Vombat

Andrus Kivirähk „Vombat“ lavastaja Merle Karusoo, Eesti Draamateater

Alguses tundus, et no nii, nüüd on see siis lõpuks käes, Kivirähk on lõpuks suutnud kirjutada mingi jura kokku. Oli kuidagi liiga igav ja ilma ivata tekst, selline liiga tavapärane. Aga natukese aja pärast loksus kõik paika. Juba enne seda, kui teises vaatuses peategelast kehastava Rekkori ja tema joodikutest sõprade vahel väike teoreetiline vestlus maha peeti, et milline üks õige teatritükk olema peab. Ma mõtlesin alguses, et no kuidas nii saab, et selline igav ja veniv lugu, kus peaaegu mitte midagi ei toimu. Ainus tegevus on kodumajas korruste vahel sõelumine ja vanaema praetud vorsti söömine. Siis aga vaatasin, et jah, tegelikult on see päris realistlik kodune pildike. Ega tavaliselt elus ju ei juhtugi kogu aeg midagi, on lihtsalt selline tavaline päev, kui inimesed ühes perekonnas tõusevad üles ja hakkavad oma tavapäraseid asju ajama. Kuni selleni välja, et keegi lösutab niisama mitte midagi tehes diivanil ja nokib nina. Või haigutab, ka seda oli lavastuses päris palju eksponeeritud. Nagu hiljem Rekkor oma sõbrast dramaturgile ette heidab, et selle näidend oli liiga utoopiline, liiga palju sündmusi ühes päevas, Kiviräha näidend oli selles mõttes täielik vastand, tegelikult selles näidendis nagu ei toimunudki midagi ja mingeid eriti sügavasisulisi dialooge ka polnud, aga lõpuks läks ikkagi kõik kuidagi klappima.
Tegemist oli ühe natuke boheemlasliku perekonnaga, kus isa oli koomiksikunstnik, ema pidevalt mööda maailma ringi rändav stilist ja suurilmadaam, poeg rollimänge harrastav üliõpilane ja vanaema lihtsalt meeldiv kodukolde hoidja. Ita Everi mängitud vanaema oli natuke kohtlane, aga eks see tulenes ka tema east. Hästi palju oli selliseid realistlikke fraasikatkeid, kui vanaema pooluimas kuskil nurga taga seisab ja kuulatab, mis nüüd majas toimub, kes kus on ja kes ärkas või ära läks. „Ah sina ärkasid, no tule siis sööma, ma praen vorsti…“ Vanaema oli nagu tavavanainimese koondkuju, kellel seniilsus väga kõvasti välja lööb ja kes mitte midagi ei mäleta. Ainult oma igapäevaste toimetustega saab hakkama, aga mis kunagi ammu tema nooruses juhtus, see pole enam oluline, peaasi, et vorst praetud saab. Hästi on tabatud tavalist situatsioonikõnet. Kuni niisama nohistamise ja röhitsemiseni välja.
Näidendit oli huvitav vaadata väikse konflikti tõttu, mis seisnes ajaloos kaevamises ja haavade lahtikiskumises. On ju „Vombati“ lavastaja Merle Karusoo ise päris pikalt ja põhjalikult tegelenud elulugude kogumise, nende talletamise, raamatusse panemisse ja lavale toomisega. Nüüd tuli Karusool tegemist teha tekstiga, mille tegelastest enamus ajalugu mäletada ei taha. Lihtsalt ei huvita, mis kunagi toimus, mis toimus, see toimus, kuidas tegelikult oli, seda teavad ainult surnud, aga nende käest enam küsida ei saa. Asju mäletatakse nii, nagu endale parem on. Ja luuakse uusi illusioone, mis tihti valusad haavad lahti kisuvad. Sugupuu-uurija Grete Virra tuleb ootamatult perekonna juurde haavu lahti kiskuma ja toob välja üpris ootamatud momendid nende minevikust. Õigemini illusiooni sellest, kuidas tema seda minevikku näeb. Pannes kokku mõningaid dokumente, avastab ta, et asi polnud sugugi nii, nagu perekonnapärimused väidavad, vaid hoopis teisiti.
