oli hästi salapärane ja uskumatu. Lugu ja tekst ise olid igavad, aga mida rohkem ma seda vaatasin-kuulasin, seda huvitavamaks läks. Mitte, et mulle see filosoofia eriti korda oleks läinud, aga ma nautisin lavastust kui näitemängu, kui huvitavate vahenditega oli tulemus saavutatud, kui kummaliselt stseenid vahetusid, kui kummituslik see kõik on. Võõras majas – jäi meelde ka selline Vanemuise „Hingede öö“ alapealkiri, mida ma interpreteerisin kahte moodi: 1. võõra maja sees ja 2. võõras inimene majas.
Eriti müstilisena tundus Pablo ja tema maagiline teater. Kujutasin ette, et see lugu võib olla sellest, milline näeb välja teater öösel. Kui näiteks kõik sellel laval olnud tegelased oma elu hakkavad elama. Kuigi see on Ristikivi-Hesse idee suhtes täiesti mööda pandud lähenemine, meeldis mulle seda näitemängu just sellise nurga alt vaadata. Pärnu uuslavastus oli ka päris hea, kuigi häiris natuke see noorusajas nähtud väga vägeva esmalavastuse slepp. Kahju oli sellest, et Endla teater mängis „Hingede ööd“ pisikesel küüni pinnal, kus selle loo jaoks ilmselgelt liiga vähe ruumi oli. Kuigi ruumi üritati näpistada ka lavakõrgustest, aga need kõrgematel pindadel mängitud stseenid, mis pidid tekitama segadust võõra kulgemisega mööda salapäraselt arusaamatut maja, tekitasid hoopis kuuldeteatri efekti, kui tegelasi polnud peaaegu üldse näha. Hea, et vähemalt kuulda oli. Vanemuise lavastuses võlus mind väga mängupind – suur avar lava, ei mingit asjade kokkukuhjamist, ainult lakoonilised erinevate vormidega müürikesed. Kõik ühtlaselt tühi ja hall, kuid lavastaja Priit Pedajas oli siis suutnud selle ruumi nii elama panna, et pöördlavale paigutatud blokid ei mõjunud sugugi ainult vaheseintena, vaid vajadusel koguni baariletina. Vanemuises oli hästi ära kasutatud ka suure lava erinevaid tasapindu – osa stseene kasvasid välja lavasügavusest, kui orkestriaugu plaadid lavapinnaga ühele kõrgusele tõsteti, mõned stseenid jäid natuke madalamale asetusele tavapärasest lavakõrgusest, mõne stseeni puhul kasutati mitut lavapõrandast üles tõstetud plokki. Kõik see toimis ja liikus, vahelduseks suitsu ja kummalist muusikat ja kokku tuli suurepärane tulemus.
Endlas aga oli lavapind oma kitsikuses suisa häiriv. Mind pani see täitsa kurvastavalt ohkama, et no miks ometi ei kasuta teatrid, kus on olemas pöörlava, seda suurt rikkust ära. Nüüd selle asemel, et näidata „Hingede ööd“ kogu selle salapäras ja liikumises, oli kogu tegevus armetult kokku surutud. Samas tekitas see kokkusurutus ja kõigel ühe korraga silma peal hoidmise võimalus ka hea tunnetuse, et tegevus toimub just majas, mis võõra äraeksinu puhul väga oluline on. Sellise väiksema pinna puhul oli kogu aeg silme ees, et Madis Kalmeti kehastatav juhuslikult majja sattunud teeline, kes väidab end olevat Harry, liigub ühes konkreetses hoones. Vanemuises oli see ühe hoone mõiste rohkem hajutatud. Võis küll endale aeg-ajalt meelde tuletada, et see on ikka veel see sama maja, aga kogu selle suure liikumise, erinevate tasapindade ja müürikeste virvarris kippus pilt hoone ühtsusest ikkagi käest kaduma.
Seevastu oli Endla lavastuses väga hästi esile toodud „Hingede ööle“ iseloomulik treppide teema. Just see, et hakates trepist alla minema, võid sattuda maja katusele. Nüüd olid teise korruse tasapinna juurde asetatud 2 (enamasti) horisontaalselt paiknevat treppi, üks lava ees ja teine lavaruumi taga. Vajadusel lasti need trepid alla, et tekiks tõelise segaduses liikumise tunne. Tegelane järgneb mingile kutsuvale häälele, peibutavale kujule, teadmata, kuhu ta selle trepist liikumisega välja jõuab.
