Elu ja kuidas sellega toime tulla

Rühmatöö „Elu ja kuidas sellega toime tulla“, lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater

Tehakse ikka mõttetuid asju. Eneseabiraamatute põhjal kokkupandud möla. Ei midagi vaimukat ja vaadata ka eriti midagi polnud. Tundus, et tekst oli kohati improvisatsioonilik, kui Peeter Rästas esitas mingi küsimuse, mis koolitaja Silja Miksi naerma ajas ja ta seda laval varjata püüdis. Toomas Suuman mängis üpris lavavälist olevust, midagi deus ex machina sarnast, olles kord lavastajaks, kes näitlejaid suunas, mis suunas oma tundeid väljendada, või siis kõige tähtsam koolitaja, kes alati kõigile asjadele lahendust teadis. Minu jaoks jäi küsitavaks selline lavastuse vorm. Põhieesmärk oli ilmselt saagu mis saab, publikule mingitki nalja pakkuda. Ja eneseabi tundub selline kõigile pealeminev ja naljapakkuv teema olevat.
Oleks tahtnud mingitki lugu näha. Mitte lihtsalt stseenikesi sellest, kuidas eneseabikursuseid korraldatakse. Sisutuid ja tühje stseenikesi. Teatav sarnasus on sellel lavastusel NO Teatri menukiga „Kuidas seletada pilte...“ - samuti n.ö. näitlejameisterlikkuse demonstreerimine kõige erinevamate viisidega, lugu kui sellist sisuliselt polegi. Ainult et Rakvere trupp jääb mänguoskuselt dokumentaaldraama või sotsiaalse teatri esitamiseks liiga nõrgaks. Vähemalt sellise teatri sellises vormis esitamisel. Sellel teemal on tehtud palju huvitavamaid ja sisukamaid, sügavamale tungivaid reportaaže, kasvõi dokumentaalfilm „Müümise kunst“. Sellest lavastusest lootsin ka rohkem midagi sellist elulist lähenemist. Näiteks, kuidas korraldatakse mingi ajuvaba koolitus, koolitajad karjuvad loosungeid nagu „Õnn ei ole rahas!“, „Igaüks on oma õnne sepp“ jne, aga kui koolitus ära lõppeb, siis hakkavad tagaruumis nende tõelised palged välja kooruma. Kellel on peod nii tühjad, et pole raha isegi leiva ostmiseks ja nüüd rõõmustab, et maru hea, et see koolitus täna ikka kavasse tuli, nüüd saab vähemalt pere kõhu täis ja laud kaetud. Või kuidagi erinevaid lugusid näidata, üks lugu koolitajast, milline ta on koolitusel, milline meediaga suheldes, milline kodus ehk päriselus. Siis lugu kellstki, kes tuleb koolitusele, koolitus tema pilgu läbi, mida see koolitus ja eneseabi pähemäärimine talle annab. Ja muid selliseid asju. Kõike seda kahjuks aga polnud.
Kannatasin ära küll ainult näidendi esimese vaatuse, aga arvan, et teine vaatus oli samas stiilis nagu esimene. Esimeses vaatuses näidati alguses stseene ühest pereelust, kus vahelduseks sekkus Suuman ja õpetas meest-naist, kuidas nad toimima peaksid. Õigemini, andis juhtnööre: „Te peate oma suhtumist kardinaalselt muutma...“ Isegi seda polnud, et oleks rohkem elulisust olnud, et oleks teada saanud, kes need tülitsevad mees ja naine on, kas selline kodutüli on nende peres igapäevane nähtus. Naljakas oli vaadata rasedat Silja Miksi. Alguses ma mõtlesin, et see suurem kõht on tal rollist tingitud, aga kohe vaatasin, et see kõht on kunstliku kõhu kohta ikka liiga loomulik, näib, et tegemist on pärisrasedusega. Isegi näitlejanna lavapükstele oli laiem siil juurde tehtud, et kõhuke ilusti ära mahuks. Selle perestseeni kujutamisega kuhugi välja ei jõutudki. Peale üldse mitte sujuvat üleminekut, Suumani pikka sissejuhatusmonoloogi ja tegelaste ekspositsiooni mindi edasi meestekoolitustega. Suumani tekstist selgus, et tuleb meestekoolitus ja pärast tuleb naiste osa, nii et arvatavasti see teine osa, mis mul nägemata jäi, olid samas laadis naljad naistele mõeldud koolitustel. Sorry, kui teises osas oli midagi sellist, mida ma sellelt lavastuselt ootasin, aga esimeses vaatuses ei näinud, kuigi eriti ei usu. See äraistutud tunnike ja natuke peale oli piisav aeg selleks, et jandist küllastumiseni tüdida.