Tegelikult on ju kõigi teadlaste uurimused nende isikliku fantaasia vili. See võib lähtuda küll mingitest faktidest, aga kui see puudutab surnud inimesi, siis päris kindlalt väita ei saa, et see oli just nii, mitte teisiti. Kui Karusoo on teinud dokumentaaldraamasid lähtuvalt inimeste mälestustest ja päevikutest, siis on see ikkagi eelkõige Karusoo nägemus mingist momendist. Nagu Grete Virrelgi, tema leidis faktid, pani need kokku ja lõi oma ajaloo, millest inimesed, keda see uus ja vapustav ajalugu puudutama peaks, midagi kuulda ei taha. Üks ebatäpsus hakkas Virre jutustustes küll kõrva, mis pani kohe kahtlema selles, et tema kogutud folkloori ja perekonnasaagasid ei maksa eriti tõsiselt võtta. Nimelt selles stseenis, kui Virre tuleb perekonna juurde tagasi oma suure ja fantastilise avastusega, hakates Rekkori tegelasele Leole rääkima, kuidas Leo ema noorus tegelikult kulges. Sellise informatsiooni sai Virre Leo ema endiselt naabrinaiselt. Kunagine talutüdruk Ella on tänaseks 85-aastane ja kogu seda infot kuulates, mis ta Virrele edastanud on, hakkaks adekvaatselt asjadesse suhtuv inimene küll kahtlema, kas see kõik ikka tõele vastab, mida vanatädi Ella kokku vatrab. Eks ole ju üksikul talunaiselgi suur elamus, et keegi talle külla tuli, temaga rääkida tahab, tema pajatusi kuulab, nii et mis viga sellistes oludes ennast maaemana tunda, rääkida kõigest, mis pähe tuleb ja asjadele omalt poolt värvi lisada.
Täieliku põntsu, et Ella juttu tõe pähe võtta ei saa, andis aga selline faktidest möödarääkimine, et kahtlev Leo, kes ei suuda kuidagi uskuda neid totrusi, mida Virre tema ema kohta räägib, mainib, et võib olla olid Ellal sellist juttu rääkides omad huvid mängus. Võib olla oli Ella vanaema isasse armunud ja mõtles sellepärast Leo vanaisa mingiks kangelaseks. Virre rehmab sellise tema meelest tobeda jutu peale käega, mis armunud see Ella sai olla, kui vanaisa oli sellel ajal juba abielus naisemees, aga Ella alles koolitüdruk. Samas, kui Leo ema on praegu 80, seega Ellast 5 aastat noorem, nii et Ella pidi ka sel ajal, mida Virre kaugetes talusügavustes välja kaevamas käib, vanaemast 5 aastat vanem olema, kui vanaema aga sel ajal 19-aastane oli.
Minu meelest oli Kaie Mihkelson Virre rolli jaoks liiga ilus. Virre pidi jätma sellise paadunud vanamuti mulje, kes on maalt ja hobusega, kes on hakanud igavusest suguvõsa liine kokku ajama, selle töö enda missiooniks võtnud. Mõtlesin, et sellesse rolli oleks paremini sobinud Mari Lill, ta on selline rohkem "käest ära" välimusega, oleks sobinud hästi maakat kehastama, aga Mihkelson on kuidagi rohkem intelligentne ja polnud sellepärast Virre rollis eriti usutav. Kuigi karakterina on Virre huvitav tegelane. Valdma pereemana oli kuidagi ebaloomulik, võib olla isegi liiga ilus ja kunstlikult ebamaine, et tavalise naisena mõjuda. Täieliku üllatuse pakkus aga hoopis ootamatus rollis üles astunud Tõnu Oja. Tema kehastatud naabrimehest machoärikas, kes naaberpere pereemale külge lööb ja Valdma tegelast sauna kutsub, oli tõeliselt ootamatu. Kui ikka on harjutud nägema Tõnu Oja sellistes natuke veidrate inimeste rollis, kes on nagu elule jalgu jäänud, siis näha teda järsku eduka inimese, kuigi samamoodi veidra ja kohtlase mehena, nagu tema ampluaa ette näeb, oli ikka tõeliselt imekspandav. Oja kujutatud naabrimees oli selle näidendi üks koomilisemaid tegelasi, kahju ainult, et teda laval nii vähe nautida sai. Eriti tuliseks läks asi siis, kui proua Virre tegevuse tulemusel selgus, et eduka endas aadliverd voolata uskuva ärimehe esiisa võis olla neeger. Peaaegu alati, kui laval viibis Uku Uusbergi kehastatud otust poeg, tuli samuti muie suule. Selle rollivalikuga oli taas kümnesse pandud: välimuselt hästi suur mees, kellest arvaks, et ta on paksu nahaga ja ei lase ennast mingitest kõrvalistest teguritest häirida, on tegelikult väga õrna hingega armas memmekas. Selline tulihingeline raamide vastu võitleja, et võib pisarateni solvuda, kui keegi imestab, miks peab tüdruk päkapikku mängima, päkapikud on ju tavaliselt poisid.
