Kogutud teosed

Donald Marguilese “Kogutud teosed”, lavastaja Eva Klemets, Vanemuine

Iseenesest jama tükk, nii et polnud mingit viitsimist sinna kauemaks kui üheks vaatuseks jääda. Tegelasteks on Külliki Saldre mängitud kirjandusprofessor ja tema noor tudeng Hilje Mureli kehastuses. Tegevus toimub professori kodus, kodu on küll kuidagi hästi kunstlik, kuigi selles on reaalsed tarbeesemed, aga need asjad tunduvad kõik liiga minimalistlikud. Arusaadavalt on selline lavakujundus tingitud sellest, et stseenide vahetusega tõstetakse professori toas ka mööblit ümber, kuigi samas jääb see arusaamatuks, milleks tõsta mööblit ümber? Kas lihtsalt sellepärast, et lavapoistel oleks iga stseeni vahetuse ajal lavaringi asja? Või pigem ikkagi selleks, et lavaruum oleks igas sektoris istuvatele vaatajatele ühtviisi hõlmatav, et iga sektori vaataja näeks vähemalt ühe stseeni niimoodi, et laud on tema poole seljaga, siis vahepealsetes stseenides on laud ühe külje peal, otse vastas või teise külje peal ja kõige lõpuks jälle oma algsel kohal tagasi. See tinglik läbipaistvus, mis oli tingitud lavaruumist – publikule pidi igas kohas istudes kõik nähtav olema, kutsus esile ka selle, et professori elutoas ei saanud kasutada massiivsemat mööblit, näiteks seinu ja seina katvat laest põrandani ulatuvat ja paksult raamatuid täispikitud riiulkappi või muid suuri esemeid. Seega oligi siis mööbel kergesti liigutatav ja kõrguselt selline, et ei jääks laval toimuvale ette ega hakkaks seda varjutama. Samas oli kogu see minimalism liiga tinglik, raske oli ette kujutada, et keegi saaks elada sellises toas. Mööbel nägi ilmselgelt liiga ebamugav välja, väiksed taburetid, jäiga seljatoega puutool, kitsas ja madal rokokoo stiilis diivan. Mina vähemalt küll ette ei kujuta, et keegi sellises ruumis elada saab. Pigem mõjus kogu see pilt selles stiilis, nagu kirjanike kodumuuseumis näha võib, selline steriilne pilt ülikorras ja proportsioonidest väljas kasutamisel ebamugavana tunduva mööbliga.
Loo sisu oli ka igav – arutleti kirjandusest ja kirjanikuks olemisest, mõned elulised mälestusseigad ka sekka. Ilmselt tumestas kogu loo vastuvõttu kohe alguses professori suu läbi tudengi maapeale toomiseks kõlanud fraas, et kirjanikuks ei saa tegelikult õppida, see kas on või seda pole, kõik, mida teile erinevad ülikoolid, meie oma teiste hulgas, lubavad, on üks suur reklaamitrikk. Üldse see süsteem, mis välismaal on, kus on igasugused imelikud loovkoolid, kus kirjanduse õppimine ei tähenda meie mõistes filoloogilise hariduse omandamist, vaid just nimelt praktiliste oskuste omandamist, kirjutamist ja seminarides osalemist, esseede valmistamist jne. see jääb mulle kuidagi arusaamatult võõraks. Nii et polnud huvi ka seda naistepaari jälgida. Paari stseeni järel oli selge ka see, kuhu suunda lugu tüürib, kuigi, kui see minu pakkumine, millega lugu lõppeda võib, ei pidanudki paika, siis minus kui vaatajas ei suutnud see lugu tekitada ka mingit sellist uudishimu, et jääks ainult sellepärast etendust lõpuni vaatama, et teada saada, mis edasi saab ja millega see kõik lõppeb. Kui esimeses stseenis, kui tudeng tuleb professori juurde, et oma essee üle arutada, suhtub professor neiusse teatava üleoleku ja külmusega, siis teiseks stseeniks, kus neiust on saanud juba professori assistent, on nad palju sõbralikumates suhetes ja kolmandas stseenis käituvad juba üldse nagu ema ja tütar.
