Imelaps

Piret Rips „Imelaps“, lavastaja Garmen Tabor, Estonia

Kammersaali sai hoopis maja küljeuksest. Seal juhatati iga nurga peal, et nüüd sõitke liftiga viiendale korrusele, seal oli juba uus teenindaja inimesi vastu võtmas, kes uue suuna kätte näitas, edasi juhatasid sildid. Siis oli isetehtud garderoob – ühte ilmselt proovisaali olid tõstetud barjääriks toolid ja nende taga hoiti riideid. Garderoobitöötajad riputasid riided varna ja andsid koguni numbri vastu. Saal ise nägi välja nagu spordisaal, mingi odav parkett maas, nišid akende ees, seinad riide ja võrkudega kaetud, nii et jäigi mulje, et nende varjatud seinte peal on tegelikult roniredelid, kuskil riide taga on kuhjas matid ja ronimisköied, akende ees on võrgud, et palliga akent ära ei lõhutaks. Isegi higilõhna oli seal tunda. Kuidagi ebamugav oli seal juba selles mõttes olla, et koht meenutas spordisaali, siis oli seal veel hästi valge, seda ka etenduse ajal, täispimendust, nagu teatrisaalis seal ju teha ei saa, ja istuma pidi ka tavaliste ilma käetugedeta ebamugavate toolide peal.
Õnneks oli tegemist lühioperetiga, kuigi ka see aeg oli üpris piinarikas. Seda lolli taidlemist vaadata, nagu oleks kuhugi maakolka kultuurimajja kohalikke taidlejaid vaatama sattunud, mitte rahvusooperi esinduslauljaid. Suur lava ja pimendatud saal annab juurde ikka mingi salapärase aura, mis näitlejad laval kuidagi suuremaks ja tõsiseltvõetavamaks muudab. Kammersaalides või teatrimängimiseks ümberkohandatud paikades, mis pole algselt teatritegemise jaoks ehitatud, sellist efekti pole ja peab olema ikka väga hea interpreet, et sellises saalis mõjule pääseda. „Imelapse“ seltskond seda kindlasti polnud, nii et nad ei pääsenud mõjule, ja tegelikult polnud mingit lugu ega tegevust ka, millega silma hakata. Niisama tore äraolemine lastele, kuigi vaatasin, et lapsed ka igavlevad selle vaatamise ajal, üks laps toppis emale isegi avatud raamatut nina alla, paludes, loe mulle!
Lugu rääkis Aleksandrist, kelle vanemad, eesotsas vanaemaga teda imelapseks peavad. Juba imikueas, kui teised temavanused lapsed alles lälisevad, suudab Aleksander välja öelda ülikeerulise võõrsõnadest koosneva liitsõna, mille tähendust mitte keegi ei tea. Imikuid näidati täiskasvanutena, kes olid paigutatud istuma suurtesse lapsevankritesse. Janne Ševtšenko on küll ideaalne veetlev leedi, aga imiku mängimisel pingutas ta konkreetselt üle, oskamata muud teha kui ennast pidevalt korrata ja käesoleva pulga otsas suure südamega mängida. Ei ole need imikud nii laialt naeratavad midagi ja sõbralikult teisi oma mänguasjaga pähepatsutavad, hoopis tüüpilisem oma mossis ja arusaamatust väljendav näomiim. 6aastaselt viiakse Aleksander sisseastumiskatsetele geeniuste kooli. Lõpuks tuleb välja moraal, et lapsel tuleb lasta olla laps, lasta tal teiste „tavaliste“ lastega koos palli mängida, et ta ei satuks teiste naerualuseks, kui ta juhuslikult mängu kistakse ja ta „sööda“ hüüdmise peale palli kommiga söötma hakkab. Lavastuses oli veel mingi tobe päkapikk, kes looga tegelikult üldse seotud polnud, ilmselt mingi selline kohustuslik boonuspunkt, et me peame tegema jõulunäidendi, paneme siis lavakujundusse kuuse ja palju jõuluehteid ja üks tegelane on päkapikk, siis ongi laste jaoks jõululavastus olemas. Imal värk. Muusika oli vähemalt enam-vähem normaalne, ma kartsin kõige rohkem seda, et tuleb mingi kaasaegne kõrvu kriipiv kakofoonia, kus pole harmooniat ega järeleümisevat viisi, aga põhiteema „Imelaps“ jäi päris hästi ja kauaks kõrvu kõlama. Kammerooper oli tegelaskonnalt samuti kammerlik, koori asemel olid seal 4 „poissi“, kellest poisi välimusega küll ainult 3, neljas oli kuidagi vanem ja pikkade juustega perverdi välimusega. Üllatuslikult sai näha ka draamanäitlejat Eva Malleust, keda teab mis ajast laval näinud pole. Aga ega see tegelikult nii suur üllatus polegi, et draamanäitlejad ooperites üles astuvad, rohkem küll muusikalides ja operettides, lihtsalt selle konkreetse „Imelapse“ puhul üllatas, et seal selline näitlejanna oli.