Vanemuises oli see näitlejate „pimeduse“ väljakutsumise stseen paremini lahendatud. Harry kirjutatud näidendit esitavad Ain Mäeots ja Raine Loo, nad takerduvad oma tegelaste teksti ja hakkavad improviseerima teemal pimedus, kuidas lava kataks pimedus, et neil vaatajate ees nii häbi poleks, et nad saaksid pimeduse varjus lavalt ära põigata. Mäeots liigub kergete tantsuliigutustega eeslaval ringi, nipsutab sõrme ja vaatab abiotsivalt lava taha akside vahele, öeldes oma tegelase lõbusa häälega „pimedus“. Selle segaduse lahendab hoopis võõras Harry, kes ei suuda oma näidendi sellist esitust enam välja kannatada ja tormab lavale ning tõmbab Vanemuise teatri lavaeesriided ette. Nüüd oli see stseen kuidagi häguselt lahendatud. Suurem osa tegelasi tuli küll publikule lähemale, esimese rea keskosas olid teatristseeni jaoks reserveeritud spetsiaalsed pingid saalis, kust „Hingede öö“ tegelased teatrit teatris vaadata said. Aga see ei lähendanud ega lahendanud selle stseeniga tekkinud muud hajusust. Selles dramatiseeringus kehastasid Harry näidendi tegelasi hoopis turvamehed Priit Loog ja Jaanus Mehikas, viimane neist mängis Harry näidendi naistegelast. Ka Harry oma tegelastele appitõttamine ja piinliku situatsiooni päästmine ei tulnud selles lavaversioonis eriti hästi välja, vähemalt see jäi üsna arusaamatuks, kuidas siis Harry selle piinliku momendi lahendas. Kui poleks Vanemuises nähtud lavastusest seda momenti teadnud, siis polekski aru saanud.
Naljakas, aga samas rõõmustav kogemus oli see, et näidendi tekst, kuigi peaaegu 15 aastat tagasi nähtud-kuuldud, oli mul päris hästi meeles. Peaaegu iga stseeni juures oli äratundmise momente, et nüüd ta ütleb seda või seda ja nüüd tuleb see dialoog-monoloog. Ka tegelaste suhtes loksus kõik päris kiiresti paika, tekkisid võrdlevad kujutluspildid sellest, kes seda tegelast Vanemuises mängis ja kes teda nüüd mängib. Ja nii virvendas Vanemuises nähtu kogu lavastuse vaatamise aja kuskil alateadvuses Endla näitemängu taustaks. Vahel tekkisid ka arusaamatuse momendid, et kes siis see on. Kui näiteks Vanemuises olid eraldi tegelased teatridirektor Pablo ja pastor, siis Endlas selliseid tegelasi üldse polnud. Kuigi laval olid need tegelased olemas, aga koondatud majaperemees Sepo Seemani kujusse, kes oli vastavalt vajadusele, kas siis majaperemees või pastor. Seevastu oli Endlas juures tegelane Maria, keda Vanemuise verisoonis ei olnud. Maria valmistaski parima üllatuse, mis see näidend pakkus. Alguses, kui hakkas selguma, et Maria on Kaili Viidase kujutatud kaunis naisterahvas, siis mõtlesin, et Maria näol on tegemist Herminest ja kellestki veel kokku pandud hübriidiga, s.t. ta hakkab rääkima osaliselt Hermine teksti. Aga tuli välja hoopis, et tal oli lõpupoole väga ilus omaette stseen koos võõraga, kus Kaili Viidasel oli seljas imeilus kleit ja ta nägi tõesti üle mõistuse kaunis välja, nagu Madis Kalmeti tegelane talle ka ütles. Marial oli veel naljakas parukas, mis teda tema ilus muidugi sugugi naeruväärseks ei teinud, aga see parukas pälvis tähelepanu, sest see oli nagu kübar. Hoopis teist värvi kui Viidase pärisjuuksed, paruka alt oli üks juuksepahmakas pea küljest parukani ühendatud, kohe näha, et parukas ja kunstlik, aga samas peas kuidagi väga loomulikult mõjuv. Nagu ikka väga õigesti öeldakse, et ilusale inimesele sobib ükskõik mis.
