Mängurid 2

Nikolai Gogol „Mängurid“, lavastaja Oleg Menšikov, Ühendus 814

Saali sisenedes tervitati eelmänguga. Lava vasaku ääre olid hõivanud pilliansambli esindajad, kes osalesid ka etenduses, ülejäänud laval tegutses nn. MC ehk „üleskütja“. See oli küllalt tüütu, aga õnneks ei olnud see osa etendusest, nii et sellele isetegevusele võis ühe silma kinni panna. Hea, et ta ei öelnud, nagu enne telešoude algust MC-d ütlevad, et kui saatejuht stuudiosse tuleb, siis plaksutage. Selles kontekstis oleks siis olnud, et kui Oleg Menšikov lavale tuleb, siis plaksutage, kuigi seda poleks pidanud suuresti venekeelsest elanikkonnast koosnevale publikule ütlema hakkamagi, nad niikuinii plaksutavad. Viimase asjana tahtis MC inimeste kotisisusid näha, et veenduda, kas ikka kõigil on mobiiltelefonid välja lülitatud ja ei uskunud, kui talle vastati, et nendel külastajatel, kes tema juhusliku valiku osaliseks langesid, polnud üldse mobiile saalis kaasas.
Etendus algas samas stiilis, vaatasin, et seekord on Gogolist mingi täielik komejant tehtud. Eelmisest nähtud lavastusest oli meeles väga tõsine lähenemine, mis selle teemaga sobis, nii et mulle tuli üllatusena, et seekord nii jandina mängitakse. Teatud ajani oli isegi natuke tüütu seda külajanti vaadata. Lavakujundus toetas külamiljööd – sissevaade ukraina talumajja ja hoovi. Laval eksponeeriti ilusas kujunduses nii maja sisemust kui ka sellest väljapoole jäävaid alasid. Päris maitsekas lavakujundus oli – keskel kõrgendikul tuba kujutav ala lauaga, selle ümber seinad, uksed ja nende ees külahoovile iseloomulikud esemed, nagu ümmargused pealt kitsenevad ukraina potid ja vanker. Kasutati isegi teist tasapinda, toa kohale jääva katuse kujutise ees oli lahtine rõdu, kus samuti mõned stseenid maha mängiti.
Etenduse edenedes vaatasin aga, et selline jandilik stiil sobib päris hästi Gogoli kelmilooga. On ju tegemist mängu ja teineteise ülekavaldamisega. Üks mees mõtleb, et ta on kavalam kui ülejäänud, ülejäänud aga teevad alatu kokkumängu, mille tulemusel üksikkelm 80 000 ilma jääb. Seda kelmi Ihharevi mänginud Aleksandr Ussovil tulid eriti hästi välja tõsisemad stseenid, tipphetkeks kujuneski tema rõõmutants, kui mees usub, et suutis 80 000 ära andes 200 000 teenida. See oli väga hingestatult ja ilusti mängitud stseen, nii et ikkagi tuli tõsisem toon selle Gogoli teose esitamisele kasuks. Kuigi nagu öeldud, alguses tundus, et janditamine sellele tükile ei sobi, siis mingi aja pärast harjusin ära ja siis tundus juba päris lõbus. Tundus ka, et ikka sobib selline jant, eriti, kui seda esitavad sellised head näitlejad nagu selles koosseisus olid. Aga Ussovi küllalt pikk monoloog, mis kätkeb nii hetkelist rõõmustseeni-eufooriat kui ka sellele järgnevat kukkumist, kui selgub, et ta andis petturitele lihtsalt 80 000 ära, aga talle vastu antud võlakiri 200 000 peale, mille koostamise juures ta ise viibis, oli filigraanselt esitatud kokkumängu tulemus.
