Mängurid 1

Nikolai Gogol “Mängurid”, lavastaja Sergei Zhenovatš, Studia Teatralnogo Iskusstva

Eelmise Kuldse Maski ajal sai näha päris head „Mängurite“ lavastust. Lavakujundus oli lakooniliste värvidega: must, valge ja pruun. Keset lava 9 lauda toolidega, vasakul ahju imitatsioon, mis tundub üheaegselt nii ahi kui ka massiivne sammas. Ahju taga Gogoli büst, millele üks tegelane kübara ja mantli selga pani. Mantel tegi Gogoli kuidagi naljakaks, nagu tal oleks hästi suur pea, siis kaela ei paistnud ja allpool ebaproportsionaalselt väiksena mõjuv mantel. Põhitegelane, kelle kodus tegevus toimus, käis vahepeal Gogoliga rääkimas, need olid sellised hetked autoriga, nagu nõupidamine. Tegelane rõõmustas büsti ees seistes ja Gogoliga suheldes, kui osavalt ta suutis teisi ümber sõrme tõmmata. Kummardumise ajal pöördus büst ringi, näidates publikule oma kuklapoolt. Ja “viskab” sealjuures talle õlgadele asetatud mantli seljast.
Lavakujunduses oli huvitav vaadata tagaseinas asuvaid poste. Neid sai mitut moodi vaadata, sõltuvalt silmade fokuseerimisest, kord tundus, et tegemist on poolpostidega, mis ulatuvad seinast kumeralt ettepoole välja, siis kui aga fookust vahetada, tundus, et need pole postid, vaid seina sees olevad süvendid. Ainult postide ülaotsa jäävad varjud reetsid, et tegemist on siiski seina eest ja seinast eraldi asetsevate ümarate sammastega, mitte seina sisse paigutatud õõnsustega. Valgel foonil hakkas see pruun värv eriti silma ja andis mänguruumi.
Näitlejad olid täiesti tundmatud. Siiski tundusid need näitlejad natuke tuttavad, sest 1 neist oli Lauri Lagle moodi ja 1 meenutas natuke Jan Uuspõldu. Seda küll ainult välimuselt, mängumaneerid olid nendest näitlejatest täiesti erinevad, keda nad meenutasid. Venelased mängivad üldse väga teistmoodi kui eestlased ja juba sellepärast on nende esitust enamasti huvitav vaadata. Kui seda head esitust veel hea lugu toetab, antud juhul oli lugu ikkagi kuidagi igavavõitu, kuigi oli üksikuid pinget pakkuvaid momente, aga üldkokkuvõte oli igav. Ehk ma polnud sihtgrupp ka, kõik osatäitjad olid mehed, 9 tükki, seetõttu ka väga maskuliinselt mõjuv lavastus.
Ja üldse teema poolest mulle võõras tükk, mängurlus kui selline on minust õnneks ringiga mööda läinud. Selles loos oli aktsent mängul kui sellisel ja sõnalisel petmisel peale mängu. Kui alguses tundub, et peategelane, kes enda poole teised mängurid külla kutsub, suudab oma külalisi väga hästi ninapidi vedada, siis lõpus tuleb välja, et hoopis võõrustajat veeti ninapidi. Ja mitte ainult mängu enda tasemel, vaid korraldati talle korralik näitemäng koos teiste osalistega, peale kaardilaua taga istuvate tegelaste olid petuskeemi kaasatud ka sellised marginaalsemad korraks lavalt läbi lipsanud tegelased, kes kõik ühe või teise mänguri maksevõimet kinnitasid ja peategelase usku oma suurde võidusummasse süvendasid. Ainult lõpp vajus kuidagi ära ja jäi arusaamatuks. Seda eelkõige sellepärast, et teksti oli halvasti kuulda ja ma ei saanud aru, milles siis point ikkagi oli, mis skeemi alusel see pettus läbi viidi. Niipalju sain aru, et see, kes uskus, et suutis suure summa võita, sai teada, et tegelikult on ta kõrvuni võlgades.
