Soome hobune

Sirkku Peltola „Soome hobune“, lavastaja Roman Baskin, Eesti Draamateater

Päris vahva draama oli. Midagi erilist küll ei olnud, kohati oli isegi tapvalt igav ja diletantlik esitus, seda eelkõige pereisa mänginud Tõnu Kargi suhtes, kelle esitus oli kuidagi täiesti üheplaaniline. Tuim ja kohtlane maamees, kes oskab ainult karjuda, aga kui karjumise hoo sisse saab, siis lööb nagu mingi ploki ette, et sõnad lähevad meelest ära, mis ta öelda tahtiski. Ma nägin selles, et näitleja pole tekstiga korralikult tööd teinud, kui ta võtab kopsud õhku täis, et üks korralik sõimumonoloog maha pidada ja siis niimoodi purssima hakkab. Mänguliselt oligi Kark selline, et alustas küllalt bravuurikalt, aga mida enam ta oma emotsioonidega eksima hakkas ja sõnades takerdus, seda rohkem ära ta ka vajus ja kõne muutus järjest vaiksemaks. Nii et loo poolest oleks tahtnud näha mõnes kohas tõelist räuskamist, aga Kark suutis nendes stseenides vaid oma kohal istudes vaikselt piuksuda. Mingist tõelisest laamendamisest ja lõhkumisest rääkimata.
Tõeliselt nauditav oli Ita Everi soe vanaema. Seda mängu oli väga armas vaadata, nii tegelane ise kui ka näitleja olid äärmiselt sümpaatsed. Kuidas vanaemake oma voodil istudes pobiseb ja kõvasti inglisekeelset koomiksit ette loeb, kuidas ta juhuslikult isa ja poja äriplaani ühte osa kuuleb ja hakkab targutama, kui rasked on hobused, kuidas ta nõelavaid sarkasme pillub, kuidas ta külaelust kõike ja kõigi kohta teab. Ainult et minu jaoks oli selline vanaema selles kontekstis natuke vales võtmes esitatud. Teksti poolest oli see hästi vihane vanaema, nii et oleks tahtnud näha mitte sellist sõbralikku Everi mängitud iga lapse unistustevanaema (võib olla mingis mõttes ka Äpu vanaema rolli kordust), vaid tõeliselt vihast moori. Sellist, kes oma nina igale poole topib, keda mitte keegi ei salli, vaid kannatab. Everi vanaema oli liiga malbeke, sõbralik ja heatahtlik, temasse suhtuti enamasti ikka lugupidamisega, mitte sellisel moel, nagu minu meelest see tekst oleks eeldanud. Oleks tahtnud näha seda kõva karjumist, mida kuskil Soome pärapõrgus peaaegu saja-aastaseks elanud vanamoor oma suust on võimeline välja ajama. Kuidas ta kõik sugulased hulluks ajab, kellelegi asu ei anna, iga tema majas kostva fraasi peale midagi vihaselt vahele pistab – tekstiliselt olid sellised nüansid kõik ju võimalikud. Selline vanaema lahendus oleks ka lavastuse üldtervikule positiivsemalt mõjunud. Teatavad viited on selles rollis ka filmi „Nukitsamees“ metsamoorile.
Muidu jäi selline natuke kahetine mulje. Elavad seal kuskil Soome külas, mingid maakad soomlased, peaksid olema väljanaermise objekt, aga vanaema on nii nunnuks tehtud, et ei suuda temasse kuidagi pahatahtlikult suhtuda. Teised rollid olid üldse enam-vähem untsus. Tundus, et näitlejatel polegi eriti midagi mängida. Lihtsalt, et vaatame kuulsaid näitlejaid, kuidas nad tühja laval toimetavad. Lugu kui sellist ka praktiliselt polnud, igal juhul selline arusaamatu lugu oli, et milles siis point või asi üldse on. Taheti hakata hobuseid Euroopasse müüma, aga hobuselaadung läks sealsamas külavaheteel ümber, siis peab perekond terve aasta hobuselihast tehtud sööke sööma, ilma et enamus sööjatest teakski, et nad hobuseliha ja nende endi kallist suksukest söövad. Noh ja siis? Ma ei saanud aru, mis lugu see selline on. Kodus on neil juhuslikult kuulus Repini maal, mida nad pildiks nimetavad ja mille peretütar lõpuks netisaidi jaoks tükkideks lõikab. Pliidi peal seisab mikrolaineahi, aga seda ei kasutata, sest vanamammi hoiab seal vanaisa labakinda sisse peidetuna oma matuseraha. See peab olema suur saladus, mille kohta vanamammi ise arvab, et teised ei tea, kus tema matuseraha on, aga kogu küla teab, miks selles peres mikrolaineahju ei kasutata. Pereema põhitegevus on suure punase trikooriide paelaks lõikumine ja selle kerasse kerimine. Sellised kummalised maakad, ei saa neist aru. Üleni võlgades ja teevad omale aina võlgu juurde.
Margus Prangelile oli loodud väga sobilik soomelik väljanägemine – pikad blondid juuksed ja motomehest metallisti nahka riietatud must välimus. See tekitas kohe äratundmise, et tüüpiline soomlane. Viire Valdma kostüümid olid täiesti mööda, eriti see, kui ta tuleb teksti järgi 13.detsembril majja, võbistab õlgu, et väljas on täielik torm, aga samas on ise ilmale sugugi mittevastavalt riides- viskab seljast õhukese kevadise mantli ja selle all on üldse poolläbipaistev mitmekihiline suveseelik ja lühikeste käistega pluusike. Mänguliselt oli Valdma tipphetk selles lavastuses stseen, kui ta kirjeldab, kuidas õnnetus hobuseid transportinud lätlasega tegelikult juhtus, et tema tahtis hakata juuksetukka kohendama, mitte ei lehvitanud autojuhile. See oli tõesti hästi esitatud ja väga naljakas. Maria Klenskajat oli lihtsalt mõnus vaadata. Ja Klenskaja on üks väheseid korpulentseid naisi, kelle kohta keel ei paindu kuidagi „paks“ ütlema.
Väga muljetavaldav oli Ervin Õunapuu lavakujundus. Detailide poolest väga realistlik taluköök, mis on sujuvalt ka vanaema eluruumiks. Laval võis märgata huvitavaid esemeid, mida külaühiskonnas kasutatakse, neid võis päris pikalt vaatama jääda, ilma et samal ajal midagi tegevusest mööda oleks lasknud, kui suurem osa midagi ei toimunudki. Ruumiliselt oli lahendus kaval – näidatakse talukööki seestpoolt, majaukse aset tähistab maha asetatud pakk, millest üle astudes tegelane kas majast väljas või majas sees on, seinu aga pole. Nii käivadki tegelased vahepeal maja nurga taga oma asju ajamas, astudes üle paku ja sammuvad köögikujunduse laua juurest akside poole pealt mööda, olles majast väljas. Selle paku taga koperdab kõige rohkem Viire Valdma tegelane, kes paku taga seistes osaliselt võõrale inimesele kohaselt kõigepealt küsib: Kas tohib sisse tulla? ja alles siis üle paku „majja“ astub. Tütar õnnestus etendust vaatama jätta tänu sellele, et lavaperekonnas oli temavanune teismeline, kelle vaatamine tütrele päris head pinget pakkus.