Naljakaks läks asi siis, kui lavale ilmus Viktor Suhhorukov. Tema kanda oli lavastuses Glov-vanema esitamine. Seda tegelast oli tõesti koomiline vaadata, kõik need tema kummalised poosid ja esinemine, kõige tipuks veel tobenaljakas kiilaka parukas, millel pea keskel juuksetutt kirsina tordil kõrgumas, nagu kukehari. Lõpupoole oli veel Psoi Stahhitši ukrainakeelne kõne, mis rahvale väga nalja tegi, aga ma ei saanud sellest midagi aru ja lihtsalt selle üle naerda, et miski on arusaamatu ja kõlab naljakalt, ka nagu põhjust ei näinud. Õhtu täht oli muidugi lavastaja Menšikov, kelle esitus minu jaoks kuidagi kahvatuks jäi. Kinolinalt on ta siiani paremini mõjunud, eriti noore musikesena, kui ma temasse kõrvuni armunud olin. Kuigi ka vanema mehena olid tal kinolinal ilusad esitused, täiesti uskumatu oli see, kuidas ta 40aastaselt suudis mängida noort junkrit. Aga laval ta millegipärast nii hästi ei mõjunud. Võib olla oli asi ka selles, et minu istekoht jäi liiga kaugele, kui oleks istunud lähemal ja teda üksikasjalikumalt näinud, oleks ka efekt suurem olnud. Kuigi ainuüksi see fakt, et laval on Oleg Menšikov, siinsamas laval, elav, mitte läbi televiisori vahenduse nähtud, elusuuruses, pani ikka südame kiiremini põksuma.
Jandilikkus väljendus rohkesti mängulises liikumises. Nii anti teksti edasi väikseid liigutusi kaasa tehes, peaaegu pidevalt saatis kõnet-tegevust muusika, mille taktis siis oligi hea rütmilisi liigutusi teha. Tantsunumbriteni asi päris ei läinud, rohkem selline minimaalne ja tagasihoidlik liikumine oli, et nõksutati seistes põlvi või teed juues rüübati suure lurinaga ja teetass kanti suure kaarega laua pealt suu juurde. Glov-noorem Nikita Materenkovi esituses oli selle etenduse kõige liikuvam tegelane. Tal väljendus iga sõna mingi liigutusega, kusjuures ta liikus äärmusest äärmusesse. Ikka nii, et tooli pealt laua peale ja sealt edasi ühest lava otsast teise otsa. See oli juba etenduse see osa, mis mulle meeldima hakkas, nii et sellist poisilikku sebimist oli päris lõbus vaadata. Kaartide äraarvamisstseen, mille puhul ma eelmine kord vaimustunult paralleeli „Selgeltnägijate tuleprooviga“ tõmbasin, oli siin taas efektselt publikule suunatud, nagu toonitades selle lavastuse lustlikku mängulisust. Kaardid jagati publikule laiali ja äraarvaja ütles, mis kaardid kolme vaataja käes on. Samuti väljendas janti ka tegelaste riietus. Seda nii Menšikovil seljas olnud stiliseeritud sabakuue näol, mille pikad otsad vesti alt välja tilbendasid, või siis Suhhorukovil seljas olnud stiliseeritud kasakakostüüm, mille püksid olid küllalt kaasaegsed jalgevahele kogutud riidetükiga kottpüksid. Glov-noorem oli üldse mingis kerjusekostüümis: täiesti räbaldunud särk ja rebenenud püksid, linasest riidest, mitte midagi selles tegelases ei viidanud aadlikule, kes see noormees tegelikult olema peaks. Kuigi ideeliselt oli tema selline näitamine muidugi õige, oli ju tegemist laostnud aadlivõsuga. Samas kui Zhenovatši lavastuses olid kõik tegelased ühtlaselt mustadesse kostüümidesse riietatud, nii et isegi tegelaste vahel visuaalse vahe tegemine oli küllalt keeruline. Menšikovi naljalavastuses käis kaardimäng niimoodi, et kaarte lihtsalt pilluti. Ühel petturil olid kaardid trakside külge seljale peidetud.