Kõige-kõige

„Kõige-kõige“, lavastaja Botškina, Venemaa

Päris naljakas kogemus oli, kui selgus, et kavasid ei müüdagi. Nii et jäigi selgusetuks, kes on selle tüki autor ja kes lavastaja ja mis ühendus seda mängib. Niipalju suutsin teiste jutu seest ära tabada, et lavastaja pidi olema keegi Botškina. Kirjanik võis olla prantslane, esinesid prantsuse nimed ja tegevus toimus Pariisis, kuigi mingi osa tegelaste jutustuste kaudu oli ka Šveitsis. Venelased tulid siia jälle odavat populaarsust koguma ja haltuurat näitama. Lavakujundus praktiliselt puudus, olid mingid hädapärased kulunud riidega üle tõmmatud lauad-toolid, aga eluruumi moodi, kus tegevus toimus, lavapealne pind küll välja ei näinud.
Vähemalt Bojarski musketäride filmi Constance sai ära nähtud, „Kõige-kõiget“ mängis Irina Alfjorova. Muidugi oleks tahtnud teda näha noorest peast ja tema õitseajal, sellele naisele pole aeg küll eriti halastanud. Kunagine nõukogude kinoesiiludus on parajalt paksuks läinud ja ka kunstiliselt degradeerunud. Ainus kunst, mida ta laval teha suutis oli olla ilus. Plaksutas oma suuri ripsmeid, tegi imestunud nägu ja tantsis. Tants oli ka nagu mingi ajatäide, et vähemalt poolteist tunnikest võiks lavalugu välja venitada. Või oli tahetud eriliselt liikumisele rõhutada, et näitlejanna jutustab lugu, näiteks, kuidas ta oma elu armastusega kokku sai, ja tantsib sinna juurde. Või siis hakkab niisama tühja koha pealt tantsima. Muudkui vehkis jalgadega ja tõstis seelikut-kleiti ülespoole, natuke nüri nägi see kõik välja, erilist graatsiat ma tema puhul enam ei märganud. Umbes nii, et vanaema tuletab oma noorust meelde, kuidas kunagi sai tantsitud. Ei hiilanud näitlejameisterlikkuse poolest ka teised näitlejad. Kokku neid 4 oligi, Irina ja siis 3 meest. Vanem mees tundus olevat keegi tuntud näitleja, igal juhul tema lavaleilmumist ilmestasid publiku ovatsioonid, aga mina teda küll ei tundnud. Üks noorematest meestest oli miimikalt Jüri Aarma. Välimuselt polnud neis midagi sarnast, aga kõik need Aarmale iseloomulikud miimid – kulmude kergitamine, hästi plastilised näoilmed, huulte muljumine, keelega laksutamine olid omased. Vaatasin ja imestasin, kuidas see võimalik on, kas vene poiss on meie Aarma pealt õppinud?
Lugu ise oli väga hea, kuigi alguses tundus see täiesti ulmeline. Alles päris lõpus, kui tuli välja, et Irina mängitud Roxanne oli selle kõik ise korraldanud, langes nagu kivi südamelt, et ilma kõrvalise alternatiivita nii ikka ei juhtu. Roxanne elas oma pikaaegse sõbraga ühes korteris, aga nad olid lihtsalt sõbrad. 14 aastat tagasi olid nad ka armukesed, aga siis juhtus midagi ja nad jäid võõramaks ja nii see asi jäigi. Ühel päeval sajab sisse šveitslane, ühe hotelliomaniku poeg, kelle juures Roxanne oma armastatuga 14 aastat tagasi puhkas. Poisil on huvitav hobi, korraldada inimestega eksperimente. Ta on piisavalt rikas ka, et seda endale lubada. Nagu poiss kuskil kuuleb inimest ütlevat, et mulle võib maksta palju tahes, mina seda ei tee, tekib poisis hasart ja ta hakkab uurima, kui palju talle siis maksta võib. Kas olete ikka kindel, et te seda ei tee? Näiteks miljoni euro eest? 10 miljoni eest? See inimeksperimentide korraldamine on küll minu pealt maha kirjutatud, minu ammune unistus, aga kogu aeg on midagi muud teha, kui inimestega eksperimente läbi viia.
Roxanni juures võtab poiss oma idee fixiks Roxanne enda. Kui palju peaks naisele maksma, et ta veedaks öö poisiga? Panused tõusevad ja ajalimiit langeb, lõpuks on asi nii kaugel, et poiss on valmis pakkuma ühe tunni eest 10 miljonit eurot. Roxanne aga jääb kõigutamatuks. Selline situatsioon tundus juba absurdne, kuigi seda kauplemist oli üpris naljakas kuulata. Ja eriti vajalik oli nende dialoogide kuulamine Roxanne’i stsenaristist sõbrale, kes võttis dialooge otse elust. Mees istus kogu aeg juures ja pani kõike kirja, mida Roxanne ja poiss omavahel rääkisid, aeg-ajalt sekkus, pakkus välja oma variante ja kavatses seda kõike hiljem mõne stsenaariumi puhul kasutada. Kuni sellini välja, et Roxanne’i sõber palub poissi, et see vestleks Roxanne’iga, nagu nad oleksid kahekesi, räägiks Roxanne’ile armastusest, aga sõber kuulab kõike kõrvaltoast pealt ja kirjutab üles. Need vestlused olid päris naljakad, igasugused absurdsed pakkumised, et see on ju raha, mille eest te täidate kõik oma unistused, see on teie talumaja katus… Samuti oli naljakas see, kui Roxanne’i sõber tuli tema poolt „tellitud“ vestluse vaheajal, kui Roxanne kööki eemaldus, poisiga pahandama, ärgu see nii vaikselt rääkigu. Sinna juurde oli pandud natuke lavastajalikku efekti: ära pobise oma nina alla, julgelt ja kõvasti, et oleks 17.ritta ka kuulda!
