Hoffmanni lood

Jaques Offenbach „Hoffmanni lood“, Dmitri Bertman, Vanemuine

Hoffmanni olen ma kunagi ülikooli ajal saksa keeles lugenud, ostsin isegi mingi taskuraamatu ja lugesin selle mingiks kollokviumiks läbi, kirjutasin puha korralikult kõik sõnad välja ja siis vastasin selle järgi. Oh olid ajad... Kui ma ei eksi, siis oli Hoffmannil mingi kass Murr ka, aga noh kassid on üldse lollakad, mis neist rääkida. Hea, et seda kassi polnud ooperisse toodud. Ooper ise oli täiesti ajuvaba, kuigi päris huvitavalt lavastatud. Lauljaid oli palju uusi, nende kohta ei oska midagi öelda, mööda nad ei laulnud, aga laulmist hindama ma pole ikka õige inimene. Noh laulsid ära, mis ma oskan öelda. Lood ise olid küllalt jamad, nii et suurema osa ajast ma tukkusin ja vahepeal piilusin lavale, siis haigutasin ja tukkusin edasi. Ootasin kannatamatult, millal algab vaheaeg, et saaks juba ära koju magama minna. Minu taga istusid mingid nagad, kelle pärast pidi saaliteenindaja ka saalis istet võtma ja neile kogu aeg meelde tuletama, et poisid, te olete teatris, mitte kinos, siin ei sööda etenduse ajal popkorni. Poisid siis üritasidki korralikult käituda. Ooper oli prantsuse keeles, üks poiss küsis teise käest, mis keeles nad laulavad, hispaania või?
Tuttav oli minu jaoks Olympia lugu, kuigi ma mäletan seda rohkem Coppelia nime all balletina. Meeldis koor, kes oli pandud liikuma ja näitlema, ei olnud seda, mis tavaliselt ooperite puhul häirib, et tegemist oleks nagu kontsertesitusega, et inimene tuleb lavale, esitab oma numbri, seisab ja vehib kätega ja siis jääb sellises äraootavas poosis, pea kummargil aplausi ootama. Siin ikka inimesed liikusid ja taidlesid, nii et kõva isetegevuse trupi taseme andsid välja küll, ega mingitelt kooriartistidelt polekski kõrgemat taset mõtet oodata. Päris jube oli üks stseen Olympiast, kes oli nukk. Teda mängisid 2 naist, 1 oli laulja ja teine baleriin. Siis Olympial olid vastavalt tantsu- ja laulunumbrid. Hirmuäratav oli baleriini anorektiline keha. Eriti dekolteepiirkond. Alguses ma vaatasin, et baleriin on nii osavalt ära meigitud, et seda piirkonda on väga kondiseks tehtud ja sinna mingid kondid peale joonistatud, aga pikemal vaatlemisel sain aru, et ei ole midagi joonistatud, tal ongi sellised jubedad kondid kaela alt välja turritamas.
Koor oli mitme laulunumbri puhul pandud imiteerima erinevate pillide mängimist, nagu tegid pantomiimi, kuigi muusikariistu neil käes polnud, aga mängisid, et teevad muusikat. Eriti huvitav oli vaadata, kuidas koorilauljad klaverimängu imiteerisid, sest on üldteada, et koorilauljatel on kohustuslik aine üldklaver. Nii et nad on kõik ka praktikas seda pilli mänginud ja siis oligi huvitav vaadata, kuidas üks või teine laulja antud muusika saatel ette kujutas, et tema sellist muusikat klaverist välja võluks. Muude pillide puhul oli märgata, et nad imiteerivad harfi või viiuli mängimist kuulmise ja ettekujutamise kaudu, s.t. võib olla mõnel üksikul kooriartistil oli selle pilli mängimise kogemus ka praktikas olemas, aga enamus lasi nii, nagu nad ette kujutasid, et seda pilli mängitakse. Ja eriti vahva oli vaadata neid lauljaid, kelle kohta ma teadsin, et nende emad on klaveriõpetajad. Elasid niikuinii seda olematut klaverit mängides välja kõik selle lapsepõlve kibestumuse, mis oli, kui juukseidpidi klaveri taha tiriti, selle asemel, et laps õues mängida saaks. Klaverimängu puhul oli eriti huvitav see, et artistidel olid kummaski käes erinevat värvi kindad - ühes käes must ja teises valge, nii et käed nagu sümboliseerisid ka klaveriklahve. Ei hakanud lugema, aga pärast mõtlesin, et võib olla seal oligi täpselt niipalju käsi, kuipalju on klaveril klahve.
Visuaalselt oli lavastus üldse põhiliselt mustades toonides, kõik kooriartistid olid riietatud musta, samuti 2 peategelast, vaid üksikud solistid kandsid midagi värvilist. Võib olla see värviline eristumine sümboliseeris seda, et tegemist on mehhaaniliste olevustega, need olid kas nukud või kohe surmale määratud inimesed. Üldiselt oli ikkagi igava süžeega lugu ja isegi väga hea lavastus ei andnud midagi sellele juurde. Samuti ma ei märganud ka seda, mis mul kuskilt ajusopist koitis, et „Hoffmanni lugudes“ on väga ilus muusika. Küllalt jama muusika oli minu meelest. Ei olnud ka mingeid tuntud meloodiaid, et oleks ära tundnud, seda ma olen kuskil varem kuulnud või nii. Läksin peale esimest vaatust ära, saavad ilma minuta ka hakkama.