Detektiiv Lotte

Priit Pajusaare lastemuusikal „Detektiiv Lotte“, lavastaja Ain Mäeots, Vanemuine

Peaks ütlema, et minu jaoks oli see ilge jama. Kuidagi läbi suure häda pidasin isegi etenduse päris lõpuni vastu. Kui etendus algas ja mõned minutid kestnud oli, siis hakkasin küll lapsi selles suunas masseerima, et appi kui jama, lähme vaheajal ära. Aga lastele (kurat) meeldis. Nii et ma piinlesin kogu esimese vaatuse selle mõttega, et kindlasti nad tahavad lõpuni jääda. Ja tahtsidki. Nende arust olid need hullud kujud maru naljakad. Nii koer kui ka kass ja eriti need putukad või kes nad seal olid. Mingid pikkade ninade ja patsidesse pusitud soengutega maskotid. Minu ajal tehti ikka naljakamaid asju lastele, ma mäletan, kuidas me ülikooli ajal käisime mitu korda vaatamas muusikali „Inetu“ ja nende tegelaste üle südamest, aga samas neid tegelasi ka väga armastades naersime. Nad olid sellised parajad totud ja oli tõesti kahju, et seda toredat tükki nii vähe hinnati. Minu meelest see ei olnud eriti kaua mängukavas ka, igal juhul selleks ajaks, kui mul oma lapsed juba teatriealised olid, ma neid seda vaatama viia ei saanud.
Lõpuks olin aga lastele isegi natuke tänulik, et me teiseks vaatuseks jäime, sest teine vaatus oli hoopis teisest puust. Alguses olin ma pettunud juba selles, et me minu meelest kehvale koosseisule sattusime. Kuigi kui ühe tegelase valikuks on Aivar Tommingas või Reino Lei, siis eelistan ma muidugi esimest ja just teda mul näha õnnestuski. Tommingas oli oma mõlemas rollis – Lotte isa ja draakon Otto – suurepärane. Eriti kirgastavalt ja tõeliselt koomiliselt, nii suurtele kui väikestele vaatajatele mõjus absurdipiiridel totter draakoni ja piraadi duett. Piraadina astus üliheas esituses üles Tanel Jonas. Kahju oli aga sellest, et ei saanud näha paljukiidetud Maria Soometsa doktor Avet, sest Soometsa asemel esitas tema mõlemat rolli hoopis Helen Hansberg. Kuigi ka sellel esitusel polnud viga, oleks tahtnud ikkagi Soometsa näha. Aga nagu kuulukse, hakkab ta emapuhkusele jääma, nii et võib olla jääbki Maria nendes rollides nägemata. Ja Margus Jaanovitsi asemel mängis hoopis mingi igav Marko Mäesaar. Nii et peab ikka ennast kokku võtma ja seda suhteliselt igavat asja teist korda ka vaatama minema, et paremat koosseisu näha. Kuigi koosseis seal vaevalt midagi muudab, kui lugu ennast pole.
Muusika oli täiesti nõme, ei oleks eurolaulik Pajusaarelt sellist jama oodanud. Parem oleks võinud Pajusaare poplugude sõnade asemel mingid Lotte teemad panna ja sellest muusikal teha, oleks palju parem tulemus tulnud. Liikumine oli ka nagu oli, peaosalised Lotte ja Bruno olid üldse allapoole igasugust arvestust. Ikkagi ei ole mulle suudetud selgeks teha, milleks võtta muusikalide kasvõi kõrvalosadesse, veel enam peaosadesse lauljaid, kui enamus eesti näitlejaid laulab ja mängib neist paremini selle rolli ära? Robert Annuse Bruno oli nagu alaarenenud laps, passis iga asja peale lolli näoga, midagi ilma Lotteta aru ei saanud, kui hakkas emale kirja kirjutama, tuli talle meelde tuletada kõige lihtsamad grammatilised tõed, mille peale Bruno avastuslikult „ahaa“ hüüatas. Väga tobedad kujud.
Teises vaatuses läks olukord paremaks eelkõige tänu suurepärasele Tommingase-Jonase duole. Ja üldse läks teises vaatuses tegevus kuidagi käima. Oli erinevaid tegevuskohti, kogu aeg toimus midagi, dialoogid olid huvitavamad, laulud olid mõttekamad. Mitte nii, nagu esimeses vaatuses, et lavaaeg ja lugu tuleb kuidagi välja venitada. Lõpustseenis, kus juba päris palju rahvast laval oli, andis tunda ka tugevuseefekti. See, kui laval taidlesid 2 mitte just kõige andekamat peategelast, oli natuke hale vaadata, nad ei täitnud lava ja ei osanud sellel avarusel eriti midagi peale hakata. Toredad olid tuleefektid ja väike paugutamine. Eriti ilus oli aga kolme salapärase tundmatu muutumine imekauniteks õhulisteks liblikateks.