Kolmekesi kahevahel

Luigi Lunari “Kolmekesi kahevahel”, lavastaja Tiit Palu, Endla

See lavastus huvitas mind natuke selles mõttes, et olin seda peaaegu 10 aastat tagasi Vanemuise esituses näinud, lavastaja ja üks osatäitja – Indrek Taalmaa olid samad, muu oli kõik nagu muutunud. Õigemini, seda Vanemuise lavakujundust ma ei mäletanudki, nüüd vaatasin täitsa ohoo efektiga, et laval on eriti olulisel kohal uksed ja külmkapp. Eelmisest lavakujundusest ma küll midagi sellist ei mäletanud. Mäletan ainult üldiselt lugu, et 3 meest kogunevad mingitel arusaamatutel asjaoludel ühte ruumi ja jäävad sinna pikemaks ajaks pidama. Teise vaatuse lõpus saabus näidendi ainus naistegelane koristaja näol ka, aga teda ma ei näinudki. Lahkusin, nagu mul tavaks, peale esimest vaatust, sest kõik sai selgeks. Kuigi seda ma päris täpselt ei mäletanud, millega see asi lõppeb, aga ei viitsinud sellepärast sinna jääda ka. Esimene vaatus oli niigi piisavalt pikk, peaaegu 1,5 tundi. Oleks võinud seda asja ikka tunduvalt lühendada ja umbes nii pika kogu lavastuse tehagi. Täiesti arusaamatu, mis seal veel teises vaatuses vaatamisväärset oleks olnud. Niigi sai iga tegelane ennast piisavalt eksponeerida ja mitu lugu ära rääkida.
Näidend pidi olema väga müstiline, aga mina seal küll mingit müstikat ei näinud. Pigem uskusin kõiki professori antud seletusi, sest ta oli nii nauditavalt loogiline. Üldse oli see Sepo Seemani poolt selle näidendi parim esitus. Eriti vahva oli tema hädine ja nohiklik olek ja samuti ka diktsioon, mis oli väga arusaamatu, aga eriline. Seeman tegi kogu selle asja üpris vaadatavaks, kui teda poleks olnud, oleks tulnud see hirmpikk esimene vaatus seal lihtsalt ära igavleda. Midagi müstilist ma selles küll ei näinud, et inimesed tulevad kokku ühte ruumi kolme erineva ukse kaudu ja igaüks peab seda kohta erineva aadressiga kohaks. Täiesti loogiline, kui maja asub kolme tänava nurgal ja igal tänaval on majja eraldi sissepääs. Mina tabasin selle müsteeriumi juba palju varem ära, kui tegelased seda publiku poole avaneva kujuteldava akna all arutama hakkasid.
Ebaloomulikud tundusid küll need muud asjad, et iga mees sai avada ainult seda ust, mille kaudu tema sinna ruumi sisenes, aga teised 2 meest seda ust lahti ei saanud. Samas oleks tahtnud siis selles loos rohkem müstikat ja salapära, aga kõik oli kuidagi liiga realistlik, et mingite müsteeriumite üle üldse pead vaevama hakata. Ja nagu professor pärast näitas, avanesid ka teised uksed teistele meestele, lihtsalt linki vajutati vales suunas. Või siis külmkapp, kus on sees just seda, mida inimene parajasti soovib. Ühele tegelasele õlut, teisele mahla ja kolmandale kuuma kohvi.
See uste teema oli samas omapärane, et igaühe jaoks on olemas oma uks ja igaühel oma tee, mis viib kokku erinevate inimestega ja asetab sind erinevatesse situatsioonidesse, aga seda nägin selles lavastuses ainult mina, teksti kaudu see kuidagi ei väljendunud. Vähemalt esimeses vaatuses mitte. Ilus lugu oli direktori räägitud lugu laevast. Inimesed tulevad ühekaupa erinevates sadamates laevale. Alguses on kõik tore, kõik on sõiduga rahul, aga siis tekib väike paanika, sest inimesed ei saa aru, miks nad sellel reisil üksi on. Mitte kellelgi pole kaasas meest või naist, kallimat või vanemaid, lapsi. Momenti, kuidas nad lahkusid, nad mäletavad, aga seda, mis jäi sellest lahkumisest kuni hetkeni, kui nad laevale sattusid, ei mäleta. Vahepeal on tühik. Lõpuks taibatakse, et nad on surnud. Surnumere laevareisijad. Hästi ilus ja Madis Kalmeti poolt veenvalt esitatud legend.
Indrek Taalmaa kapteni räägitud anekdoodist oleks saanud omaette sketši teha. Vahepeal oli päris naljakas, nii et isegi mina muigasin. Aga ei midagi erilist, mis oleks hulgaliselt emotsioone tekitanud ja kuidagi väga korda läinud. Suhteliselt mõttetu lugu ja raisatud aeg, mis teatris sai veedetud.