Palju oli päris häid mängulisi stseene. Näiteks alguses, kui külalised istuvad söögilauas, eemaldub võõrustaja kõrvallaua taha ja kutsub härraseid mängima. Aga külalised on söömisega nii hõivatud, et ei pane seda kutset tähele. Võõrustaja peab kutset mitu korda kordama, enne kui külalised mängulauda suunduvad. See oli nagu konflikt mängusõltuvuse ja söögisõltuvuse vahel – 1 mees on mängusõltuvuses, ega jõua ära oodata, millal juba mängima saab hakata, teised aga on söögisõltuvuses ja ei saa oma eluliselt tähtsa tegevuse juurest eemalduda. Hiljem, selles kontekstis, et võõrustajat igas asjas haledalt peteti, sai söögilauast ärakutsumisele mittereageerimise stseen minu jaoks veel sellise tähenduse, et külalised, kes tulid uuele naabrile külla ilmse kavatsusega temalt koorida nii palju kui võimalik, ei lahku söögilauast ka sellepärast, et pole veel kõike ära söönud. Mängida jõuab veel terve öö, aga söök on vaja ära süüa enne kui ära jahtub või ära koristada lastakse. Kui juba inimest koorida, siis täiega, miks jätta talle homseks tänast toitu, mille nemad võivad praegu ära süüa. Sama kehtib ka jookide kohta.Lavastuses oli üldse palju joomist. Mitte mingit joodiklikku joomist, alkohoolikuteks kedagi laval viibijatest nimetada ei saanud. Oli selline intellektuaalne ja viisakas vene seltskonnajoomine, omane ajastule, milles näidendit etendati. Ronitakse tooli peale ja juuakse pudelist. Enamasti veini, viina nad minu meelest ei joonudki.
Võõrustajat esitav näitleja suutis väga hästi oma mängukire välja mängida. Tal oli isegi kaardipakile nimi pandud – Adelaida Ivanovna, eriti oluline, et see on naisenimi, nagu tõeline kirg ja armastus naisolevuse vastu on tal nende mängukaartide vastu. Alguses pidas see mees monoloogi, pakkis mingeid asju kohvrisse ja ütles sinna juurde, et neid saab ju järeltulevatele põlvedele pärandada, lastele jätta, ja nad on selle eest mulle tänulikud. Ma ei saanud siis aru, mida ta kohvrisse pakib, teeb seda hästi hoolikalt ja armastavalt. Mingid läbipaistvasse paberisse pandud väiksed pakid, ma mõtlesin alguses, et see on raha, aga kui mängurid mängima hakkasid, võtsid nad välja uue kaardipaki, sellesama Adelaida Ivanovna, ja see nägi samamoodi välja nagu need pakid, mida esimängur oma kohvrisse pakkis. Nii et ta kavatses oma lastele suurel hulgal kaardipakke pärandada, see oli tema meelest tõeline väärtus, mis aitab ära elada.
Tehniliselt oli ka muudes asjades võõrustajast mänguri esitus väga peenelt läbitunnetatud. Näiteks alguses, kui mehed tutvuvad, võõrustaja on just sinna mõisasse elama asunud, ümberkaudsed mõisnikud tulevad temaga tutvuma, leiavad kohe ühise teema – kaardimäng. Siis räägitakse talle kaartidest, mehel hakkavad silmad särama, ta ei jõua kuidagi ära oodata, et saaks juba mängima hakata. Uued naabrid seletavad võõrustajale igasuguseid nippe, mida nad valdavad, räägivad seni olnud mängudest, kuidas ühte või teist on saanud ninapidi vedada, aga võõrustaja ei pane seda üldse tähele, tal on peas ainult see mõte, et jätke juba see jutt, hakakem mängima. Isegi käed ja jalad hakkavad rahutult tõmblema, nagu rahutul inimesel ikka on, et kõigutab jalga, koputab jalatallaga vastu põrandat, prõmmib sõrmedega vastu lauda. Isegi selle mehe tekst keerleb ainult kaartide ümber. Külalised jutustavad talle loo, kuidas külast sõitis läbi tõld, sellest kukkus välja... Erutatud võõrustaja katkestab jutu... kaardid! Iga asja peale, mida sellesse jutustusse pikkida annab, poetab võõrustaja sõna “kaardid”. “Ei, välja kukkus kott...” “Selle sees olid kaardid...”