Iseenesest oli kaheldav juba idee ise – hakata ümber mängima koolitust. Puhast koolitust ilma igasuguse raamita, selliste raamide ja isiklike lugudeta, nagu ma eelpool ootustes kirjeldasin. Näitlejad ei saanud koolituste edastamisega eriti hästi hakkama ka, vähemalt selles osas, mis ma nägin, oli tegemist üpris kesiste saavutustega, kus iga liigutuse ja sõna mõte oli selles, et publikust naerupahvakuid välja kiskuda. Ma arvan, et kui kellelgi on väga suur huvi koolituste ja eneseabitarkuse maailma vastu, et kuidas see ikkagi on võimalik, et mingi suvaline mees hakkab ühel päeval koolitusi korraldama, räägib suurtele rahvamassidele elementaarseid asju ja ajab sellega suure hulga raha kokku, siis on parem minna koolitusele endale, mitte koolituse haledat järelekopeerimist teatrist vaadata. Meil oli Sga ühise raseduse ajal kombeks käia erinevatel rasedatekoolitustel. Tulevaste emmede koolid ja mis nad kõik olid. Õpetati hingama ja võimlema ja päris naljakas oli. Sai näha erineva sotsiaalse taustaga naisi, kuulda nende elu-olust, kohtuda selliste inimestega, kellega sõpruskonna kaudu või näiteks teatris käies kunagi ei kohtuks ja ei kujutakski ette, et sedamoodi on ka võimalik olemas olla või mõelda. Aga on ja tuleb välja, et valdav enamik mõtlevad-elavad niimoodi. Hiljem käisime niisama huvi pärast ka muudel „seanssidel“, isegi kuulsa Vainu koolitusel sai taieldud.
Nüüd seda Rakvere haledat laadateatrit vaadates mõtlesin, et päriskoolitused on ikka mitu korda huvitavamad ja naljakamad, seal on vähemalt pajatsiks inimene, kes siiralt usub sellesse, mida ta räägib, ja see teebki teda ja teda jälgivaid-järgivaid inimesi naljakaks. See vahetu kontakt, mis saalis istudes tekib, kui su kõrval istub naisterahvas, kes iga koolitaja väljahõigatud loosungit süvenenud veendumusega vaikselt kordab. Kuni ekstaasini välja. Sellist asja teatrilaval ei näe. Ja ei osanud Rakvere trupp seda ka järele teha, kui väga nad ka ei püüdnud. Selle komejandi eesmärk oli kõike läbi koomilise võtme näidata, minu meelest oleks palju naljakam olnud, kui seda kõike oleks hästi realistlikult pakutud, kui näitlejate nägudest oleks vähemalt peegeldunud see võimalus, et nad tõesti usuvad kõige selle toimivusse, mida nad mängivad. Laval aga oli hoiak juba ette üleolev, et see kõik on täielik pläma, mida me näitame, see ei vii mitte kuhugi ja koolitustel käimine on raha raiskamine. Eneseabiraamatute ostmine on raharaiskamine, mida üritati ka pikkade lõikudega raamatutest ettelugemisel selgeks teha. Aga kas selleks on vaja nii mõttetut etendust teha, et vaatajani see tõdemus viia? Kellel on omad veendumused, see ei hakka niikuinii eneseabiraamatutega tegelema ega taolistel kursustel pakutavat tõsiselt võtma. Vähemalt niipalju oli sellest käigust kasu, et tagasiteel teatasin mehele, et tahan minna Ingrid Veidenbergi korraldatavale meediakoolitusele. Lihtsalt niisama, nalja pärast. Kujutan ette, et Ingrid on parem näitleja kui Rakvere omad.