Ma pakkusin, et asi lähebki niimoodi edasi, et mitte praktilise teooria, vaid koos töötamise ja olemise, arutamise ja mälestuste heietamise teel vormibki professor tudengist professionaali. Võimalik, et tudengi proffide ridadesse astumine tuleb isegi varem kui professor sellega arvestanud oli, nii et tudeng, kes tuli tegelikult professorilt tarkust ammutama, muutub ise temast paremaks, kasvab professoril üle pea ja tekib umbes selline situatsioon, et loodu hävitab looja või valmistab loojale pettumuse, kui temast endast paremaks saab. Midagi muna õpetab kana stiilis. Sellele professorile vihisevatel sammudel järele jõudmisele ja ka ilma suure targa naise protežeerimiseta hakkamasaamisele vihjas juba dialoog kolmandas stseenis, kus tudeng teatab, et üks tema lugu avaldatakse. Selle peale on professor täiesti solvunud, et neiu sellest temale niimoodi teatab, et professor ei saanud avaldamisnõusolekust kohe selle saabumisel teada, ja kõige rohkem see, et sellesse ajakirja olid nad koos otsustanud seda lugu mitte pakkuda, sest see lugu ei peaks sinna sobima. Kõigis nendes ajakirjades, kuhu nad koos lugu pakkusid, kusjuures professor kui kirjandusmaailmas mõjuvõimas isik pani avaldamislootuses toimetusse saadetavale loole ka oma soovituskirja juurde, mis siiski loo avaldamisele kaasa ei aidanud. Nüüd saatis tüdruk täitsa omal algatusel loo ära ja ei olnud sellel isegi soovituskirja juures, ja ometi on ajakiri, kuhu professori arvates see lugu üldse ei sobiks, nõus tudengi loomingut avaldama.
Ainus huvitav asi, mis lavastuses oli, oli stseenide vahetus. Kui stseen lõppes, jäid näitlejad tardunult seisma, saal läks pimedaks ja näitlejate juurde tulid abilised. Lavatöölised nihutasid ja tõstsid ümber mööblit, naisterahvad olid riieturid, kes tõid näitlejannadele järgmiseks stseeniks vajalikud riided kohale, nende soengut ja grimmi kohendasid. Seda oli huvitav jälgida, kuidas ümber riietuti ja kuidas abijõud näitlejannasid aitasid ja üldse mis sellel ajal toimus. Inspitsient käis ümber lavaringi, selle ringi, mis oli mänguruumiks, õhukest eesriiet liigutades. See eesriie oli ka hästi põnev. Mõnes kohas tähistas see eesriie ust, kui eesriie natuke lahti lükati ja tegelane sealt sisse tuli. Eesriiet kasutatigi üle stseeni, esimese stseeni alguses on professor üksi kodus, kui alt fonolukk heliseb, siis hakkab ta rääkima, nagu karjuks aknast välja, et ma viskan teile võtme, tegelikult samal ajal ümber lavaringi rippuvat läbipaistvat kardinat eest ära tõmmates. Teise stseeni ettevalmistuse ajal, kui näitlejaid selleks stseeniks ette valmistatakse, teeb inspitsient kardinaga lavaruumile ringi peale ja seda stseeni mängitakse kardina varjus. Siis mõjuski see stseen sellise uimase ja udusena, sest lavaringis toimetavaid näitlejaid ja seal olevaid asju polnud päris selgesti näha. Selline lahendus oli päris õigustatud, minu meelest toimus see stseen öösel, kui professor saabub mingilt auhinna vastuvõtmiselt kaugelt reisilt koju. Häiris veel see, et vaatajad istusid ringis ümber selle ringi. Katsu sa niimoodi rahulikult keskel toimuvatele sündmustele keskenduda, kui nii kõrvalt kui ka vastast mitmedkümned silmapaarid sulle vastu vahivad. Kuigi on aru saada, et nad vaatavad ikkagi sinna keskele, kus toimub näitemäng, on ikkagi väga ebamugav, soovitaks selliseid lavakujunduse lahendusi enam mitte kasutada, kui publikul omavahel silmside võib tekkida.