Uinuv kaunitar

Pjotr Tšaikovski „Uinuv kaunitar“, koreograaf Pär Isberg, Vanemuine

Päris vahvalt oli lavastatud see lugu, Pär Isberg on varemgi Vanemuises omapäraste lahendustega hiilanud, nagu „Pähklipureja“, kus olid mängus värve kehastavad tädid ja aastaajad. Nüüd oli kaunitari lugu tehtud sünnipäevapoeks, mis toimus 1908.aastal kuurordivillas, kuhu toodi sisse Maria Teatri riidekirst, millest tegelased endale riideid võtsid ja nendes tantsisid ja siis hiljem oli veel igasuguseid tolle aja jaoks tehnilisi imesid – eelkõige loo mõttes saatuslikku rolli mänginud grammofon. See kõik oli täitsa vahvalt lavastatud, kuidas tehnikaimed tantsijates hämmingut tekitasid, kuidas koguneti vaatama grammofoni, mis hakkas plaati keerutama ja muusikat väljastama. Siis tulid filmimehed ja filmisid, kuidas kaunitar tantsis, see oli ka suur tehnikaime, et midagi filmiti. Kaunitar hakkas ka lähemalt grammofoniga tutvuma ja torkas selle nõelaga omale sõrme, sai veremürgituse ja suri ära. Siinjuures pani mind natuke imestama see, et kui kaunitar hakkas grammofoni uurima, siis ta jäi täitsa üksi. Muidu oli tal kogu aeg mingi kari inimesi ümber, igat tema sammu jälgiti, kogu aeg olid soolotantsud, kui kõik teda vaatasid, kui soleerisid teised osatäitjad, siis oli kaunitar koos teiste parasjagu mitte tantsivate artistidega, aga kui ta grammofoni juurde läks, siis jäi ta täitsa üksi. Ja oli oma haavatud-vigastatud sõrmega pikalt üksi, kuni ta siis oma tantsukorraga kesklavale surema jõudis, alles siis märgati, et sünnipäevalapsega on midagi juhtunud, siis kogunesid lähemad inimesed ka tema ümber.
Vahvalt oli kasutatud lavastuses teenijannat, keda pandi tantsima üks trupi pikemaid baleriine ja ta oli paari pandud toapoisiga Aivar Kallaste kehastuses, kes omakorda on tavaline lühike balletitantsija, nii et nad moodustasid täitsa omapärase paari, kui tagalaval tantsu keerutasid, mingeid soolonumbreid neile usaldatud polnud, ainult niipalju, kui nad oma argipäevaseid toimetusi ringi sagisid, uksi avasid ja lauda katsid. Ja lasteballetiga ühe ringi lava peal tegid.
Soolod olid enamuselt šedöövrid, paaris numbris oli kasutatud Petipa koreograafiat, mis oli klassikaliselt võluv ja keeruline. Sellised numbrid, mida ka teised lavastajad oma lavastustes on kasutanud, igal juhul erinevates televersioonides ja galadel olen ma neid numbreid korduvalt näinud, muidugi erinevate artistide esituses. Vanemuise „võõrtrupp“ sai ka päris hästi sellega hakkama. Jälgisin ka paksu baleriini, kes mulle juba varem mingis lavastuses silma hakkas, nüüd ta mõjus teiste üliõblukeste baleriinide kõrval kohe eriti paksult. Nagu kunagi Marika Aidla oma suurte kontidega teiste kõrval paksuna tundus. Aidla oli selles lavastuses hästi sisse pakitud, mängis Aurora head ristiema, kes oli nagu kogu peo metseen, keda kõik austasid ja pugejalikult ümmardasid. Ristiema käis hästi tähtsalt ringi ja tegi žeste, tuli tagalavalt diagonaalis üle lava ja tõstis eeslava teise nurka jõudes käe. See siis nagu oligi tema sooloetteaste. Ja pärast jälle, siis juba kuidagi teistmoodi kõndimise ja teise žestiga, aga iseenesest oli selleks esituseks vajalik tantsuoskus selline, et mina oleks ka sellega hakkama saanud. Vajalik on ainult see baleriinidele tüüpiline hoiak, kuidas pead hoida ja kuidas jalad hästi väljapoole sirutatult kõndida.
Muidu oli ka naljakas vaadata seda, kuidas baleriinid kordeballetis ennast hoiavad. Kui nad parajasti ei tantsinud, kuidas nad siis sõõris ümber soolonumbrit esitava tantsija seisid, kes kuidas jalgu hoidis ja mida sinna juurde tegi. Nad kallutavad alati niimoodi tüüpiliselt ülakeha igas suunas, et üks kummardus vasakule, teine kummardus paremale, see siis peab markeerima suhtlemist teise tantsijaga, kes sellise kummarduse peale pead noogutab ja käega midagi näitab. Tänases etenduses said nad mängida veel erinevate toidunõudega, ühel tüdrukul oli klaas käes, mida ta kahe käega hoidis ja aeg-ajalt suu juurde tõstis, nagu jooks sealt ja siis mingil ajal seda tema kõrval seisvale kahele teisele tantsijannale pakkus, et jooge ka. Saime lastega päris palju naerda.
Teise vaatuse tegevus toimus 2008.aastal samas villas, kuhu noored juhuslikult mere ääres jalutades satuvad ja kunagi selles majas toimunud tragöödiast teada saavad. Siis elustub Aurora ja saab oma printsiga kokku. See kõik on nagu ühe kaasaegse tüdruku unenägu, kes on sama baleriin, kes Aurorat tantsib. Paras kostüümidega tõmblemine ja nende vahetamine on sellel tantsijannal selles lavastuses. Esimene vaatus tundus juba piisavalt pikk ja lõpuks hakkas igav, mõtlesin mingi osa selle vaatamisest, kas ma ikka viitsin teisele vaatusele jääda, et nagu peaks olema juba kõik ära näinud, mis sellel balletil pakkuda on, igasugu soolonumbreid ja muud tantsu on nähtud küll ja igavgi juba, aga lapsed tahtsid lõpuni vaadata. Jäin ise ka rohkesti selle huvi pärast, et näha, kuidas need tantsijad kaasaegsete noortena välja näevad. Riietus oli küll selline, et kaasaegsed noored selliseid riideid ei kanna, palju oli kasutatud retuuse kui tantsijatele kõige mugavamat riietust. Lähtuti ikka sellest, mis tantsijale tantsimisel mugav on, mitte sellest, millised näevad välja noored inimesed aastal 2008.