Minu jaoks kõlas selles lavastuses ootamatult aktuaalselt aga selline stseen, kus võõrustaja hakkab oma võimeid demonstreerima. Näitab oma külalistele, kui lähedane ta kaartidega on, et ta teab kaartidest absoluutselt kõike, uued naabrid ei pea temas kahtlema, teda võib oma mängukampa võtta. Selle näitlikustamiseks tõstab üks külalistest kaardipakist kaarte ja võõrustaja arvab ära, mis kaart see on. Mina nägin selles aktuaalsust seoses eesti telemaastikuga, see stseen oli täpselt nagu välja võetud saatest “Selgeltnägijate tuleproov”. Kuigi mind see hämmastama ei pannud, et võõrustaja täpselt väljavõetud kaardi ära arvab, olid külalised tõeliselt vaimustatud, et ongi... kuidas see võimalik on. Täpselt sama reaktsioon, nagu mõnikord Selgeltnägijate saates on, kui mõni nõid teeb midagi sellist, mis tundub ilmvõimatu, arvates täpselt ära, kus ta on või kes on teisel pool seina. Kindlasti ei saanud see olla lavastajal taotuslik sarnasus, sest Moskva Teatristuudio lavastaja Zhenovatš pole kindlasti kursis Eestis erakanalil käimasoleva saatega, et sellist paralleeli oma lavastusse kunstlikuks ilustamiseks tuua. Aga kõlas kuidagi eriti hämmastavalt tuttavalt, just selle emotsiooni ja näitlikustatud tegevuse poolest.
Kõlas läbi ka Puškinist tuttav kaardikombinatsioon: 3, 7, äss. See on ilmselt venelastele nagu kaardimängu klassika, et kui kuskil kaardimängust juttu tuleb, siis seostuvad mingid suvalised kaardid kohe nende kolme “Padaemandast” olulise kaardiga. Hiljem aga, kui selgus, et tegemist oli külaliste poolt ette planeeritud valskusega võõrustaja suhtes, ei tundunud see nende ohoo-efekt äraarvatud kaardi puhul ka enam nii tõene. Väga vabalt võis nii olla, et kaardipakist kaarte tõmmanud külaline tõmbas välja kaardi, võõrustaja nimetas vastavalt 3, 7 ja äss, mille peale kõik külalised kooris tunnustavalt hõikusid ja käsi plaksutasid, markeerimaks seda, et väljatõmmatud kaart ja võõrustaja poolt nimetatud kaart langevad kokku. Kuigi samas võõrustajale endale lähemalt neid kaarte ei näidatud, et näed, on jah 3, nii et külalised viisid selles stseenis läbi oskusliku eelmängu oma võõrustajaga. Mees oli vaja täielikult oma usaldusvälja saada. Näidata talle, et nad imetlevad teda, et peavad teda endist osavamaks. Sellepärast ka mehe (ilmselt siis olematu) ande ülivõimas tunnustamine, et mees ikka kindlasti usuks, et kui ta istub kaardimängu lauda, siis tal on võimalus suuri summasid võita, et ta panustaks võimalikult suurtele summadele, et nende pettus siis ka sellevõrra suuremat tulu tooks.
Seda aga, et teoksil on midagi halba, et vennastumine pole ikka päris tõeline ega tule puhtast südamest, näitab näitlejate paiknemine laval. Tunda on kogu aeg kahe pooluse olemasolu. Isegi kui mehed istuvad ühes lauas, on nad kuidagi eraldatud. Seda võib aru saada ka mängu spetsiifikast, keegi ei taha teisele oma kaarte näidata. Samas sellistes stseenides, mis ei toimu kaardilaua taga, on vahemaa külaliste ja võõrustaja vahel veel paremini tajutav: külalised liiguvad kogu aeg kolmekesi koos, võõrustaja jääb paiknema nende vastaspoolele, nagu oleks nende vahel nähtamatu barjäär. Võõrustaja ise ei tee ka midagi selleks, et seda barjääri ületada, eks tal ole ka omad lootused, ta arvab ju siiralt uskuvat, et ta on osav mängur ja võidab suuri summasid. Seega ei saa ta ennast külalistega liiga ühele pulgale ka seada. Pealegi, on ju joodud, siis muutub keel avatumaks, ei kontrollita enam nii hästi, mida ja kellele räägitakse, võib olla kardab võõrustaja seda, et lobiseb mõne oma mängunipi kogemata välja. Nii et ka võõrustaja poolt on hädavajalik selle distantsi hoidmine. Ometi joovad mehed bruderšafti ja see on hästi naljakas stseen, kuidas mitmed käed klaasidega teineteisest läbi põimuvad, nii et mehed jäävad sellistesse asenditesse, et oma klaasist juua on füüsiliselt üpris võimatu. Aga nad pingutavad ja jäävad peale seda juba ebaloomulikult naljakatesse poosidesse, püsides samas puntras koos, kui oma läbipõimitud käte vahelt välja paistvaid klaase tühjendavad.