See liin jäigi natuke segaseks, kas poiss siis tõesti armus Roxanne’i või oli see kõik poisi jaoks ainult naise palvel läbimängitud šou. Igal juhul lasti publik vaheajale selle teadmisega, et vaatuse lõpetas poisi repliik Roxanne’ile: ma armastan teid. Ilmselt ikkagi šou, sest tõelise armastuse puhul poleks poiss nii kergesti loobunud ega leppinud sellega, et Roxanne suudab armastada ainult oma korterikaaslasest sõpra. Samuti oleks poiss kindlasti ka panuseid tõstnud. Absurdne tundus aga kogu see Roxanne’i vastupuiklemine. Isegi, kui vahele poleks tulnud juba jaburaks kiskuvat õnnetustejada – Roxanne’i korterisse tungivad röövlid, viivad ära seifi väärtuslike raamatutega, samal päeval saab Roxanne’i poeg teada, et ta lastakse töölt lahti, talumaja katus on sisse kukkumas, isegi kui kõiki neid õnnetusi poleks juhtunud, oleks olnud täiesti uskumatu, et mõni naine suudab keelduda sellisest pakkumisest, ainult ühe tunni armastuse eest 10 miljonit eurot. Võib olla tõesti, kui tegemist oleks mõne väga tuntud inimesega, kuninglikust soost pärit persooniga või kellegi sellisega, kes peab oma reputatsiooni eest hea seisma, et tema nimi veel sajandeid kestaks. Aga tavalisele inimesele on selline pakkumine ju just uks sellesse maailma, kus oma nime sajanditeks kestvuse kindlustada saab. 10 miljoni euro eest võib ju mida iganes, seda summat kasvatada, hakata aristokraatlikult elama, kõik oma soovid täita, tegeleda heategevusega, olla seltskonnastaar, arendada oma kunstilisi või tööalaseid andeid, mida iganes. Roxanne tundus selles mõttes täiesti ebanormaalne tegelane, et sellist naist pole ju maailmas olemas, kes sellisest pakkumisest keelduks. Seda enam, et teda tabas õnnetustejada, raha oli hädasti ja kohe tarvis. Seifiga koos varastatud raamatute omanikud koputasid juba uksele, et oma väärtuslikku vara tagasi saada, poeg on töötu, talumaja kukub kohe kokku. Ja Roxanne leiab ikka, et on põhjust olla uhke ja oma põhimõtetest mitte taganeda.
Kahjuks ei olnud Roxanne ei autori ega Irina poolt nii hästi välja mängitud ega selliseks naiseks tehtud, et tal oleksid olnud mingid väga kindlad ja omad põhimõtted. Kasvõi sedagi liini, et naine saab aru küll, et poisi pakkumisega nõustumine on talle kasulik, aga kuna ta ühe korra ütles juba „ei“, siis ei saa ta oma sõnadest taganeda. Roxanne oli selles lavastuses just selline parajalt kerglane naine, keda vaadates kujutaks hästi ette, et ta on raha nimel kõigeks valmis. Ka väiksemate summade nimel kui see ülisuur varandus, mida talle ühe tunni eest pakuti. Seda eelkõige Irina poolt esitatud tobedate tantsukeste ja sabakeerutamise alusel. Muidugi võis naise enesetunnet tõsta selle teadasaamine, mis tema elushind on. Kui palju kilo maksab. Mingi ajani hind kogu aeg tõusis, aga üle 10 miljoni euro poiss pakkuda ei söandanud. Kuigi seegi on ikka väga kõrge hind, ei ole ju jutt organite müümisest või sellest, et ma lõikan sul käe otsast ära, vaid kõigest tunnis ajas seksis. Päriselus selliseid pakkumisi ju ei tehta, vähemalt tõsiselt mitte. Kui tehakse, siis mõne naiivitari lollitamiseks, et vaadata, kui „odav“ ta tegelikult on.
Noh ja lõpus siis tuli välja, et Roxanne oli selle kõik ise korraldanud – vaatas, et ei saa tema sõbrast ikka asja, ise see mees selle peale ei tule, et talle armastust avaldada, aga Roxanne ei suuda enam lihtsalt sõbrad olla. Telliski poisi kohale, et teha meest kasvõi natuke armukadedaks ja temalt need sõnad välja pinnida. Et asjad paika loksuksid. Nii et poisi pakutud abi, kui ta korraldas Roxanne’i elus segaduse – lasi korterisse tungida röövlitel, korraldas Roxanne’i poja töölt lahtilaskmise, oli täiesti fiktiivne. Ajas jutu tasemel mingid asjad tuksi, kaasosaliseks oli siinjuures Roxanne’i sõber, kes oli sellest teadlik või isegi peibutas poissi selliseid meetmeid kasutama, et Roxanne ometi sajandi pakkumisega nõustuks. Lõpuks siis saavad õnnelikud armastajad Roxanne ja tema korterinaaber kokku ja leiavad taas teineteist. Roxanne’i sõbral ja poisil jääb üle vaid unistada, et ka nemad kunagi taolise armastuse osalisteks saavad.