Kunagi sai pikalt arutatud teemal, miks on filmid-lavastused selles mõttes ebarealistlikud, et seal pole kodu nagu kodu, vaid nagu läbikäiguhoov. Kui keegi inimene väljast sisse tuleb, siis ei võta ta kunagi välisjalatseid ära. Ja naistegelased käivad kogu aeg oma kodus kontsakingades, isegi niisama tavalises koduriietuses, aga kindlasti korralikud kingad jalas, mitte sussid. Mitte kunagi pole sellistele detailidele tähelepanu pööratud, et tegelikult on ju nii, et kui keegi tuleb külla ja ta kutsutakse tuppa, siis võetakse esikus ikka välisjalanõud ära. Või kui inimene saabub töölt, siis ta võtab koju tulles kingad ära ja käib kodus ringi sussides või üldse jalatsiteta, aga kindlasti mitte saabastes, nagu nii mõnigi kord näidendis näidatud on. "Vombat" oli selles mõttes esimene teatritükk, kus ma nägin, et sellele detailile oli väga palju tähelepanu pööratud, nii et võib öelda, et tegemist ei ole mitte ainult teksti poolest realistlikult edasiantud kodukujundusega, vaid ka olme poolest on kõik reaalne. Inimesed tulevad koju ja võtavad jalatsid jalast, käivad paljajalu, vanaema on alati sussides. Isegi Virre, kes ootamatult külla saabub ja oma esialgsete plaanide kohaselt perekonna poole mõneks ööks peatuma kavatseb jääda, on toasussid kaasa võtnud. Kui aga selgub, et “uuritav“ perekond Virre tuleku üle sugugi nii rõõmus pole ja külalislahkust üles ei näita, jätab proua Virre oma sussid ettenägeliku inimesena mängukohta maha, et järgmine kord, kui uuesti „vestlusele“ tulla, oleks omad sussid kohe käepärast võtta.
Jalatsite osas oli kõik väga ilusti paigas ja see tegi rõõmu, samas kui ülejäänud elamine oli täiesti detailivaene. Kodu nägi välja väga askeetlik. Eriti koomiksikunstniku töölaud. No sellist tühja töölauda pole olemas. Mul on meeles kunagi vist noorteajakirjas Pioneer ilmunud pilt Edgar Valterist tema töölaua taga. See oli vist Valteri enda joonistatud pilt, milline näeb välja tema töölaud ja kuidas ta selle taga töötab, juures autori kommentaarid, mis kus on ja kui halb see on, kui töölaud nii segamini ja asjadega ülekuhjatud on. Ka kõik muud pildid kunstiinimeste töölaudadest on sama stiili kinnitavad - ikka valitseb seal täielik kaos, paberid, kõiksugu asjad, tehnilised vahendid, joonistustarbed, konstruktsioonid, mapid, raamatud, kuni topiste või elavate loomadeni välja. Ja muidugi värviga kokku möksitud, mõni üksik savilaik seina peal, laua ees või all põrandal tint või tušš jne. „Vombatis“ kujutatud koomiksikunstniku töölaud on aga täiesti tühi. Rekkor istub selle taga ja kritseldab paar paberit täis, laua all sahtlis on mõned raamatud või kladed, mitte midagi muud pole.
Üldse on selle perekonna elamine hästi steriilne. Mööblit on neil vähe, elutoa garnituuriks on suur diivan, kohvilaud ja tumba, ühes seinas peegel ja teisel pool väike kapp lillevaasiga. Ja ongi kogu elamine. Selline kodu väljanägemine kinnitab justkui kaasaegse inimese arusaama kodust, et kodu peab olema tühi, kodus käiakse ainult magamas, kõik muu toiming ja töö toimub kusagil mujal. Nagu Virregi Leole ütleb: "Ma tahan, et minu ruumid oleksid täis, et mul oleks selgus, ma ei taha, et minu kodu oleks tühi" ja laiutab seepeale Leo üpris tühjas elutoas käsi. Teiselt poolt kinnitab selline kodu väljanägemine asjade kultuse ümberlükkamist. See perekond hoolib tõeliselt teineteisest, neil on kodus koos hea olla, ilma et nad peaksid selleks oma ruume liigse kolaga üle kuhjama. Neil pole vaja mitte kellelegi midagi näidata, et kui külalised tulevad, siis nad ikka näevad, kui hästi me elame, et meil on selline tehnika ja kõige uuem mööbel ja igasugu nipsasju. Perekonnal on ainult hädavajalikud esemed ja nemad ise üksteisele toeks. On inimesed, kellega saab koos aega veeta, kellega rääkida ja kelle kallal ilkuda, mitte tehnilised vahendid, mille abil töövaba aega koduks nimetatavas kohas sisustada.
Kui tavaliselt kisuvad Kiviräha näidendid just lõpu poole täielikuks jandiks, siis „Vombat“ oli taas teistmoodi. Siin lõppes kõik õigel ajal. Esimese vaatuse ajal ma küll mõtlesin, et mul on nüüd kõik tegelased nähtud, võiks ära minna, vaevalt, et teises vaatuses midagi põrutavat tuleb. Aga siis sai uudishimu minust ikkagi võitu, et mingi asi siin peab ju olema, ei saa nii olla, et mitte midagi ei toimu, et mingit intriigi pole, et Kivirähk ja Karusoo näitavadki stseenikesi tavalisest pereelust. Kuigi minu eelaimdus ei osutunud tõeks, mingit intriigi ei toimunud, aga kahetsema ka seda ei pidanud, et teise vaatuse ja seega kogu näidendi lõpuni vaatamine mahavisatud ajaks oleks osutunud. Eriti meeldiv oli lõpus esitatud fotokollaaž esivanemate paaridest, viimase eriti magusa paarikesena vombatite paar.