Jõuluõnnetus

„Taas sajab valget lund väljas...“ üürgab ostukeskuse muusika. Jään seisma kassajärjekorda väikese poisi taha. Poiss rabistab natuke oma taskus ja tal kukub taskust välja 25 krooni. Esimese reaktsioonina tahan kohe poisile õlale koputada ja sõnatult pilguga maas lamavale rahatähele näidata. Tõstnud juba käe, et see poisikese õlale asetada, peatab mind hoiatavalt sisemine hääl. Oota, oota nüüd, mida sa ometi teed, tahad võõrast last puudutada? Päris segi läinud! Mõtle kõigile pervertidele ja lasteahistajatele, kes viimasel ajal vangi on pandud. Aga mida siis teha? Köhida hääl puhtaks ja öelda kõva ja selge häälega, poissi füüsiliselt puudutamata: „Poiss, sul kukkus 25 krooni maha!“ Ei taha nagu nii palju tähelepanu ka endale, vaevalt, et peale sellist kõvahäälset esinemist minu poole ainult raha kaotanud poiss vaatab, minu poole pöörduvad ka teiste ostjate pilgud. Ja mis nad minust arvata võivad? Et ma olen ise selle 25 krooni maha pillanud ja tahan seda niimoodi poisile edasi anda, väikse avansina, et siis oma musti tegusid tema kallal toimetada. Kui poiss ostukeskusest välja läheb, siis varitseda teda kuskil nurga taga: ahhaa, poiss, mäletad 25 krooni? Võtsid selle üles? Võtsid. Nii et tule nüüd minuga. Ikka kuidagi kahtlane. Või minna veel edasi... tagasi... ma tulingi siia ostukeskusesse seda poissi jälitades, leidsin kassa juures paraja momendi, poetasin raha maha ja andsin selle niimoodi poisile. Vaatan abiotsivalt enda ümber ringi. Seda, et poisi taskust kukkus välja 25 krooni, märkasin ainult mina. Vaatan ajakirjade leti poole, kuhu mu poeg jäi. Ta on sellest poisist küll natuke vanem, aga kui laps puutub last, ei peaks see kriminaalne kuritegu olema. Viipan pojale, et ta minu juurde tuleks, aga poiss on viimase Hustleri kaanepildi silmitsemisega nii ametis, et ei märka oma hädasolevat ema. Võõraid lapsi puutuda ei tohi. Nihkun vaistlikult poisist eemale, et minu kasuka pikakarvalised karvad tema jope vastu ei puutuks. Vaene poiss. No mida küll teha? Tal võib ju seda raha väga vaja olla? Võib olla saab ta kodus ema käest pahandada või koguni peksa, et 25 krooni ära kaotas. Ema andis talle 100 krooni ja käskis ülejäänud raha tagasi tuua. Poiss aga kaotas mingi osa sellest rahast ära ja mina, paha tädi, nägin, kes ja kui palju kaotas, aga ei aita. No ma ei saa ju aidata. Ma ei taha vangi minna. Poiss ei märka oma rahatähe kadumist isegi siis, kui ta kassas oma ostude eest maksab. Vaatan korraks tagasi sinna, kuhu rahatäht kukkunud oli, seda pole enam. Pilgutan paar korda silmi, nagu veendumaks, kas ma näen ikka õigesti... jah, raha pole enam maas. Keegi sai omale jõulukingituse ja poiss jõuluõnnetuse. Või mis iganes. Kui minu poeg minu juurde jõuab, on juba igal juhul hilja. Raha kaotanud laps on läinud ja tema kaotatud raha ka enam maas pole. Mul jäi see poiss millegipärast südamele, aga aidata teda kuidagi ei saanud. Keegi teine vist ka ei julgenud aidata. Kahju, kui ta nüüd sellepärast kodus peksa saab. Aga ega ei jõua ju kõigi teiste hädade pärast pead vaevata. Pojaga kodu poole sammudes, mõtlesin, et mis oleks siis, kui samas situatsioonis oleks olnud elu ja surma küsimus. Näiteks, kui lapsed on ülekäigurajal liiga vallatuteks muutunud ja ei märka lähenevat autot. Kui tuleks tõesti ennast koos lapsega pikali paisata, seal juures veel siivutusse poosi lebama jäädes, ennast võõra lapse peale heita, et teda autorataste eest ära tõmmata. Kas ma siis ka ei julgeks? Või kui keegi saaks niimoodi minu lapse elu päästa, aga viskaks käega, kartes, et võõra lapse puudutamine toob kaasa kriminaalkaristuse. Las võõras laps sureb, vähemalt ei lähe mina vangi, kui keegi peaks seda sangarlikku päästežesti valesti mõistma.