Kaardimängu ennast oli ka väga omapäraselt kujutatud. Mehed istuvad lauas ja rabistavad kaartidega. Mingit sõnalist osa sealjuures pole, on ainult pantomiim, mida saadavad üksikud tähenduseta häälitsused, väljendamaks mingit seisu mängus, kes on rahul, kellel läks halvasti, kellele ei teinud see partii midagi. Kaartide mänguks segamist kujutati selliselt, et käidi kätega mööda lauda, sealt tõusis suitsu ja siis algas partii. Suits oli ka minu jaoks nagu sümbol, mis sümboliseeris kogu selle mängu varjutatust, kõik oli suitsuga kaetud, mitte läbipaistev, ebaaus. Naljakas koht oli, kui üks tegelane, kelle tema isa kaardimängurite juurde tõi ja lapse sinna nagu usaldusväärsete hoidjate juurde jättis, poiss jäi vist sinna isegi mingiks pandiks, isa ei võetud mängu, sest ta oli kellelegi võlgu ja siis jättis poja niikauaks sinna, kuni ta raha hangib. See poiss sõbrunes mängurite kambaga, kes oli vahepeal juba ka võõrustaja justkui mängu kaasanud, et teeme selle poisi paljaks, mängime temaga natuke. Pärast selgub jälle, et isa ja poeg olid külalistest põhimängurite poolt palgatud statistid selleks, et võõrustaja neid ikka päris 100% usaldaks. See poiss ronis ühes kohas tooli peale, kui nad olid kõik koos juba palju joonud ja “sõbrad”, hüüdis “Elagu husaarid!” ja vajus peale seda laua taha istuma, asetades käed näo ette, nagu oleks äkiliselt nutma puhkenud. Selline hetkeliselt vahetuv meeleolu.
Tegelik aktuaalne taust oli Eesti oludes muidugi SMS ja pankade orjaks sattumise teema. Venemaal ehk lihtsalt pangaga seotuse teema, kuigi ei tea, ehk on Venes ka midagi sellist nagu meie SMS. Eriti see teema, millest kogu aeg hoiatatakse, lugege kõik põhjalikult läbi, millele alla kirjutate. Üks tegelane kirjutas pimesi mingile paberile alla, kuigi see oli jälle üks sellistest kohtadest, mis mulle tekstiliselt arusaamatuks jäi, mis paberi ta siis lõpuks allkirjastas. Selles kontekstis, et kõik petavad kõiki, võib isegi oletada, et mingi petupaberi, fiktiivse dokumendi, millel allakirjutaja suhtes mingeid tagajärgi ei pruukinudki olla, aga mis oli taas üks nüke nende ahelate reas, millega mängida võõrustajast mänguriga. Siinjuures tundub, et külalised on mängurid ka teises tähenduses. Neile on küll oluline see rahaline võit, mille nad kaardimängus saavad, selle ala professionaalidena pole see neile aga ilmselt küllalt suur pingutus, et sellest kogu mängukirge kätte saada. Seega tuleb juurde ka teine mäng, mis selgub taas alles lavastuse lõpus – mäng inimesega. Kui hästi ja mis moodustega seekord õnnestub inimesega mängida. Mängida temaga kaarte ja samas mängida praktiliselt tema eluga, mängides ta oma pettustega paljaks.
Oli veel selline korraks lavale ilmunud, aga värvikas tegelane nagu Psoi Stahhitš. Eesti nimena oleks see siis midagi sellist nagu Peni Kari. Juba see tema nimi kutsus kogu aeg naeruturtsakuid esile. Ja ülejäänud näiteseltskond käitus Psoiga ka nagu koeraga, talle pakutakse küll juua, kuid kuna ta on ilmselgelt teistest alamal seisev tegelane, kõigest ametnik, siis talle valatakse pokaal täis teistesse pokaalidesse jäänud joogijäänustest.