Samamoodi oli naljakas taastada stseene sellistena, nagu nad Vanemuises olid Endlas nähtute kõrvale. Alguses olid ära tuntavad ainult Kalmeti esitatud Mees ja Piret Laurimaa Herminena. Hiljem hakkasid tekkima paralleelid, et ahhaa, Carmen Mikiver on nüüd noorem naine, kes Vanemuise lavastuses oli Raine Loo, Sten Karpov on noor mees, Vanemuises vastavalt Ain Mäeots. Kuigi alguses ma pidasin Sten Karpovit vanemaks meheks, kui ta Endal teatris ühes kõrges tornis asuvas kambris kandis ette Vanemuise lavastuse vanema mehe Heikki Haravee voodist kõlanud stseeni. Selgus, et Endla versioonis polegi kahte eraldi meest, nooremast mehest ja vanemast mehest on saanud lihtsalt „Noor Mees“ Sten Karpovi kehastuses. Kahju oli sellest teatrimälust, et Vanemuise võrratut lavastust, mis tegelikult toona vaatamise ajal kohati isegi tüütu ja igav võis tunduda, enam taastada ei saa. Kuidas ma vihkasin Raine Lood ja tema ebaloomulikku häält! Kuidas ma ei kannatanud võltsilt taidlevat Liina Olmarut ja väänlevalt Rain Simmulit. Aga kui hea meelega ma oleksin neid vaadanud nüüd „Hingede öös“ just selles 1995.aasta Pedajase lavastuses. Samamoodi Herta Elviste oma lapselikult läliseva vanamutihäälega, kelle tegelast vanemat daami kehastas Endla teatri Helle Kuningas palju väärikamalt, aga kujutluspiltides kerkisid kõik need ammuste aegade tegelased kogu aeg praeguste tegelaste kõrvale ja tundusid nii vapustavalt võrratud.
Eriti kahju oli ka sellest, et Kasterpalu ei soostunud kopeerima oma lavastusse Pedajase lavasutse ühte tippsündmust – habemeajamise stseeni. Vanemuise lavastuse vaatamise ajal ootasin ma alati seda kärtsu ja mürtsuga toimuvat stseeni, mis kogu lavastuse intiimses vaikuses nii ootamatult ja tabavalt mõjus. Palju selle stseeni õnnestumisele andsid kaasa ka Vanemuise head koomikutest esitajad Hannes Kaljujärv Pablo ja Aivar Tommingas Vergiliusena. Selleks stseeniks toodi lavale hambaarsti tool ja aeti tõeliselt habet. Kogu selle sündmuse juurde kuuluva paatosega, mis tekstis kirjas on – see on noormehe esimene iseseisev toiming, esimene tõeline habemeajamine, kui noormehest saab tõeline mees. Endla lavastuses libiseti sellest väärikast stseenist tänamatult üle, Ago Andersoni kehastatud Vergilius seletas küll natuke elavamas tempos kogu selle vahva teksti ära, aga mingit sümboolset tähendust ega mängulist sfääri selles polnud. Puudus sära ja stseen lihtsalt kadus kuhugi lavasügavusse ära. Ei Seeman Majaperemehe ega Ago Anderson Vergiliusena suutnud ületada oma eelkäijate Kaljujärve ja Tommingase rolle. Tommingase Vergiliuse puhul jäi veel meelde eriti täpselt ajastatud käevärin, mis vaevunähtava tõmblusena teejuhi kätte tekib, kui võõras teda kogemata Vergiliuseks nimetab. Nimi, mida Vergilius vihkab ja varjata üritab, kuid siiski oma teenimatu ristina kandma peab.
Kuigi mitte mu lemmiknäitlejate esituses, kaldub paremuse kaalukauss ikkagi Vanemuise näitlejate kasuks. Endla teatri näiteseltskond neid üle mängida ei suutnud, kuigi lavastus üldisena oli väga hea ja midagi otseselt ette heita ka polnud. Lihtsalt minu jaoks oli selle näidendi eelnev kogemus lati nii kõrgele ajanud, et praegune esitus jäi pisut lahjemaks, kuigi kindlasti mitte kahvatuks või halvaks. Paremuse poolest erandiks olid ainult naistegelased, seda nii Helle Kuninga ja Carmen Mikiveri vanema-noorema daami osas, eesotsas aga Kaili Viidase Maria ja Piret Laurimaa Herminega. Kui Maria oli minu jaoks täiesti uus tegelane, keda polnud kellegagi võrrelda, ja keda oli lihtsalt ilus vaadata, kui malbelt kaunis ning salapärane keegi võib olla, siis Laurimaa Hermine mõjus kindlasti Olmaru Herminest paremini. Kuigi ma alguses just seda kartsin, et Laurimaa pingutab selle rolliga üle, saab jälle suure tüki kätte ja võtab siis selle talle omase suure kustlikkusega ette. Ainus, millest ma Endla teatri Hermine puhul puudust tundsin, oli Hermine tantsuline graatsia. Vanemuise lavastuses oli Hermine üdini liikuv kuju, ta ei seisnud peaaegu mitte kunagi oma teksti edasi kandes niisama, vaid tegi, kasvõi väikseid, aga siiski, tantsuliigutusi teksti kõrvale. Kõige vingem oli tantsu saatel Hermine lahtiriietumine, kus frakis väljailmunud Hermine viskab seljast fraki ja selle all oleva lahtise vesti, mille all on napp läbipaistev kehakate-topp-pesuese. Olmaru Hermine oli rõhuga sellele, et temas peab olema mees. Lähtuvalt tekstist: „Vaata minu nägu, mida sa seal näed?“, kui Võõras mees peab vastama, et näeb seal meest ja tuletab sellest Hermine nime. Seda mehelikkust toetati ka Olmaru kostüümidega, kuigi ta kandis lavastuses ka kaunist ja õhulist roosat kleiti koos pika helesinise pintsakuga, aga pani ikkagi uskuma neid sõnu, et Võõras võib tema hapra keha juures olevas näos näha meest. Laurimaa Hermine oli väga naiselik, tema kostüümideks olid ainult kaunid kleidid ja seega jäi ka tema tekst sellest, et ta on mehe moodi, natuke arusaamatuks.
Mõlemas „Hingede öös“ kasutati ka valge loor-lina motiivi. Vanemuises oli see loor kuidagi õhulisem, selline tõeline suur loor, mida vanem ja noorem daam pulmadest rääkimise taustaks teineteise vahel lehvitasid. Endlas mängisid natuke jäigas vormis looririidega Laurimaa ja Viidas, sättides loori endile üheaegselt pähe ja stseen lõppeb naiste suudlusega. Endlas olid üldse kõik stseenid kuidagi liiga hajutatult, jäi mulje, et neist on lihtsalt kiiruga üle käidud, aga neile pole korralikku väljamängimise ruumi jäetud. Kuulsin lõpuks ära ka õige variandi sellest kunagi meelde jäänud Mozarti „Don Giovannit“ puudutavast lausest: „Leporello on juba põlvili“. Mul oli see fraas meelde jäänud kui „Leporello on juba surnud“, võib olla Vanemuises kõlaski see fraas niimoodi, kui suurte oranžide täppidega valges pluusis suurt raadiokasti käes hoidev Pablo tuleb Simmuli tegelase juurde ja nad hakkavad koos lõiku ooperist kuulama, kus kõlab just hingematvalt ilus muusika viimasest vaatusest. Hiljuti, kui Riias „Don Giovannit“ vaatamas käisime, mõtlesin just sellele fraasile, et Leporello peaks kunagi ära surema, kui Pablo tema kohta ütleb, et Leporello on juba surnud, ja imestasin, et Leporello ei surnudki ooperis ära. Õige oli siis hoopis „Leporello on juba põlvili“.
Vanemuises oli näidendi kunstiliseks rikastamiseks omast käest võtta ka keelpillikvartett, kes kõik need kaunid viisid, millele Ristikivi ja Hesse vihjavad, elavas ja suurepärases esituses ette kandis. Kohe Endla teatri alguses tundsin ära tuttava klassikalise lõigu, millega algas ka Vanemuise lavastus ja mis Tartu lavastuses veel mitmeid kordi kõlas, aga Pärnu teatris oli kogu lavastuse vältel tegemist lindimuusikaga. Kuigi ka muusikaline kujundus, nagu ka kunstiline pool, polnud Pärnus sugugi halvad, jäi sellest ühest vaatamiskorrast mulle ikka väheks, et neist korralikult aimu saada. Eriti muusikast, mille oli algupärandina loonud keegi nooruke helilooja Liisa Hirsch. Lavastusse oli pikitud ka filmilõike, mis minu meelest küll kunstilisele tervikule kasuks ei tulnud. Selles mõttes oli väga kahju, et see lavastus nii kiiresti mängukavast maha võeti, ma oleks seda kindlasti veel teist korda näha tahtnud.